VÄÄRT MÕTTEID EINAR LAIGNALT!

Pikk lugemine aga on väärt lugemine. Einar Laignaga oli mul plaanis intervjuu teha aga ta on nii palju juba intervjuusid teistele andnud, et otsustasid ümber. Kuid hea meelega jagan ühte tema intervjuud. See meeldib mulle. Einar Laigna arusaamad meie praegusest elust:
“Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond.”
„Praegu Euroopas toimuv vastab üks-ühele Rooma impeeriumi langusele,“ hoiatab nädal tagasi 80aastaseks saanud ajaloofilosoof ja teoloog Einar Laigna, „aga nii nagu siis ei saadud sellest aru, ei saada nüüdki. Vastupidi – me oleme veendunud, et maailmas toimub mingisugune tohutu areng ja meie oleme selle arengu tipp.“ See pole veel kõik – Laigna näeb, et Euroopa päästjaks võib saada Venemaa.
Olete teoloog ja filosoof ning eriti pühendunud keskaja uurimisele. Mille poolest erineb keskaja maailmapilt tänapäevasest?
Mineviku kultuurid olid kosmilise tajuga – kõik maine oli seotud sellega, mis toimub avaramas maailmas, päikesesüsteemis tervikuna. Praegu elame küll kosmoselendude ajastul, kuid mõtlemise viis on kummalisel kombel Maa- ja egokesksem kui ei kunagi varem. Selle kõige paremaks näiteks on see meeletu iseenda pildistamine: universum minu taustal. (Naerab.) Sellist egotsentrismi ja iseendasse kinnistumist ei ole ajaloos vist enne olnud. Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. (Mõtleb natuke.) Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda – mis nad teevad nendega?
See öeldaksegi ju olevat valitsejate eesmärk – võimalikult palju mõtlemisvõimetuid kodanikke.
See küsimus on ajaloos väga tuntud, ehkki temast on räägitud väga erineval viisil. Tulles keskaja juurde tagasi, 15. sajandist on pärit kuulus raamat „Der Hexenhammer“ ehk „Nõiahaamer”, kus on tolleaegses natuke lillelis-poeetilises keeles kujutatud samasugust psühholoogilist sõda, nagu meil praegugi käib, aga seda teksti peab oskama lugeda. „Nõiahaamris“ on näiteks selline peatükk nagu „Kuidas seista vastu nõidusele”. Tõlgime selle tänapäevakeelde: kuidas seista vastu ajupesule ja psühholoogilisele manipulatsioonile? Mis tagab isiksusele selle tugevuse, et tema peale ei hakka mingi manipulatsioon ega propaganda – ehk nõidus? Mis teeb inimese roostevaba-terassoomustugevaks, et kõik nooled kukuvad tema pealt maha? See hakkab peale karakterist. Aga enamik inimesi on nõrgad.
Või kui tulla ajaloos lähemale… Lugesin hiljuti toredat ajalehte aastast 1941: Nõukogude baasid tulevad Eestisse. Mida kirjutas toona Eesti Päevaleht? „Nüüd on Eestile tagatud ärevas rahvusvahelises olukorras kaitse.“
Sama jutt, mis praegu.
Täpselt sama jutt. See on nii üks ühele, et vaheta nimed seest välja ja lase uuesti trükki.
800 aasta jooksul on Eestis olnud 15 võõrvõimu. Igat neist on ellu viidud kindlat tüüpi eestlaste abil, kes on valmis seda võimu teenima, et saavutada ühiskonnas teatud positsiooni, mis tagab neile kergema ja parema elu. Et seda positsiooni säilitada, tullakse omadele kallale. See on eesti psüühikas nii määravaks saanud. Nimetused muutuvad, olemuslikult jääb kõik samaks.
Miks me võtame kõike Venemaaga seonduvat nii valuliselt?
See on väga oluline küsimus, sest see on küsimus eestlasest enesest. Me peame ennast väga intelligentseks, targaks, haritud rahvaks. Rahvaks, kes kõike mõistab ja kes on pädev maailmas toimuvat kritiseerima. Ent me ei oska ennast panna teise seisukorda ja vaadata, millised me kellegi teise pilgu läbi välja näeme.
Igal rahval on ajaloost valusad ja rängad mälestused. Meie valus koht on Teise maailmasõja algus – küüditamised, mahalaskmised ja pärast sõda toimunud teine laine repressioone. Eesti rahva hinge on löödud raske haav. Need haavad ei kao kuskile, need ladestuvad ja loovad hirme – see on täiesti mõistetav ja arusaadav. Aga me oleme ainult üks osa selles suures Teise maailmasõja hävingus. Kas me tõesti ei saa sellest aru?
