Kui ma olin alkohoolik, olid mu parimad vestluskaaslased juhuslikud joomasõbrad baarides. Kujuteldavad sõbrad. Aga teate, alkoholiuimas on meeldiv ärakuulata lõputuid lugusid teiste inimeste hädadest ja muredest, olles ise sisimas – stoiline.
Tol ajal juhtus minuga sageli – jood ära pudeli tekiilat ja ütled endale: “Nüüd võib ka ära surra.”
Kusjuures alkohoolikutel on ligipääs millelegi, millest karsklased mööduvad – siirus. Just-just. Paljud Hollywoodi produtsendid annaksid kõik, et saada sellist intiimset inimmaterjali.
Mõnikord kuulsin asju, mille peale mul juuksed peas püsti tõusid. Kuid oli üks lugu, mis mind nii-öelda läbi loputas. Ma ei mäleta ta nime. Välja nägi ta – tõsine, väärikalt riietatud, kalli portfelliga. Enamasti lähevad just sellised hulluks. Ta istus mu kõrvale: “Ma näen, et sa oled hea inimene, joome.”
Miks joodikuid sageli “headeks inimesteks” kutsutakse, pole mul õrna aimugi. Klaas klaasi järel sai minust kogu tema elu kogutud teoste omanik. Ta rääkis, et on laineharjal, et naine on rase, ihaldatud leping sõlmitud ning esmaspäevast asub ta ametisse, millest oli viimased kümme aastat unistanud.
“Ma tõusen lendu,” ütles mees mulle siis. Just nii ta ütles: ma tõusen lendu… Ja siis haaras ta järgmise klaasi ja sosistas läbi hammaste: “Sa ei usu, kui võimsad projektid mul peas on,” ajas klaasi ümber ja tormas väljapääsu poole.
Miski minus karjus: hoia teda tagasi, las ta joob veel! Kuid ei, ta oli juba õues. Ma pöördusin aknast, mille ääres me istusime. Ja hetke pärast! – pidurite krigin, karjed ja ma nägin kahe tänava ristumiskohas midagi vormitut ja verist, mis minut tagasi oli mees.
Mida see mees küll teinud oli, et Kõigevägevam ta nii julmalt peatas? Mille poolest oli ta halvem minust, läbiimbunud joodikust, kelles on tühjus? Miks mina ellu jäin aga teda kraabitakse asfaldilt?
Oh ei, joomist ma pärast seda juhtumit maha ei jätnud, see juhtus palju hiljem, aga ma sain aru peamisest: ole rahulik, ära kunagi kiirusta, ära oma plaanidega Jumalat naerma aja, ära suru, vaht suunurgas, oma tõde teistele pähe.
„Pea meeles, Sinu rõõm ja surm tulevad Sinu juurde vajalikul ajal. Selle vastu ei saa.”
Anthony Hopkins