Mõtisklejate mõtisklused

Gemini Genesis on sisse andnud pankrotiavalduse.

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

Säutsusin siin eelmine nädal Gemini Genesis krüptoplatvormi sulgemisest, kui tuli ka kinnitus et Gemini Genesis on sisse andnud pankrotiavalduse. Genesis Global Capital, üks suurimaid krüptolaenuandjaid, külmutas klientide lunastamised 16. novembril 2022 a. pärast seda, kui FTX jahmatas finantsmaailma oma pankrotiga, tekitades muret, et teised ettevõtted võivad plahvatada. Ettevõte kuulub riskikapitalifirmale Digital Currency Group. Genesise laenuüksus […]

Gemini Genesis on sisse andnud pankrotiavalduse. Read More »

Teadlased annavad juhtnööre valitsustele, kuidas tuumasõjas käituda.

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

USA peavoolumeedia on viimastel päevadel rääkinud tuumasõjast ja mida inimene peab tegema selleks, et ennast kaitsta. Uskumatu, eksole. Hiljuti, üle maailma tulid teadlased kokku Küprosel ja seal “harjutati” läbi tuumasõja olukord. Samamoodi harjutati läbi Covid pandeemia enne kui see käiku lasti. Teadlased Küprosel selgitasid meediale, et kui inimene on toas ja tuumapomm plahvatab, siis ta

Teadlased annavad juhtnööre valitsustele, kuidas tuumasõjas käituda. Read More »

Ilmselt on sel aastal Davosis kohal vähem A-nimekirja “Staare”

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

Nagu enamik teist praeguseks teab, näib et globalistidel on viimasel ajal mõned tagasilöögid. Proua Arden – Uus Meremaa peaminister ja genotsiidi toetaja – WEF-i klientriigi praegune juht, keda varem tunti Uus-Meremaa nime all, on otsustanud sellest ametist loobuda ja ilmselt on sel aastal Davosis kohal vähem A-nimekirja “Staare”. Järelikult ei ole praegune WEF-i/DAVOS kohtumine ilmselt

Ilmselt on sel aastal Davosis kohal vähem A-nimekirja “Staare” Read More »

Kas Uus-Meremaa on beetatest lääneriikide valitsustele, kes haldavad rahvastikku?

1 Comment / Mõtisklejate mõtisklused /

Covid-pandeemiate sulgemise ja mandaatide järel olid paljud USA lääneriigid ja osariigid tunnistajaks uuele tasemele, mis avab valitsuse tungimise kodanike igapäevaellu. Mõned aga tegelesid halvemate stsenaariumidega kui teised. Eelkõige Uus-Meremaal on viimase paari aasta jooksul ikka ja jälle esile kerkinud mõned kõige karmimad piirangud avalikkusele ja kahjuks ei ole see suundumus peatunud ainult seetõttu, et pandeemia sulgemine

Kas Uus-Meremaa on beetatest lääneriikide valitsustele, kes haldavad rahvastikku? Read More »

Kuidas inimene saab ise oma teadlikust ja energiat kasvatada?

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

Kujuta ette et sa oled just puhtast jääst esimene sulavesi, mis on kristalselt selge, kirgas, läbipaistev, külm, veidi nagu sinakas toon ja see vesi on puutumata(neitsi). Kujuta ette et kogu universum on sinu veeklaas ilma kaaneta(piirideta) aga see on täis, mitte pooltühi. Sa hakkad nüüd elama ja voolama igal pool universumis, oled nagu suure publiku

Kuidas inimene saab ise oma teadlikust ja energiat kasvatada? Read More »

Anthony Hopkins- Kui ma olin alkohoolik

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

Kui ma olin alkohoolik, olid mu parimad vestluskaaslased juhuslikud joomasõbrad baarides. Kujuteldavad sõbrad. Aga teate, alkoholiuimas on meeldiv ärakuulata lõputuid lugusid teiste inimeste hädadest ja muredest, olles ise sisimas – stoiline. Tol ajal juhtus minuga sageli – jood ära pudeli tekiilat ja ütled endale: “Nüüd võib ka ära surra.” Kusjuures alkohoolikutel on ligipääs millelegi, millest

Anthony Hopkins- Kui ma olin alkohoolik Read More »

Miks Aafrikas pole covid pandeemiat?

1 Comment / Mõtisklejate mõtisklused /

Miks Aafrikas pole covid pandeemiat ja vaktsineerimist nii nagu USA-s ja Euroopas? Kas seal on inimesed targemad kui Läänes? Ma isegi nõustun sellega ka. Kuid põhjused on selles, et seal pole inimestel nutiseadmeid ja televiisoreid palju ning Covid pettuse propaganda ei jõua inimesteni. Inimesed on terved. Aafrikas on vaktsineeritud a 6% inimestest ja WHO on

Miks Aafrikas pole covid pandeemiat? Read More »

Coinbase on uurimise all “kahtlaste” tehingute tõttu.

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

USA suurim ja maailmas TOP5 hulgas olev krüptovaluutade kauplemise platvorm Coinbase koondab üle 1000 töötaja. Coinbase on viimased kuud ka uurimise all “kahtlaste” tehingute tõttu. Koondamine tähendab aga seda, et krüptotehingud on trastiliselt vähenenud ja uued Eliidi reeglid nõuavad krüptoplatvormidelt Fiatraha pankade tingimuste ja reeglite täitmist. Coinbase on olnud tugev platvorm USA regulatsioonide järgi kuid

Coinbase on uurimise all “kahtlaste” tehingute tõttu. Read More »

Maailm on valedest ja pettustest nii läbi vettinud ja mädaneb

1 Comment / Mõtisklejate mõtisklused /

16. jaanuar hakkab WEF foorum Davosis. WEF on see organisatsioon, mis Klaus Schwab juhtimisel tahab teha uut maailma lähtestamist. Sellest olen kirjutanud palju lugusid. Davosis tuleb arutluse alla kindlasti jõulisemate sammude tegemine. Mõned Teemad on paljude teiste hulgas sellised: “4th Ind Revolution” – et tulevik on inimese ja masina kokkusulamine. Kliima säästmiseks ei oma te

Maailm on valedest ja pettustest nii läbi vettinud ja mädaneb Read More »

Investeerimispank Goldman Sachs teatas 3200 töötaja koondamisest

Jätke kommentaar / Mõtisklejate mõtisklused /

Investeerimispank Goldman Sachs teatas 3200 töötaja koondamisest jaanuaris 2023 ja tuleb veel koondamisi. Kui nii suur pank koondab töötajaid, ja ta pole ainus HSBC, JP Morgan, Fargo, jne kõrval, siis see on märk maailma majanduse täielikust krahhist. Pangad ei koondaks nii suurt hulka töötajaid kui maj langus on väike ja lühiajaline. Amazon alles teatas täiendava

Investeerimispank Goldman Sachs teatas 3200 töötaja koondamisest Read More »

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!