Mõtisklused

Selle loo kirjutan ma mitte selleks, et kuidagi ülistada nõukogude režiimi, vaid arutleda selle üle, mis on läinud valesti, et oleme ühiskonnana viletsamas seisus kui toona. Mina, Mario Maripuu, sündisin 1985. aastal, kuid ähmaselt mäletan siiski seda aega, mis oli nõukogude aeg. Elu Haapsalu linnas toimis aastaringselt. Sööklad toimisid ning olid rahvast täis ja tänavapildis […]

Rahvas on juba pikalt kirunud, et Eesti peavoolumeedia pole adekvaatne ning levitab üsna palju propagandistlikku infot. Olen ise mõelnud, et näiteks drooniintsidentidest ning Venemaa ohust räägitakse üsna neutraalselt. Parteid hoiavad sõjahirmu üleval, kuna see on neile kasulik, kuid uudised ei kajasta tegelikult reaalset julgeolekuolukorda, vaid rahvani tuuakse stratcom’i poolt läbi seeditud info. Põhjus, miks Eestimaa

Palju on mind mõtlema pannud Eesti tegelik kaitsevõime ja siseriiklik julgeolek. Et sündmusi reaalselt endale ette kujutada, pead eeldatavad tekkivad olukorrad võimendama äärmuseni, et saada tegelik sündmuste kulg ja tekkiv olukord. Seda on toonitanud ja tänaseks võib öelda, et aastaid Elvis Brauer minu juhitud podcastis “Lihtsalt & Keerutamata”. Sündmused, mis Eestis aset leidnud on, tõestavad,

Paljud Uudis.net külastajad on kindlasti märganud, et platvorm ei täida enam oma kunagist ülesannet – teha statistikat sotsiaalmeedia populaarsuse põhjal uudistele, olgu selleks peavoolumeedia või alternatiiv. Veebruaris kirjutasin ma artikli „SUUR LUGU! Mario Maripuu – avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!“ ning vahetult pärast seda see juhtuski – Uudis.net-is statistikat enam ei kuvata. Ma ei oska öelda, kas

Paljud on mulle pahaks pannud ja ka põlisrahva liikumisele, et nad tunnistavad, et neil pole riiki. Ja see on ka üks suur põhjus, miks mulle meeldib olla põlisrahva osa, sest saan öelda, et olen tegelikult vaba. Inimene, kes peab ennast eestlaseks ja selle riigi osaks, peaks hakkama mõtlema, millist eesmärki täna see riik täidab –

Täna läksid mõtted Markus Järvi ja Objektiivi postituse peale, kus Markus palus annetajatel annetada, kuna erinevad geopoliitilised vaated EKRE-ga on konservatiivset leeri lõhestanud ja tänu sellele on ka toetused miinimumini langenud. Vaadates ka postituse kommentaariumi, joonistusid välja EKRE süvausklikud oma parastavate kommentaaridega: a`la et paras Objektiivile, Markusele ja Varrole, et nad julgesid teisiti mõelda, kui

Olen ikka kaasa elanud Eestis toimuvatele protestidele, mis on tänaseks muutunud selliseks kontrollitud palaganiks, et enam ei aja isegi vihastama. Tänane päev läheb ajalukku, kui massiliselt on võimalik Eestis inimesi ning põllumehi ära lollitada – ja veel nii suurelt, et oma õiguste eest välja astudes tehakse neist Reformierakonna ja E200 valimiskampaania osalised, mille protestijad ise

Täna mõtlen, kui kaugele on võimeline veel meie poliitiline olukord Eestis minema? Meie riik on sisuliselt pantvangis globalistliku nukuvalitsuse poolt e-valimiste kaudu. Võimulolijad hoiavad oma võimust kinni nui neljaks – kas või oma rahva elu hinnaga. Kuulates Mike Calamuse ja Oleg Ivanovi podcasti, saan ma täiesti selgelt aru, et kui olukord jõuab sinnamaani, kus Venemaal

Täna kirjutan kui murelik lapsevanem. Mitte poliitiku, ametniku ega kommentaatorina, vaid inimesena, kelle lapsed elavad Võrus ja kes on aastaid kõrvalt vaadanud, kuidas olukord noorte seas muutub järjest hullemaks. See, mis Võru linnas ja selle ümbruses toimub, ei ole enam üksikud juhtumid ega juhuslikud eksimused. See on kujunenud süsteemseks probleemiks. Tänaval kasvav põlvkond Võrus on

  Kaitseliit, mis oli loodud Kalle Elleri algatusel ja oli rahva omaalgatuslik relvastatud organisatsioon, on tänaseks muutunud Eestis vabatahtlikuks riigikaitseorganisatsiooniks, mis kuulub Kaitseministeeriumi haldusalasse ja toetab Eesti riigi kaitsmist. Täna sooviks küsida: aga miks ei oleks võinud Kaitseliit jääda selliseks organisatsiooniks, nagu ta oli? Miks oli vaja ta nö RAHVA käest ära võtta ja liita