EL kavatseb kehtestada üksikisikutele otsesed süsinikdioksiidimaksud

Kas soovite maksta süsinikumaksu iga kord, kui küttekeha sisse lülitate? Aga iga kord, kui tankid oma sõiduki bensiiniga? Uskumatul kombel on elu Euroopas varsti selline. Kui esimest korda kuulda oli, et EL kavatseb kehtestada üksikisikutele otsesed süsinikdioksiidimaksud, arvati, et see peab olema järjekordne vale kuulujutt Internetis. Kuid see pole vale kuulujutt. Euroopa uudisteallikad teatavad sellest ning selle plaani kohta leiate teavet Euroopa Parlamendi ametlikult veebisaidilt. Ei tea, miks USA korporatiivmeedia sellest ei räägi, sest see on tohutu lugu.

Seda artiklit kirjutades ollakse endiselt šokis. See tegelikult toimub ja kui see plaan Euroopas edukalt ellu viiakse, on vaid aja küsimus, millal sarnane plaan USA-s läbi surutakse. Järgnev pärineb hollandi artiklist, mis on tõlgitud inglise keelde …

EILE ÕHTUL KÄIS PÄRAST PIKKI LÄBIRÄÄKIMISI KUUL KIRIKUST LÄBI: EUROOPA LIIDU ELANIKEL TULEB MAKSTA NENDE PAISATAVATE KASVUHOONEGAASIDE EEST. SEE TÄHENDAB, ET IGA KORD TANKIDES JA KÜTTE SISSELÜLITAMISEL TULEB MAKSTA SELLE TAGAJÄRJEL ERALDUVATE KAHJULIKE AINETE PÄRAST.

Muidugi alustavad nad väikestest, püüdes vastuseisu minimeerida.

Kui see plaan jõustub, tõuseb bensiiniliitri hind vaid umbes 10 senti …

UUS SKEEM TOOB KAASA KÕRGEMAD HINNAD PUMBAS: KUNI 10,5 SENTI BENSIINILIITER JA 12 SENTI DIISLI EEST, SELGUB POTSDAMI KLIIMAUURINGUTE INSTITUUDI UURINGUST.

Kuid nagu oleme näinud nii mõnelgi teisel korral, inimesed harjudes uute maksudega, samal ajal kipuvad märkimisväärselt tõusma hinnad.

Ühe silmapaistva Euroopa Parlamendi liikme sõnul on üksikisikute uued otsesed süsinikdioksiidimaksud osa “EL-i kõigi aegade suurimast kliimaalaste õigusaktide paketist”.

“MUL ON HEA MEEL, ET ELI KÕIGI AEGADE SUURIMA KLIIMAALASTE ÕIGUSAKTIDE PAKETI OSAS JÕUTI TASAKAALUSTATUD KOKKULEPPELE,” ÜTLEB EUROOPA PARLAMENDI LIIGE ESTHER DE LANGE (CDA). TA OLI ÜKS LÄBIRÄÄKIJATEST JA VASTUTAS ROHELISE KOKKULEPPE KOORDINEERIMISE EEST NING SOTSIAALKLIIMAFONDI PEALÄBIRÄÄKIJA.

Meile öeldakse, et sellele kliimaalaste õigusaktide paketile on laialdane toetus kõikjal poliitilises spektris.

Euroopa kavatseb 2030. aastaks oluliselt vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid ja see uus õigusakt on selle jõupingutuse keskne sammas

MEETMED ON OSA KLIIMASEADUSTE PAKETIST. ENNE 2030. AASTAT TULEB CO2 HEITKOGUSEID VÄHENDADA 55 PROTSENTI. EUROOPA TÖÖSTUS, KES SEDA JUBA OSALISELT PEAB TEGEMA, PEAB TEGELEMA SUUREMATE HEITMEKULUDEGA NING VÄLJASTPOOLT EUROOPAT PÄRIT ETTEVÕTTED MAKSAVAD OMA HEITE EEST PIIRIL. SELLEGA KOGUTUD RAHA SAAB KULUTADA KLIIMAPLAANIDELE.

Kui teile see uus õigusakt ei meeldi, on nüüd aeg oma hääl kuuldavaks teha.

Isiklikult tõotatakse teha jõupingutusi oma süsinikdioksiidi heitkoguste suurendamiseks, protesteerides selle plaani vastu.

Tegelikult mõeldakse ka praegu oma puupliidi kütmisele.

Hea uudis, kui soovite seda nii nimetada, on see, et uusi süsinikumakse ei kavatseta rakendada enne 2027. aastat.

