Mario Maripuu: Stratcom kujundab taas meelsust, kuidas laulurahvas mõtlema peaks ja tegi süsteemikuulekad võitjaks!***Mario Maripuu: Stratcom Shapes Public Opinion Again — Making the System-Loyal the “Winners”!

Vaatasin eile Tartu ETV valimisstuudiot. Pean taaskord kiitma saatejuhte tasakaaluka töö eest – debatt oli sisuline ja rahulik. Minu üllatus oli aga suur, kui sattusin lugema Eesti Päevalehe pealkirja: „TÕELINE NAPIKAS | Tartu suure teledebati võitsid Urmas Klaas ja Kristina Kallas. ‘Süsteemivälised’ üritajad põrusid.“

Kes vähegi aru saab, millest Tartu valimisstuudios räägiti ja milline on üldine poliitiline olukord Eestis ning Tartus, mõistab kohe, et tegemist on selle artikli puhul meelsuskujundusprojektiga. Tegelikkuses said konservatiivsed jõud saates suurepäraselt hakkama. Minu üllatuseks andis isegi liberaal Kristina Kallas, kes on muidu Urmas Klaasiga samas paadis, esimeses pooles linnapeale päris korralikult pihta.

Pean tunnistama, et esimeses osas rääkis Kallas isegi üllatavalt mõistlikult. Aga paraku ei saa ma mööda mõttest, mis kummitab iga kord, kui teda näen — see sama inimene on ju läbikukkunud eestikeelse hariduse reformi ja väikekoolide sulgemise eestvedaja haridusministrina! Ja need õpetajad, kes streikisid end sõna otseses mõttes oimetuks, et saada alla 20-eurost palgatõusu… samal ajal kui miljoneid ulatati Ukraina korruptiivsesse sõjakeerisesse Kallase omade kambajõmmide poolt.
Ei, Kristina Kallas — sa teed jälle stuudios valskust ning üritad endast head pilti voolida. Eesti rahvas sind sellisena küll ei tunne!

Teises saateosas tuli Kallase tegelik pale kiirelt välja. Kui esimeses pooles ta justkui oli SÜKU vastu, siis teises pooles juba hääletas selle poolt. Ilmselt lootis ta, et televaataja kalamälu ei ulatu pärast „Aktuaalset kaamerat“ enam esimese poolaja meenutamiseni.

Sotsiaaldemokraadis oli tunda sama vana kuulekust Reformierakonna ja Klaasi suunal – nende mõtted kõlasid kui absurdiklassika.
Väide, et „kui võtta autodelt ruumi ära jalakäijate ja ratturite jaoks, jääb autodele lõpuks rohkem ruumi“, on juba oma olemuselt nonsenss. Sama loogika järgi peaminister Michal selgitas, et kui tõsta makse, jääb inimestele rohkem raha kätte!

SÜKU teema on tegelikult lihtne. Seda ei tule, sest selle vastu on kogutud juba 5000 tartlase allkiri, nagu Anneli Ott ka saates mainis. Aga Klaasi pilk selle jutu peale oli kõnekas – täpselt nagu Jürgen Ligil: „Kui me hakkaks rahva käest küsima, kuidas riiki juhtida, jääks kõik tegemata, ja pealegi on 70% rahvast niikuinii lollid.“ Klaas küll ei öelnud seda välja Tartu puhul, kuid vaikne pearaputus ja suuga tehtud pidevad kummalised liigutused rääkisid enda eest. Ning vesi kadus klaasist kahtlaselt kiiresti – eks inimene ikka joob, kui palav on… või kui närv sees.

Andro Roos kuulas majandusteadlasena Klaasi juttu SÜKU kasumlikkusest umbes samamoodi nagu lapse lalinat. Andro küsis mitu korda, kui palju see monstrum sisse hakkab tooma, kui Tartus on reaalselt SÜKUga kaasnevad vajadused juba kaetud. Lõpuks siis Klaas vastas mingist analüütikute joonistatud 600 000-eurosest kasumist, mida reaalsuses ei eksisteeri ja mis on oletuslik.
Kes ettevõtlusega päriselt tegelenud, see teab: äriplaanid ja kasumiprognoosid on alati kirjutatud ideaaltingimustes – olukorras, kus majandus on stabiilne ja rahvas jõukas. Tänases Eestis on seis aga risti vastupidine: majandus on kokku kukkumas, rahvas vaesub, inflatsioon sööb säästud ja ehitushinnad tõusevad.

