Klaus Schwab muutis oma organisatsiooni logo värviliseks haakristiks – Eesti peavoolumeedia vaikib?! ***Klaus Schwab turned his organization’s logo into a colorful swastika – Estonian mainstream media silent?!!

16. – 18. novembril 2022 toimus Tais APEC CEO SUMMIT, kus oli kenasti esindatud Klaus
Schwabi uus logo – värviline svastika. Konverentsi sisu ei hakka ma ümber jutustama ja sellega saab igaüks tutvuda siin:
https://www.abac2022.org/en/about-apec-business-advisory-council-2022

Kuid sellest haakristist ma soovin küll kirjutada. See on kogu maailma tagajalgadele ajanud, kuid Eesti peavoolumeedia vaikib nagu kult rukkis.

Uut maailmakorda loova organisatsiooni logo pole juhuslik ning kõik on vägagi läbi kalkuleeritud.Värviline svastika tekitab väga palju küsimusi.

Huvitav, kuidas Klaus Schwab on juutidele selgeks teinud, et värviline haakrist erineb mustast haakristist ja samas täidab õilsat eesmärki, olenemata sellest, et musta haakristi all väidetavalt tapeti kunagi 6 miljonit juuti? Kas uus maailmakord tuleb samuti juudivaba? Või tegu on hoopis täiusliku pöördvõrdelise vandenõuga, kus hävitatakse osa populatsioonist ning orjastatakse keskklass? Peale uue maailmakorra kehtestamist tuleb niiöelda “Nürnbergi protsess”, kus hävitatakse need, kes võivad loodut kahjustada. Kes selle kõige käigus veel ellu jääb, ei oma midagi ning on veel “õnnelik”.

Praeguses kogu maailma puudutavas kolmanda maailmasõja puhkemise ohu olukorras on väga naiivne mõelda, et värviline haakrist tähendab vaid päikest. Veel enam, silmas pidades Venemaa tihedaid süüdistusi läänele, milles tehakse otsesed vihjeid natsismile ja selle õhutamisele?!

Konservatiivide vastased on süüdistanud EKRE-t algusest peale natsismi ihaluses. Kuid nüüd selgub päriselt tõde ja liberaalid peavad oma sõnu sööma ning tunnistama, et on kogu aeg hoopis ise vihikuserva vaikselt haakriste sodinud!

Eesti on Kaja Kallase juhtimisel tõestanud tõelise tubli natsiriigina, toetades Klaus Schwabi
tööriista uue maailmakorra kehtestamisel. Samal ajal, kui Kaja külvab maailmas Vene viha ja sõja hirmu, ehitatakse suitsukatte varjus globalistlikku maailmakorda. Kaja õigustab oma erakonna liikmete kuritegusid ja rahadega sahkerdamisi ja need mätsitakse riiklikul tasemel kinni. Täpselt nii ka tegutsesid teise maailmasõja ajal natsid. Klaus Schwab natsi pojana on ilmselt oma isa tööd jätkamas ja natsismi uues võtmes globalistlikku liberaalse diktatuuri näol kehtestamas.

Kõige silmakirjalikum Kaja Kallase puhul on see, et ise olles juudi juurtega, on ta Klaus Schwabi bande tööriist Eestis – kuulekas õpilane, kes täidab etteantud ülesandeid saksa täpsusega. Klaus Schwab on avanud kaardid svastika näol, mida aga arvavad juudid Kaja Kallasest? Kas ta endiselt kangelane ja maailmale rahu toov sõjaprintsess või hoopiski haakristi teeniv reetur?

Üldjuhul me teame, et kurjus ei võidutse ja inimkond ampsab peagi läbi saatana plaanid. Kas 80 aasta pärast saavad meie lapsed vaadata History kanalil saateid “Kuhu põgenesid Eesti tippnatsid Kaja Kallase juhtimisel?” Kas neid on nähtud allveelaevaga põgenemas Lõuna-Ameerikasse või on kuskil mujal maapaos? Paraku seda näitab vaid aeg ja sündmuste käik…
#ajalugukordub

Konservatiivne Mõtiskleja

***

APEC CEO SUMMIT was held in Thailand from 16 to 18 November 2022, where Klaus Schwab`s new logo – the colorful swimsuit – was well represented. I won`t rehash the content of the conference, which is available here:
https://www.abac2022.org/en/about-apec-business-advisory-council-2022

But this is the swastika I want to write about. It has brought the whole world to its knees, but the mainstream media in Estonia is as silent as a wolf in a cornfield.

The logo of an organization that is creating a new world order is not accidental, and everything is very well thought out.

The color swastika raises a lot of questions. I wonder how Klaus Schwab has made it clear to the Jews that the colored swastika is different from the black swastika and yet serves a noble purpose, despite the fact that 6 million Jews were once allegedly killed under the black swastika? Will the New World Order also be Jew-free? Or is it instead a perfect inverse conspiracy to destroy part of the population and enslave the middle class?
After the new world order is established, there will be the so-called “Nuremberg Process”, where those who can harm creation will be exterminated. Those who survive will have nothing and will still be “happy”.