Kahtlemata kannatasid sõjas kõik pooled, kuid meie jäime väikese ja süütuna sõdijate vahele.
Kui me end haritud rahvaks peame, ei tohiks me siiski unustada, kuidas algas Nõukogude võim Venemaal endal. Nõukogude võimu kehtestamise käigus mõrvati Venemaal nelja aastaga 18 miljonit (kindlasti paremat) vene inimest – aadelkonda, intelligentsi, talupoegi, neid, kes eelmist ühiskonda kandsid. Vene rahvas ise oli esimene Nõukogude võimu ohver. Meie pääsesime selles mõttes veel suhteliselt kergemini, et siis oli Trotski suur repressioonidelaine juba möödas. Kas need sõjad vene rahvale ei olnudki šokk? Kas need kümned miljonid, kes hukkusid, ei ole kaotus?
Veel hirmsam on türklaste poolt armeenlaste peal toime pandud genotsiid, mis algas juba 19. sajandi lõpul – poolteist miljonit tapetut! Ma olen Armeenias elanud, näinud neid pilte ja tean – seal mitte lihtsalt ei tapetud, seal tapeti kõige võikamal, sadistlikumal moel. Visati väikesi lapsi õhku ja püüti püssitäägi otsa kinni, ema nähes murti põlve peal laste selgroog. Kui seda üksikasjaliselt kirjeldada, hakkab õudne mõelda, et inimesekujulised olendid võivad niimoodi toimida. Ma ei hakka pikalt lugema, aga peaaegu igal rahval – kellel vähem, kellel rohkem – on ajaloos need valusad haavad, mis karjuma panevad.
Nii et me ise oleme oma eksistentsile sama suur oht kui Venemaa?
Mina olen ajaloofilosoof, kes istub üleval oma tornis, vaatab panoraami ja näeb, kuidas kõik on ajutine: kõik tuleb ja läheb ja kaob. Selle tõttu tuleb ehitada seda, mis püsib igavesti.
Kui eesti rahvas tahab selles ida-lääne pendlikõikumises püsida, siis see õnnestub, kui jääme iseendaks ja iga moega kaasa ei jookse. Ma saan aru, et tuleb ajada diplomaatiat, sellega riik peabki tegelema. Aga selle diplomaatia varjus peame meie elama oma elu enda moodi. Oma seadused ja oma kultuuri ise määrama.
Te ütlesite kunagi ühes oma ettekandes, et võib juhtuda, et Venemaa päästab maailma. Mida te sellega mõtlesite?
Paavst Johannes Paulus II, kellel oli muuseas väga suur osa Nõukogude Liidu lõppemisel, pühitses Venemaa neitsi Maarjale. Kui vaadata, kuidas õigeusu kirik taastab Venemaal vana kultuuri, samal ajal kui lääs muutub aina tigedamaks omaenda aluste vastu, siis paraku…
Muuseas, viimases intervjuus, mille Hitler andis Šveitsi ajakirjanikule, ütleb ta, et on oma suhtumist venelastesse täielikult muutnud. Hitler ütles, et lääs ei mõista Venemaad ja et Venemaa veel päästab Euroopa. See ei ole minu väljamõeldis, palun seda arvestada.
Aga sellele, mis praegu läänes toimub, saab panna ainult ühe nime – häving!
Nii et demokraatia ühiskonnakorralduse vormina on määratud hävimisele?
Anlgoameerika arvab, et ainult nende demokraatia on õige.
Aga mis on demokraatia tegelikult? See on rahva tahe. Rahva tahe alles jääda, elada, süüa saada, ravi saada.
Kui rahvas ei saa presidentigi valida, kus siis demokraatia on? Te peaksite ju aru saama, millises vales me praegu elame. Ja vales elamine lõppeb krahhiga.
Samas kapitalism pakub rohkem vabadust.
Kapitalism hävitab elu, sest ta on üles ehitatud inimese halbadele omadustele – ahnusele, edevusele, eneseõigustusele, saamahimule ja jokitamisele. Enam ei ole tähtis tõde, tähtis on, et asi oleks jokk. Ja kui moraal hävitatakse, siis on kõik. Siis jutud majanduskasvust ei tööta.