Seega on ELil veel aega kursi ümber pöörata.

Kahjuks on teised karmid meetmed, mille eesmärk on vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, praegu täie hooga käimas.

Näiteks praegu suletakse kogu Euroopas jäädavalt lugematu arv farme.

Ainuüksi Hollandis seisavad tuhanded põllumehed silmitsi sundväljaostmisega, kas see meeldib neile või mitte…

HOLLANDI VALITSUS PLAANIB SUNDVÄLJAOSTMIST 3000 HOLLANDI FARMI KAVATSUSEGA SULGEDA, ET VÄHENDADA LÄMMASTIKU HEITKOGUSEID POOLE VÕRRA, ET TÄITA RIIGI KLIIMAEESMÄRKE. NENDE KARMIDE EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS PEAVAD 11 200 TALU SULGEMA JA VEEL 17 600 PÕLLUMAJANDUSTOOTJAT PEAVAD OLULISELT VÄHENDAMA OMA LOOMAKASVATUSTEGEVUST.

PLAAN EI SAAKS TULLA HULLEMAL AJAL, SEST TOIDUKAUPADE HINNAD TÕUSEVAD TAEVASSE NING MAAILMA LIIDRID HOIATAVAD LÄHENEVA TOIDUKRIISI EEST, MILLE PÕHJUSEKS ON UKRAINA SÕJAST TINGITUD TARNEHÄIRED JA ENERGIAKRIISIST TINGITUD SISENDKULUDE TÕUS.

See on sõna otseses mõttes hullumeelsus.

Ollakse aastaid hoiatatud, et tulemas on ülemaailmne toidukriis ja nüüd on see käes.

2022. aasta oli aastakümnete halvim ülemaailmse nälja aasta ja nüüd hoiatab Rahvusvahelise Punase Risti Komitee juht, et 2023. aastal näeme “tohutut kannatuste taset” .

 PUNASE RISTI RAHVUSVAHELISE KOMITEE JUHT HOIATAS KOLMAPÄEVAL, ET 2023. AASTAL OOTAB MAAILMA EES TOHUTU KANNATUSTE TASE, KUI NÄLG LEVIB.

MIRJANA SPOLJARIC, KES ASUS ICRC JUHTIMA OKTOOBRIS, ÜTLES GENFIPRESSIKONVERENTSIL: „OOTAME TOHUTULT KANNATUSI.

“KUNA MAAILM ON PRAEGU TRENDIKAS, ME EI NÄE HUMANITAARSURVE LEEVENEMIST, VÕIB SEE OLLA TOHUTU POTENTSIAAL,” ÜTLES TA.

“ON VÕIMALUS, ET NÄEME PALJUDES MAAILMA PAIKADES VÄGA KÕRGET NÄLGA JA ÜLDISELT EBAKINDLUST.”

Farmide sulgemine ja põllumeestele maksmine, et nad sellises keskkonnas toitu ei kasvataks, on täiesti hull.

Aga meie poliitikud teevad seda niikuinii.

Ülemaailmne toidukriis muutub 2023. aastal oluliselt hullemaks ja meie juhid näivad kavatsevat kehtestada meetmeid, mis seda protsessi oluliselt kiirendavad.

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
3 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
gate io
gate io
1 year ago

Really interesting article, and I think there’s a lot to be said for the balanced view that categorical thinking is on the whole a good thing in it’s capacity to aid understanding by lightening cognitive load. I think you’re on much shakier ground though, when it comes to positing a clear and knowable distinction between divisions that are “true to nature” and those that are “defined by us”. This whole idea seems to me to rest on the a priori belief that we (or our brains at least) somehow sit ‘outside’ nature, so that when we define something we are doing something ‘unnatural’ – and I just think this is a huge problem for much of what passes for ‘naturalistic’ thinking about thinking. Because if our thinking, defining, categorising etc behaviour genuinely was ‘unnatural’, how could we rely on it in any way to tell us what is ‘true to nature’ ?Wonderful article, thank you, this is very helpful!so true – i hope this article was helpful and remember Life is Short:Live It ON Purpose gate io

Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Miks küll Eesti ei astu välja sellest EL,ist? Kusjuures liitumine EL,ga on rohkem kui küsitav???

Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Võimuahne inimene on loonud kõik kriisid, näljahädad, haigused, kõik ainult selleks, et saada maailma valitsejaks! Enne ei muutu midagi kui see ahnete jõuk saab troonilt lükatud!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!