Kuidas saab SÜKU hinnalagi olla fikseeritud, kui ehitusmaterjalide hinnad tõusevad nädalatega? Mitte keegi ei tea, kui kalliks see monstrum lõpuks läheb – ja kas ta üldse valmis saab. SÜKUST võib saada järgmine Rail Baltic 2 – projekt, mille arved kasvavad samas tempos ja projekt ise venib nagu kummipael.

Ühesõnaga – Andro Roosile ei olnud saates vastast. Tal polnud mõtet vaielda inimestega, kes räägivad nagu parteikontori pressiesindajad. See olnuks sama mõttetu kui herneste loopimine vastu seina.
Lõpetuseks ütles Roos välja selle, mida paljud eestlased tunnevad: vanade parteide aeg on läbi. Plaan A ei toimi ega hakka kunagi toimima. Eestile on vaja Plaan B-d!

-Mario Maripuu, Plaan B ümarlaua liige ning eestieest.com toimetaja ja saatejuht, Tartus #190

***

Yesterday, I watched the Tartu election debate on ETV. Once again, I have to commend the hosts for their balanced and professional moderation — the debate was substantial and calm.
But my surprise was enormous when I came across Eesti Päevaleht’s headline:
“A REAL NAIL-BITER | The big Tartu TV debate was won by Urmas Klaas and Kristina Kallas. The ‘anti-system’ contenders failed.”

Anyone who actually followed the debate and understands the political landscape in Estonia and Tartu knows immediately that this article was nothing more than a perception management project. In reality, the conservative forces performed excellently. To my surprise, even the liberal Kristina Kallas — who usually stands on the same side as Urmas Klaas — landed quite a few punches on the current mayor in the first half.

I must admit, in the first part, Kallas spoke rather sensibly. But I can’t shake the thought that always haunts me when I see her — this is the same person who failed miserably as Minister of Education with the Estonian-language education reform and the closure of small schools! And those teachers who literally exhausted themselves striking, only to receive a pay rise of less than 20 euros… while millions were handed on a silver platter to Ukraine’s corrupt war machine by Kallas’s own political comrades.
No, Kristina Kallas — you’re once again faking it in the studio, trying to paint a nice picture of yourself. But the Estonian people know you better than that!

In the second half of the debate, Kallas’s true colors came out quickly. While in the first half she pretended to oppose SÜKU, by the second half she was already voting for it. She probably counted on the audience’s short memory — that after the “Evening News,” no one would recall what she said earlier.

Among the Social Democrats, the same old obedience to the Reform Party and Urmas Klaas was clearly visible — their talking points were straight from the absurdist playbook.
The claim that “if you take space away from cars for pedestrians and cyclists, in the end cars will have more space” is nonsense on its face. By the same logic, Prime Minister Michal explained that if you raise taxes, people end up with more money!

The SÜKU issue is actually very simple. It won’t happen, because as Anneli Ott mentioned in the debate, 5,000 Tartu residents have already signed against it. But Klaas’s facial expression at that moment said it all — just like Jürgen Ligi’s famous arrogance: “If we started asking the people how to run the state, nothing would ever get done, and besides, 70% of them are idiots anyway.” Klaas didn’t say it outright, of course, but his silent headshakes and odd mouth movements told the whole story. And his glass of water emptied suspiciously fast — one tends to drink a lot when it’s hot… or when nerves are frayed.

Economist Andro Roos listened to Klaas’s talk about SÜKU’s profitability much like an adult listens to a child’s babbling. Roos repeatedly asked how this monstrous project would make money, considering Tartu already has all similar needs covered. Eventually, Klaas mumbled something about a 600,000-euro profit forecasted by analysts — a purely theoretical number that exists only on paper.
Anyone who has ever run a business knows that business plans and profit projections are always written under ideal conditions — when the economy is stable and the population is relatively wealthy. Today, the situation is quite the opposite: the economy is collapsing, people are getting poorer, inflation is burning through savings, and construction prices keep rising.

So how can the SÜKU project have a “fixed budget ceiling” when the cost of construction materials increases by the week? Nobody knows how expensive this monster will eventually become — or if it will ever even be completed. SÜKU might well turn into another Rail Baltic 2 — a project whose costs grow as fast as public patience wears thin.

In short — Andro Roos had no real opponents in the debate. There was no point in arguing with people who merely recited their party headquarters’ press releases. It would’ve been as pointless as throwing peas against a wall.
In the end, Roos voiced what many Estonians feel: the era of the old parties is over. Plan A doesn’t work — and it never has. Estonia needs Plan B!

Mario Maripuu, member of the Plan B roundtable, editor and host at eestieest.com, Tartu #190

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!