Kas Uus-Meremaa on beetatest lääneriikide valitsustele, kes haldavad rahvastikku?

Covid-pandeemiate sulgemise ja mandaatide järel olid paljud USA lääneriigid ja osariigid tunnistajaks uuele tasemele, mis avab valitsuse tungimise kodanike igapäevaellu. Mõned aga tegelesid halvemate stsenaariumidega kui teised.

Eelkõige Uus-Meremaal on viimase paari aasta jooksul ikka ja jälle esile kerkinud mõned kõige karmimad piirangud avalikkusele ja kahjuks ei ole see suundumus peatunud ainult seetõttu, et pandeemia sulgemine peatus. Näib, et saareriik kavatseb kehtestada autoritaarse poliitika ja valitsuse mikrojuhtimise standardid ning mitmed hiljutised seadused viivad koju reaalsuse, millele nad ei kavatse järele anda.

Tagasivaade: 2018.aastal keelustas Uus-Meremaa kõik avamere naftapuurimise uuringud, et luua süsinikuneutraalne tulevik, mis tähendab, et kümnendi edenedes kehtestatakse Uus-Meremaal ranged energiapiirangud.

2019.aastal keelustas NZ pärast Christchurchi mošee tulistamisi kõik poolautomaatrelvad, karistades miljoneid seaduskuulekaid kodanikke ühe mehe kuritegude eest. Christchurchi tulistamiste videotõendid on NZ-s kahtlaselt ebaseaduslikud ja kõik, kes tabatakse sündmuse vaatamisel või allalaadimisel, võidakse vastutusele võtta. Relvade keelud jõustati just pandeemia sulgemise ajaks.

2020. aastal võttis valitsus kasutusele Interneti-tsensuuri käsitlevad õigusaktid, mis annaksid neile õiguse “ohtlikku sisu” valikuliselt filtreerida. Enamik sätteid tühistati lõpuks pärast avalikku vastureaktsiooni, kuid tulevane tsensuur jääb valitsuse prioriteediks.

2021. aastal tunnistas Uus-Meremaa peaminister ja Maailma Majandusfoorumi kaastöötaja Jacinda Ardern avalikult kahetasandilise ühiskonna ülesehitamist, kus vaktsineeritutel on normaalne juurdepääs majandusele, reisimisele ja sotsiaalsele suhtlusele, samas kui vaktsineerimata jäetakse teadlikult piirangutega. kuni nad “valisid” järgida ja aktsepteerida mRNA torkeid.

Tuleb märkida, et 2021. aastal teavitasid meditsiinitöötajad Arderni ja Uus-Meremaa valitsust mitmel korral müokardiidi riskidest 30-aastastel ja noorematel inimestel, kes on seotud vaktsiinidega. Nad eirasid hoiatusi ja jätkasid massilisi vaktsineerimiskampaaniaid, sealhulgas katseid kehtestada vaktsiinipassid.

See ei olnud aga ilmtingimata ainulaadne, kuna paljud lääneriigid lükkasid sarnaselt vaktsiiniprobleemid tagasi ja üritasid passe reklaamida. Sellegipoolest oli Uus-Meremaa üks väheseid läänes, kes ehitas tegelikud covidilaagrid, mille eesmärk oli viirusega inimeste sundkarantiinis vangistamine. Laagreid, mida nimetatakse “kohustuslikeks karantiiniasutusteks”, haldas Uus-Meremaa sõjavägi, jätmata kahtlustki, et need olid pigem vanglad kui kuurordid.

Peaminister oli eelmisel aastal sunnitud lõpuks loobuma suurest hulgast covidimandaatidest, sest kogunes tõendeid selle kohta, et sulgemised ja maskid olid viiruse leviku tõkestamisel enamasti kasutud ning et vaktsiinid ei peata tingimata covidi haigestumist ja levikut. Asjaolu, et vaktsineeritud moodustavad praegu enamuse COVID-i surmajuhtumitest, on piisav tõend, et vaktsiinid ei toimi nii, nagu ametnikud algselt lubasid. Võimu tsentraliseerimise protsess ei ole siiski peatunud – taktika on lihtsalt muutunud.

