Mõtisklused

Ideaalis oleks see ju hea lahendus, kuid nagu me kõik teame, on päriselu sageli midagi muud. Kriitikute hinnangul on mitme riigi näitel sellest kujunenud lausa omamoodi kuritegelik „majandusharu“, kus baarist kaasa tulnud naisterahvas süüdistab järgmisel hommikul meest politseis vägistamises ning nõuab seejärel kahjutasu. Just selline kuritegevusvorm on nüüd imporditud ka Eestisse. Samuti on meie süvariiklastel […]

Tänast Zelenskõi Eesti-visiiti meediast jälgides tekkis mul hulgaliselt küsimusi, arvestades ka seda, et peavoolumeedia jätkab järjekindlalt retoorikat, mille kohaselt Putin istub punkris ja väriseb hirmust, samal ajal kui Ukraina president väisab ilma nähtava hirmuta Venemaa kaenlaaugus asuvat pisikest Eestit. See vastuolu on lihtsalt nii ajukraapiv, et otsustasin esitada oma küsimuse ka uudise Facebooki kommentaarides.  

Mõtlesin pikalt, kas hakkan seda lugu kirjutama või mitte, kuna minu kirjutistel ja sõnal on levi ning kaalu. Võib-olla annaksin põhjendamatult tähelepanu juurde neile, kes seda ei vääri ja kelle eesmärk oligi ilmselgelt just selline reaktsioon minult välja meelitada. Aga mida teha, kui minuni on laekunud infot minu laimamise kohta ning seda teeb Ekspress Grupi

Selle loo kirjutan ma mitte selleks, et kuidagi ülistada nõukogude režiimi, vaid arutleda selle üle, mis on läinud valesti, et oleme ühiskonnana viletsamas seisus kui toona. Mina, Mario Maripuu, sündisin 1985. aastal, kuid ähmaselt mäletan siiski seda aega, mis oli nõukogude aeg. Elu Haapsalu linnas toimis aastaringselt. Sööklad toimisid ning olid rahvast täis ja tänavapildis

Rahvas on juba pikalt kirunud, et Eesti peavoolumeedia pole adekvaatne ning levitab üsna palju propagandistlikku infot. Olen ise mõelnud, et näiteks drooniintsidentidest ning Venemaa ohust räägitakse üsna neutraalselt. Parteid hoiavad sõjahirmu üleval, kuna see on neile kasulik, kuid uudised ei kajasta tegelikult reaalset julgeolekuolukorda, vaid rahvani tuuakse stratcom’i poolt läbi seeditud info. Põhjus, miks Eestimaa

Palju on mind mõtlema pannud Eesti tegelik kaitsevõime ja siseriiklik julgeolek. Et sündmusi reaalselt endale ette kujutada, pead eeldatavad tekkivad olukorrad võimendama äärmuseni, et saada tegelik sündmuste kulg ja tekkiv olukord. Seda on toonitanud ja tänaseks võib öelda, et aastaid Elvis Brauer minu juhitud podcastis “Lihtsalt & Keerutamata”. Sündmused, mis Eestis aset leidnud on, tõestavad,

Paljud Uudis.net külastajad on kindlasti märganud, et platvorm ei täida enam oma kunagist ülesannet – teha statistikat sotsiaalmeedia populaarsuse põhjal uudistele, olgu selleks peavoolumeedia või alternatiiv. Veebruaris kirjutasin ma artikli „SUUR LUGU! Mario Maripuu – avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!“ ning vahetult pärast seda see juhtuski – Uudis.net-is statistikat enam ei kuvata. Ma ei oska öelda, kas

Paljud on mulle pahaks pannud ja ka põlisrahva liikumisele, et nad tunnistavad, et neil pole riiki. Ja see on ka üks suur põhjus, miks mulle meeldib olla põlisrahva osa, sest saan öelda, et olen tegelikult vaba. Inimene, kes peab ennast eestlaseks ja selle riigi osaks, peaks hakkama mõtlema, millist eesmärki täna see riik täidab –

Täna läksid mõtted Markus Järvi ja Objektiivi postituse peale, kus Markus palus annetajatel annetada, kuna erinevad geopoliitilised vaated EKRE-ga on konservatiivset leeri lõhestanud ja tänu sellele on ka toetused miinimumini langenud. Vaadates ka postituse kommentaariumi, joonistusid välja EKRE süvausklikud oma parastavate kommentaaridega: a`la et paras Objektiivile, Markusele ja Varrole, et nad julgesid teisiti mõelda, kui

Olen ikka kaasa elanud Eestis toimuvatele protestidele, mis on tänaseks muutunud selliseks kontrollitud palaganiks, et enam ei aja isegi vihastama. Tänane päev läheb ajalukku, kui massiliselt on võimalik Eestis inimesi ning põllumehi ära lollitada – ja veel nii suurelt, et oma õiguste eest välja astudes tehakse neist Reformierakonna ja E200 valimiskampaania osalised, mille protestijad ise