KUUM! Mario Maripuu liitus Plaan B-ga! *** Breaking! Mario Maripuu Joins Plan B!

Mina, Mario Maripuu, olen poliitikas olnud aastast 2019. Teekonda alustasin EKRE Soome osakonnas, kus sain kiirelt tuule tiibadesse juhatuse liikmena ja värbamisjuhina ning liikusin hiljem EKRE USA osakonna juhatusse, millega tegin lõpparve aastal 2024. Aitäh Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale saadud hindamatu kogemuse eest!

Täna kuulun Mike Calamuse ja uudisteportaali eestieest.com meeskonda, kus olen toimetaja ja saatejuht.

Kogu minu poliitilise karjääri jooksul on põhiülesandeks olnud Eesti uute poliitiliste jõudude teke, ühendamine ja koostöö alternatiivmeedia, organisatsiooni või üksikindiviidi tasemel – olgu selleks Kunglarahvas, WCH Estonia, Põliseestlased ja Maarahvas, Eesti Rahva Erakond (ERE), Heikki Pettai ja Uudistekeskus, Elvis Brauer ja Moraalne Kompass, Timo Kalaus Virumeediaga ja Peeter Proos Vanglaplaneediga jne jne. Samuti promon konservatiivseid vaateid läbi kaubamärgi Konservatiivne Mõtiskleja, sotsiaalmeedias tituleerides ennast poliitiliseks suunamudijaks.


Miks Plaan B?

Olen jälginud Andro Roosi ja Plaan B tegemisi sellest ajast, kui ta veel partei polnud ja oli osake Keskerakonnast. Mulle väga meeldisid Andro Roosi mõtted juba toona, ning samuti tema suurepärane meeskond. Põhjus, miks ma kohe Plaan B-ga ei liitunud, oligi selle kuulumine teise erakonna külge, kes tegelikult pärssis kogu Plaan B poliitilist tegevust.

Kohtudes isiklikult Androga Tartu kohvikus, oli mulle kohe selge, et just nüüd on aeg haarata härjal sarvist ja aidata uus progressiivne erakond Eestis tekkida – kuuludes ka ise erakonna tuumikmeeskonda, kus mu mõtted ei jää vaid pelgalt ridadeks alternatiivmeedia artiklites, vaid mul on võimalus ka ennast päriselt realiseerida.

Plaan B-s ei tühistata teisitimõtlejaid – pigem võtame nad rõõmuga vastu, mille puhul mõnes teises erakonnas näidatakse lihtsalt ust. Ja meid üldse ei morjenda, et liigume peavoolu narratiivile vastu, sest ainult nii saame tekitada Eestile uue hingamise.


Me oleme veidi revolutsiooniline partei, kes on tulnud tegelikult lõhkuma juba ammu stagnatsioonis vaevlevat parteisüsteemi. Nagu Timo Kalause saates olen ka maininud: Eesti peab liikuma parteivaba poliitika poole, aga et seda lõhkuda, peame muutuma ise süsteemi osiseks. Plaan B teeb abordi vanale süsteemile ning teeb ruumi uutele poliitilistele jõududele, kellega soovime ka teha koostööd – sõltumata sellest, kas oleme opositsioonis või koalitsioonis.

Tuleb teha lõpp riigikogus ja valitsuses toimuvatele kaklustele, mis kellelegi kasu ei too, ning asendada see demokraatiast tuleneva üksteisega arvestava koostöögasõltumata sellest, kas oled konservatiiv, liberaal või sotsialist.

Plaan B on tasakaalustav jõud Eesti poliitilisel areenil!
See võib tunduda konservatiivi suust tulnuna lausa ketserlike mõtetena, kuid nagu ERE korraldatud Konservatiivide konverentsil sai mainitud – konservatiivsus ja liberaalsus peavad olema tasakaalus.

🎥 Vaata kõne siit!


Vastasel juhul ootab meid ees düstoopia. Hetkel loovad meile sellise olukorra globalistidest liberaalid, kelle ainsaks ülesandeks on hetkel Eesti Vabariigi hinnaga kehtestada globalistlik diktatuur läbi EL-i föderaliseerimise. Liberaalid tuleb konservatiivide poolt korralikult liistule võtta, et saavutada taas riigis harmooniline tasakaal ja taastada riigi suveräänsus läbi põhiseadusliku korra.

