Uuring väidab, et vaktsineerimata inimesed on suurema tõenäosusega hoolimatud ja põhjustavad liiklusõnnetusi

1 Comment / Mõtisklejate mõtisklused /

Kanada Toronto ülikooli Temerty arstiteaduskonna liikmete sel kuul avaldatud uus uuring esitab veidra väite, et vaktsineerimata olek on psühholoogilise riski võtmise ja kergemeelsuse näitaja. Autorid Donald A. Redelmeier, MD, Jonathan Wang, MMASc, ja Deva Thiruchelvam, Msc väidavad, et andmed liiklusõnnetuste kohta, kus üks või mitu inimest viiakse vigastuste tõttu haiglasse, näitavad seost vaktsineerimise staatuse ja autoõnnetuste vahel.

Pole üllatav, et uuringusse kaasatud andmeallikad toetavad tugevalt algset eeldust. Aga selleni jõuame hetke pärast…

Esimene küsimus, mille võiks küsida, on, miks üldse keegi sellise uuringuga tegeleb? Mõiste on vasakpoolsest väljast väljas ja nõuab paari esialgset eeldust – et vaktsineerimata inimesed on monoliitne rühm, millel on samad psühholoogilised motivaatorid ja et need motivaatorid on ohtlikud. Ilma selle üsna kallutatud eelduseta on ebatõenäoline, et arstide või teadlaste rühm unistaks uuringust üldse.

Muidugi ei pruugi kummalised eeldused olla võltsitud järelduste tõendid. Niisiis, asume motivatsiooni juurde:

Uuringu autorid on kõik ülikooli või Toronto Temerty teaduskonna ja Sunnybrooke’i terviseteaduste keskuse liikmed. Seda teaduskonda ja ülikooli osa rahastati 2020. aastal James C. Temerty ja Temerty fondi 250 miljoni dollari suurusest toetusest; see oli suurim kingitus Kanada ajaloos. Raha eraldati ülikooli erinevatele valdkondadele, kuid suur osa läks otse Covid-19 uurimisprojektidesse.

Kes on siis James Temerty? Ta on Ukrainas sündinud Kanada kodanik ja Northland Poweri asutaja, kuid tema mittetulundusfond näib olevat tema peamine fookus. Ta on ka Washingtoni DC-st pärit globalistliku mõttekoja Atlantic Council nõuandekogus, millel on palju samu ideoloogilisi eesmärke, mida edendab Maailma Majandusfoorum. Tegelikult kutsutakse Atlantic Councili liikmeid sageli WEF-i üritustele esinema ja ei keegi muu kui Klaus Schwab oli mitu aastat tagasi esimene Atlandi Nõukogu ülemaailmse kodanikuauhinna saaja.

Atlantic Councili nõuandekogu on pikk nimekiri ülemaailmsetest eliitidest ja ettevõtete juhtidest. Institutsioonil olid varasemad sidemed ka Charles Kochiga, kuigi see suhe on ilmselt lõppenud.

Kas kellelgi vaktsiinitööstuses ja Big Pharmas on Atlandi Nõukoguga lähedane side? Muidugi. Albert Bourla, Pfizeri esimees ja tegevjuht. Bourlat kutsutakse sageli esinema Atlantic Councili üritustel ja talle omistati just eelmisel aastal nõukogu Global Citizen Award.

Nagu paljud inimesed praegu teavad, on globalistlike mõttekodade metoodika kasutada filantroopiat (suured summad maksusoodustusega raha) ühiskonna kontrollimise vahendina, mõjutades (või rikkudes) professionaalse klassi/akadeemilise klassi parimaid 10%.

Kui saate osta inimesi, kes juhivad kolledžit, osta ülikonnas inimesi ja laborikitlites inimesi, siis saate omada narratiivi ja kontrollida ülejäänud 90% inimestest, kes lihtsalt “jätkuvad asjatundjatele” ilma oma uurimistööd tegemata. Temerty Fondil on Toronto ülikooli ja nende meditsiinitiiva üle selgelt suur mõju ning James Temerty on globalistliku institutsiooni nõuandekogus, mis on agressiivselt toetanud Pfizeri narratiivi covidi mandaatide ja vaktsineerimise kohta.

Kõiki Atlandi Nõukogu liikmete rahastatud covidipõhiseid uuringuid tuleks kohelda kahtlustatavana.

Aga kuidas on lood teadusega ise? Kuidas jõudis Temerty teaduskond järeldusele, et covidi vaktsineerimise puudumine viitab hoolimatule käitumisele? Kust nad vaktsineerimisandmed said? Kust nad said liiklusandmed? Kuidas nad selle kõik kokku sidusid?

