Mercki viirusevastane ravim COVID-19 ei vähenda kõrge riskiga vaktsineeritud inimeste haiglaravi ega surmajuhtumeid: uuring

Viirusevastane COVID-19 ravim Molnupiraviir aitab kiirendada viirusest paranemist, kuid ei vähenda suurema riskiga vaktsineeritud täiskasvanute haiglaravi ega suremust, leiti uues uuringus.

Molnupiraviri firmalt Ridgeback Biotherapeutics and Merck & Co kasutatakse kerge kuni mõõduka COVID-19 raviks ja seda võib võtta kodus kaks korda päevas viie päeva jooksul pärast sümptomite ilmnemist.

See toimib, peatades viiruse paljunemise, hoides selle taseme kehas madalal, vähendades seega selle raskust.

Uuring avaldati 22. detsembril ajakirjas The Lancet ja sellele on antud eksperthinnang.

Ajavahemikus 8. detsembrist 2021 kuni 27. aprillini 2022 osales Ühendkuningriigis enam kui 25 700 sobivat osalejat, kes olid vähemalt 50-aastased või 18-aastased või vanemad, kellel esines kaasuvaid haigusi ja kes olid COVID-19-ga haigestunud viis päeva või vähem. uuring, mis viidi läbi siis, kui Omicroni variant oli domineeriv.

Pooled osalejatest määrati juhuslikult saama 800 milligrammi Molnupiraviri annust kaks korda päevas viie päeva jooksul ja teisele poolele määrati ainult tavaline haiglaravi.

Osalejate keskmine vanus oli 56,6 aastat ja 94 protsenti oli saanud vähemalt kolm annust SARS-CoV-2 vaktsiini.

Õed vahetasid 27. jaanuaril 2021 Šotimaal Paisleys asuva Royal Alexandra haigla 5. osakonnas, COVID-i punases osakonnas isikukaitsevahendeid. (Jane Barlow/PA)

Ei vähenda haiglaravi ega surmajuhtumeid

Teadlased jälgisid osalejaid 28 päeva jooksul veebipäeviku või telefonikõne kaudu. Nad leidsid, et haiglaravi või surmajuhtumeid registreeriti 105 (1 protsent) 12 529 osalejast, kes said Molnupiraviri, võrreldes 98 haiglaravi või surmaga (1 protsent), mis registreeriti 12 525 osaleja puhul, kellele anti tavapärast ravi.

Uuringus leiti siiski, et Molnupiraviri saanud osalejad paranesid kiiremini kui need, kes said tavalist ravi, neil oli suurem varajase püsiva paranemise määr, viiruskoormus vähenes ja nad pöördusid vähem üldarsti konsultatsioonidesse. 20 protsenti Molnupiraviri patsientidest pöördus perearsti konsultatsiooni poole, võrreldes 24 protsendiga tavalist ravi saanud patsientidest, mis on väike erinevus.

Uuringus leiti, et Molnupiraviri saanud osalejate keskmine taastumisaeg oli üheksa päeva, võrreldes 15 päevaga nendel, kes said ainult tavapärast ravi ning teadlased väitsid, et edasine analüüs näitas, et Molnupiraviir kiirendas paranemist keskmiselt 4,2 päeva võrra.

“See suurima randomiseeritud uuringu analüüs, mis hõlmas inimesi, kes on vaktsineeritud SARS-CoV-2 nakkuse vastu, kellel on ühiskonnas suurem risk kõrvalnähtude tekkeks ja kellel on COVID-19 halb enesetunne, näitas, et Molnupiraviri varajane lisamine tavapärasele ravile ei vähendanud haiglaravi. või surm (mis oli mõlemas ravirühmas madal),“ märkisid uuringu autorid.

“Kuid Molnupiraviri pluss tavapärase ravi rühmas osalejad paranesid kiiremini kui tavalises ravirühmas , neil oli suurem varajase püsiva paranemise määr ja neil oli vähem üldarsti konsultatsioone,” lisasid nad.

Molnupiraviri, eksperimentaalset COVID-19 ravi tabletti, on näha sellel jaotusmaterjali fotol, mille Merck & Co. Inc. avaldas 17. mail 2021. (Merck & Co. Inc./Handout via Reuters)

NICE ütleb, et Molnupiraviir ei ole kulutõhus

Merck ütles 2021. aasta novembris,  et Molnupiraviri uuringu MOVe-OUT tulemused näitasid, et suukaudne viirusevastane ravim oli haiglaravi vähendamisel 30 protsenti efektiivne. Kuid see uuring viidi läbi vaktsineerimata täiskasvanute seas.

Vahetult pärast seda sai Ühendkuningriik esimene riik, kes kiitis heaks Molnupiraviri kerge kuni mõõduka COVID-19 raviks neil, kellel on muid riskitegureid, nagu rasvumine, diabeet või üle 60-aastased.

National Institute for Health and Care Excellence (NICE), mis annab riiklikke juhiseid ja nõuandeid tervishoiu ja sotsiaalhoolduse parandamiseks Ühendkuningriigis, on soovitanud inimestel lõpetada viie COVID-19 ravimeetodi, sealhulgas Mercki viirusevastaste pillide kasutamise viiruse raviks. et kuigi on kliinilisi tõendeid selle kohta, et need on COVID-19 ravimisel tõhusad, ei leitud, et need oleksid kulutõhusad.

Chris Butler, Oxfordi ülikooli Nuffieldi esmatasandi terviseteaduste osakonna esmatasandi arstiabi professor ja kaasuurija, ütles Science Media Centeri briifingul pärast uuringu avaldamist, et tulemused näitavad, et Molnupiraviir võib aidata leevendada haigestumist. Ühendkuningriigi tervishoiuteenused, mis on surve all ja mida saaks kasutada ka võtmetöötajate kiiremaks tööle naasmiseks, kuna see aitab kiirendada COVID-19-st taastumist.

Oxfordi Nuffieldi esmatasandi arstiteaduse professor ja kaasuurija Richard Hobbs märkis aga viirusevastase ravimiga seotud kõrget hinda, mis maksab hinnanguliselt mitusada naela viiepäevase kursuse eest.

Molnupiraviir on kõrge hinnaga viirusevastane ravim. Selle kasutuselevõtt sõltub sellest, kui palju sümptomite paranemine keskmiselt nelja päeva jooksul riigile kasulik on,” ütles Hobbs briifingul.

Molnupiraviir teenis Mercki 2022. aasta esimese kolme kvartali jooksul ligi 5 miljardit dollarit.

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Ilmekas kas pole ” ravimi kasutuselevõtt sõltub kui palju sümptomite paranemine keskmiselt nelja päeva jooksul riigile kasulik on”???? Mitte inimeste tervisele kasulik vaid riigile kasulik???? Loo moraal “ei soovitagi inimeste tervise eest seista”!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!