Võimul on kolm kindlat printsiipi: esiteks võimukeemia – see tähendab, et riigi valitsusel ja poliitikutel on autoriteet ja rahvas austab neid; teine on võimufüüsika – see on majandus, energeetika, oma valuuta, loodusvarad, mis peavad kuuluma riigile, kes saab neid iseseisvalt käsutada. Kolmas printsiip on kõige alus – see on metafüüsika. Metafüüsika tähendab, et olemasolu peab olema mõtestatud. Kui seda asendab majanduskasv ja tarbimine, siis on ainult aja küsimus, millal ühiskond upakile lendab.
Ja kelle saagiks selline ühiskond saab? Primitiivsete rändrahvaste, kellel on suur sigivus ja elu mõte mujal. Nad tulevad sööma sealt, kus midagi võtta on. Nii on maailmas ennegi olnud, seda on ju nii lihtne mõista.
Ka vandenõuteoreetikud räägivad nõnda.
Miks need VANDENÕUteooriad on?! Mida sõna „vandenõuteooria“ tähendab? See sõna on välja mõeldud selleks, et vale saaks ennast tõe eest kaitsta. Kui tõde tuleb välja, siis nimetatakse see vandenõuteooriaks, ja inimesi, kes neid teooriaid levitavad, peetakse veidrikeks ja mitte tõsiseltvõetavateks. Aga kui inimene ütleb, et meid juhivad sisalikud – vihjan siin David Icke’i reptiiliteooriale –, siis tavainimesel tekibki kahtlus tema tervemõistuslikkuses.
Nende asjade kohta võin öelda esiteks, et me ei tea. Ja teiseks: kõik on võimalik. Seda saab hästi põhjendada – kas võime öelda, et teame maailmast kõike lõpuni? Loomulikult ei tea. Kuidas saame siis öelda, et meie praegune teadmine on lõplik ja viimane? Öelge üks teadusala, mis on jõudnud lõppu ja mis võib öelda: valmis, kõik! Sellist pole olemas. Miks peaks keskmine aste, kus oleme praegu, olema lõplik tõde? See on hetkeseisutõde.
Mina näiteks ei julge kindlalt ümber lükata hüpoteese, mis väidavad, et kuu on seest tühi kunstlik taevakeha, mille sisepinnal on ehitised.
See kõlab küll nagu „Totu Kuul“ (Nikolai Nossovi pool sajandit tagasi kirjutatud raamat, kus räägitakse Totu seiklustes Kuu sees)!
Aga mille kohta võib kindlalt väita, et see on tõde? Õnnetu tavainimese jaoks, nagu me teda nimetame, on üks tõde – „Aktuaalne kaamera”. Mida temaga peale hakata?
Ega see intervjuugi midagi muuda, sest rahva valgustamine on üpris mõttetu tegevus. Õnneks on inimesi, kellel on suuremad huvid ja kelle kaudu on võimalik oma teadvust avardada, sest keegi ei tea kõike ja igaüks teab midagi, mida keegi teine ei tea. Selles on teadmiste vahendamise ja süvendamise rikkus. Kui sellised inimesed tulevad kitsas ringis kokku ja teevad ajurünnakut, siis see on hea tunne. See on vaimne meelelahutus – tunnetad tõde, ja tõde teeb su vabaks.
Jagate nende vandenõuteoreetikute seisukohta, kes väidavad, et inimkonda juhib väike omakasupüüdlik seltskond, kelle lavastatud on rohked sõjad, terroriaktid ja ka praegune pagulaste sisseränd Euroopasse? Mis selle seltskonna eesmärk on?
Mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond. Täiusele viidud uusorjanduslik kord. Täiusele on see viidud siis, kui siin (koputab sõrmega vastu lagipead) on toime pandud täielik juhmistamine. Ori peab olema sellise teadvusega, et ta on vaba ja et ta ei olegi ori. Sest sel hetkel, kui ta saab aru, et ta on ori, võib hakata arenema soov saada vabaks.
Intervjuu lõpp.
Fonte.News
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
2 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
2 years ago

Jagan Einar Laigna poolt öeldut: “Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond” ja “Praegu Euroopas toimuv vastab üks-ühele Rooma impeeriumi langusele“. Arusaamatuks jääb inimeste harimatus, ajaloos oleme me kõik läbinud materjali Rooma impeeriumi langusest, miks see ei meenu ? Miks ei hakka häirekellad kuklas lööma?

Anne Anderson
Anne Anderson
2 years ago

Väärt mees!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!