In the current situation, with the threat of a third world war threatening the whole world, it is very naive to think that a colored swastika only means the sun. All the more so in view of Russia`s frequent accusations against the West, which make direct allusions to Nazism and its incitement?!

From the start, the anti-conservatives have accused the EKRE of Nazism. But now the truth is really coming out, and the liberals must eat their words and admit that they have been quietly twisting the edge of their own notebooks all along!

Estonia, under the leadership of Kaja Kallas, has proven itself to be a truly good Nazi state,
supporting Klaus Schwab`s tool for imposing a new world order. While Kaja is sowing Russian hatred and fear of war in the world, a globalist world order is being built under a smokescreen. Kaja is justifying the crimes and money laundering of her party members, and they are being squeezed out at national level. This is exactly what the Nazis did during the Second World War. Klaus Schwab, as the son of a Nazi, is obviously continuing his father`s work and imposing a new take on Nazism in the form of a globalist liberal dictatorship.

The most hypocritical thing about Kaja Kallas is that, being herself of Jewish roots, she is a tool of Klaus Schwab`s gang in Estonia – an obedient student who carries out her tasks with German precision. Klaus Schwab has turned over the cards in the form of a swastika, but what do Jews think of Kaja Kallas? Is she still a hero and a warrior princess who brings peace to the world, or a traitor who deserves a swastika?

In general, we know that evil will not prevail and humanity will soon foil Satan`s plans. In 80 years’ time, will our children be able to watch “Where did Estonia`s top Nazis, led by Kaja Kallas, run off to?” on the History Channel? Have they been seen escaping by submarine to South America or are they stranded somewhere else? Unfortunately, only time and events will tell…
#historyrepeatsitself

The Conservative Thinker

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
2 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
myhome
myhome
1 year ago

I agree with your point of view, your article has given me a lot of help and benefited me a lot. Thanks. Hope you continue to write such excellent articles.

Neo
Neo
1 year ago

Probleem pole Klaus Schwabis ega Kaja Kallases, vaid meis, kes me ei oska välja tulla oma passiivselt, “hukkamist ootavalt” ja seda lõputult „kommenteerivalt” ohvripositsioonilt, kes me ajame taga vaid „õigust („Põhiseadust”), teadmata vbl isegi seda, et isegi selle „juura” aluseks on tegelikult Tavaõigus („Kaanonid ja Vekslid”), mida meie eest varjatakse ja seeabil on hoitud orjuses.

Kuid meie suurem ja sügavam orjus on hoopiski vaimne. Me oskame asju vaadata ja ajada vaid ratsionaal-loogiliselt ehk „materialistlikult” tasandilt. Ehk sis – me võitleme „mateeria” vastu (mida satanism on) „mateeriaga” – mis on tõeline kilplasetöö! 🙂 Paistab, et oleme unustanud isegi klassikalis-kanoonilise („tomistliku”) „elamise Vaimus” – rääkimata selle arengupsühholoogilisest eesliinist täna. Sellest siis ka lõputu „ulgumine ja hammaste kiristamine”, igaüks oma „intellektuaalses sektis”, kuna puudub Visioon kui Lahendus nii „Uuest Inimesest” kui ka „Uuest Inimkonnast”.

Mis on tegelikult ju lihtsalt (vaimse)HARIMATUSE küsimus. Kui elame vaimses plaanis endiselt kuskil abstraktsel „Noor-Eesti” tasandil, mida isegi New Age täna oma suht pealispindses kaootilisuses ületab. Jutt on antud juhul siis „konservatiivsest harimatusest”, mis ei oska (ega soovi) mitte kuidagi väljuda oma mugavustsoonist ammu Teadaolevas ega murda läbi Tundmatusse, kus peituvad tõelised Lahendused. Mis on samas kooskõlas ka arhetüüpse „Kuradi vastu aitab vaid Jumal (Vaim)!”, kuid mõõtmatult teadlikumal tasandil kui selles arhailises mütologeemis. Jah, see vajab parajat eneseületamist, kuid praegune „hambutu rutiin” vajab elulist värskendust.

Minu küsimus on: Kas konservatiivid on valmis ÕPPIMA? Esmalt lihtlabast KOOSmõtlemist (ja seda mitte ainult eetri kitsastes „väljavalitute ringides”), seejärel „loovat koos edasi mõtlemist” – ja seejärel – või paralleelselt sellega – „oma energia väljatõstmist” tänasest „jõuetu orja” mentaliteedist, mis ei erine millegi poolest „masside kisast”, kelle jaoks Klaus Schwab&Co on nagu „aamen kirikus”, kelle vastu puudub igasugune „ussi- ja püssirohi”.

Mis ei ole kohane eetilisele eliidile. Kui sel on Teadmised ja Missioon millegi transformeerimiseks.

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!