NZ (Uus-Meremaa) on pärast covidi kehtestanud hulgaliselt rõhuvaid seadusi, mis loovad avalikkuse jaoks vabadust lämmatava õhkkonna.

Novembris rakendas valitsus seaduse, mis sunnib suuri finantseerimisasutusi avalikustama oma investeeringutega seotud kliimaga seotud riske. Mõjud on kaugeleulatuvad ja näiliselt avaldab see pankadele ja laenuandjatele survet vältida selliste ettevõtete rahastamist, mis kujutavad endast “süsinikuheite riski”. See tähendab, et kui soovite pangalt laenu ja valitsus otsustab, et olete “süsinikusaastaja”, siis tõenäoliselt te laenu ei saa. See võib hõlmata kõike alates suurtootjatest kuni piimafarmideni.

Rääkides farmidest, siis Uus-Meremaa on keelanud puurikanade kasvatamise kogu riigis, tekitades tohutu munapuuduse, mis on toonud kaasa kõrged hinnad (see juhtub juhuslikult vahetult pärast seda, kui USA valitsus praakis 2022. aastal “lindude gripi tõttu” üle 50 miljoni kana”, põhjustades ka kõrgeid hindu Ameerikas).

Kas tunnete end selle jama pärast stressis ja soovite sigaretti suitsetada? Need keelatakse ka NZ-s. Valitsus võttis enneolematu sammuna vastu seaduse, mis keelab alates 2023. aastast alla 18-aastastel isikutel kogu elu sigarette osta. See tähendab, et sigaretid kaotatakse järk-järgult, kui noorem põlvkond vananeb. Kas sigaretid on tervisele ohtlikud? Jah. Kuid valitsused väidavad, et sotsialiseeritud meditsiini kulud annavad neile põhjuse kontrollida inimeste isiklikke harjumusi. Täna on sigaretid; homme võib see olla kõik, mida bürokraadid peavad ebatervislikuks, olenemata tegelikust teadusest.

See viib meid Uus-Meremaa uusima autoritaarse meetmeni, terapeutiliste toodete seaduse juurde, mis vastuvõtmise korral annab valitsusele ulatuslikud volitused looduslike terviselisandite tootmise või müügi haldamiseks ja piiramiseks. Kas soovite vältida suuri ravimeid ja nende testimata tooteid, hoolitsedes oma keha eest? Sa pole lubatud. Alternatiivid kustutatakse, jättes alles vaid ravimid ja torked.

See ei ole ainult lääneliku sotsialismi langemise lõpptulemus, Uus-Meremaa näib olevat proovikivi üksikisiku vabaduste ja individuaalse valiku üha suurenevatele rikkumistele. Kui lääne elanikkond reageerib passiivselt, võib Uus-Meremaa anda paljudele teistele riikidele tulevikunägemuse.

Täiendatud täna kell 06:56

Uus-Meremaa peaminister Jacinda Ardern, globalistliku ohu üks tuntumaid ja pikemaid nägusid, mis aurutas kõik isiklikud õigused ja vabadused maailma ajaloo perioodil, mida tuntakse “covidi fašismina”, vahistades samal ajal lugematuid mittekonformiste, et saaks kehtestada üldised sulgemised ning selleks, et Pfizeri ja Moderna tegevjuhid saaksid rikkaks, ütles, et astub 7. veebruariks tagasi pärast enam kui viit aastat juhi kohalt, kuna tal “puudub energiat”, et teha seda tööd enne sel aastal toimuvaid valimisi.

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Praeguseks selgunud andmete põhjal jääb aga mõistmatuks, miks covidi pandeemiat korraldanute ja läbiviijate ringkond pole siiani vastutusele võetud ??? Hoopis vastupidi, tegutsevad aga edasi???

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!