Uuring väidab, et on välja töötanud oma võrdluspunktid ametlike valitsuse registrite krüpteeritud identifikaatorite abil. Teisisõnu kasutasid nad Kanada valitsuse jälgitud erameditsiiniandmeid. Võrreldes vaktsineerimise staatust raskete liiklusõnnetustega, kinnitab rühm, et vaktsineerimata inimestel on 72% suurem tõenäosus autoavarii käigus kahjustada ennast või teisi.

Teaduslikust vaatenurgast ilmneb kohe kaks probleemi:

Esiteks tunnistab rühm, et palju suurem osa vaktsineerimata inimestest olid nooremad, vanuses 18–39. See on igati loogiline, sest enamikul noortest on peaaegu nullrisk Covid-nakkusesse suremiseks. Covidi nakatumise suremuse mediaanmäär on väike 0,23% ja mida noorem olete, seda rohkem IFR väheneb. Miks saada vaktsiini viiruse vastu, mis teie vanuserühmale ei ohusta ja mis niikuinii ei takista nakatumist ümbritsevatele inimestele?

Kuid lisaks sellele satuvad nooremad inimesed vanuse, kogenematuse ja hoolimatuma käitumise tõttu statistiliselt tõenäolisemalt autoõnnetustesse. Kui teismelised on tuntud autoõnnetuste poolest, siis kindlustusseltsid hindavad 25–34-aastaseid inimesi kõige surmavamateks juhtideks teel. See vanuserühm moodustab juhuslikult suurema osa Temerty teaduskonna vaktsineerimata katsetest.

Teisisõnu tundub, et uuring eirab vaktsineerimata tegurit toetades vanusetegurit. Võib-olla pole nende vaktsiinistaatusel nende riskantse käitumisega midagi pistmist ja tegelik põhjus on nende noorem vanus? Kumb on antud asjaolusid arvestades tõenäolisem?

Teiseks on uuringu teine ​​probleem vastastikuse eksperdihinnangu täielik puudumine ja suutmatus oma põhiandmeid sõltumatult analüüsida. Rühm väidab, et on kasutanud krüpteeritud valitsuse meditsiinilisi andmeid, mis pole avalikkusele kättesaadavad (pigem mugav, eks?). Kuigi teatud riigiametnikel võib olla kiire juurdepääs, ei saa üldsus neid andmeid vaadata, et näha, kas nende väited on õiged või kas uuring on võlts. Nad võivad ausalt öeldes öelda, mida tahavad, et vaktsineerimata on ohtlik ja keegi ei suudaks seda pikka aega ümber lükata.

Võib-olla paar aastat hiljem tehakse uuring laiali, kuid nagu enamikul kahtlaste ja potentsiaalselt poliitiliselt motiveeritud teaduste puhul, jäävad pealkirjad inimestele meelde, kui keegi ei märka tagasitõmbumist.

Mis oleks aga muu sellise uuringuga liialdamise motiiv kui see, et vaktsineerimata paistaks halvasti? Kaaluge kindlustusvõimalust kui finantsvõimendust.

Enamik inimesi on seadusega kohustatud omama üht või teist tüüpi kindlustust, sealhulgas autokindlustust ja nende makstavad kindlustusmaksed põhinevad ettevõtte (või valitsuse) riskimääratlusel. Kujutage ette, kui teie kindlustusmäärad tõuseksid igas piirkonnas hüppeliselt, kuna olete vaktsineerimata ja teid peetakse suure riskiga? Tõenäoliselt on see Toronto õpingute peamine eesmärk.

Karistage vaktsineerimata isikuid, lisades vaktsiinistaatuse igasse eluvaldkonda, sealhulgas autokindlustusse, tervisekindlustusse, elukindlustusse, kodukindlustusse, ärikindlustusse jne. Veel üks toetuspunkt oleks krediit. Paljud pangalaenud põhinevad ka madala riski kontseptsioonil, kuid kui olete vaktsineerimata ja olete elu- ja rahandusriskiga kõrge, võidakse teilt edaspidine juurdepääs rahalistele vahenditele tagasi lükata.

Põhistrateegia on järgmine: kasutage suuri kulutusi, et sundida vaktsineerimata isikuid nõuetele vastama, ja vähendage aeglaselt avalikkust. Need inimesed ei anna kergesti alla ja kuna meditsiinilise türannia otsene tee on ebaõnnestunud, on nad otsustanud kasutada kaudset šikaani, et saada, mida nad tahavad.

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Sellised id.-d siis tegutsevad? Nendeni pole jõudnud vaktsineeritute surmajuhtumid, äkksurmad ei tea küll miks või siis teadlikult ignoreeritakse?

0
Vasta
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!