Plaan B annab tagasi rahvale otsustusõiguse, toetades igasugust võitlust poliitiliselt e-valimiste kukutamiseks Eestis. E-valimiste tühistamine on nii fundamentaalne samm, milleta pole võimalik rääkida ühestki järgmisest sammust – sest neid pole lihtsalt võimalik ellu viia.


Ma ei soovi kõlada klišeena, et “nüüd tegime uue partei ja kõik läheb kohe paremaks”. Asjad ei muutu üle öö ning selleks tuleb teha suurt tööd ja liita Eesti rahvas ühtseks tervikuks. Selleks on vaja muuta loodud partei Eesti suurimaks rahvaliikumiseks.

👉 Tule ja liitu meie erakonnaga, sest meil on Plaan B. Loome koos parema Eesti, sest hundid karjas on ikka tugevamad kui üksi ulguda.

🌐 www.plaanb.ee/erakond

-Mario Maripuu, eestieest.com toimetaja ja saatejuht, Plaan B

***

I, Mario Maripuu, have been active in politics since 2019. My journey began in the Finnish branch of EKRE, where I quickly gained momentum as a board member and recruitment manager, later moving on to the leadership of EKRE’s USA branch — a chapter I closed in 2024. I’m deeply thankful to the Estonian Conservative People’s Party for the invaluable experience I gained there.

Today, I’m part of Mike Calamus’s team and the eestieest.com news portal, where I work as both editor and host.

Throughout my political career, my main mission has been supporting the rise and unification of new political forces in Estonia, whether through alternative media, organizations, or individual efforts — be it Kunglarahvas, WCH Estonia, Põliseestlased ja Maarahvas, the Estonian People’s Party (ERE), Heikki Pettai and Uudistekeskus, Elvis Brauer and Moraalne Kompass, Timo Kalaus with Virumeedia, or Peeter Proos with Vanglaplaneet, and many more. I also promote conservative values through my brand Konservatiivne Mõtiskleja, presenting myself on social media as a political influencer.


Why Plan B?

I’ve been following Andro Roos and the development of Plan B since its early days, when it wasn’t yet a party but still part of the Centre Party. I already appreciated Andro’s ideas and admired the strength of his team. The only reason I didn’t join back then was precisely Plan B’s attachment to another party, which, in my opinion, restricted its political freedom.

When I met Andro in person at a café in Tartu, it became immediately clear to me: now is the time to grab the bull by the horns and help build a truly new progressive party in Estonia. I’ve joined the core team of the party, where my ideas are no longer just text in alternative media articles — I now have the opportunity to bring them to life.

Plan B welcomes free thinkers. We don’t cancel people for differing opinions — unlike some other parties that just show you the door. We have no problem going against mainstream narratives because that’s exactly how we breathe new life into Estonia.


We’re a somewhat revolutionary partyhere to break apart the stagnant political system that has long plagued our nation. As I’ve mentioned on Timo Kalaus’s show: Estonia must move toward post-party politics, but to dismantle the system, we must first become part of it. Plan B is performing an abortion on the old regime, making way for new political forces with whom we are ready to cooperate — regardless of whether we end up in the opposition or coalition.

It’s time to end the bickering in the parliament and government that serves no one and replace it with respectful, democracy-based cooperationwhether you’re a conservative, liberal, or socialist.

Plan B is the balancing force on Estonia’s political stage!
That might sound heretical coming from a conservative, but as mentioned at the Conservatives’ Conference organized by EREconservatism and liberalism must be in balance.

🎥 Watch the speech here!


If we don’t achieve that balance, dystopia awaits us all. Right now, that dystopia is being engineered by globalist liberals, whose main mission seems to be establishing a globalist dictatorship through the federalization of the EUat the cost of the Republic of Estonia. Liberals must be held accountable by conservatives so we can restore sovereignty and harmony through constitutional order.

Plan B returns decision-making power to the people, supporting every effort to abolish political e-voting in Estonia. The annulment of e-elections is a fundamental first stepwithout it, no other reforms can be implemented, plain and simple.


I don’t want to sound like a cliché saying, “We’ve made a new party and now everything will magically improve.” Change won’t happen overnight. It takes hard work and a commitment to unite the Estonian people. That means turning this party into Estonia’s largest people’s movement.

👉 Join our party, because we have a Plan B. Let’s build a better Estonia together, because wolves are stronger in a pack than howling alone.

🌐 www.plaanb.ee/erakond

Mario Maripuu, editor and host at eestieest.com, core member of Plan B

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!