Mario Maripuu: Miks Eesti rahvas armastab äärmusi? *** Why does the Estonian people love extremes?

Täna läksid mõtted Markus Järvi ja Objektiivi postituse peale, kus Markus palus annetajatel annetada, kuna erinevad geopoliitilised vaated EKRE-ga on konservatiivset leeri lõhestanud ja tänu sellele on ka toetused miinimumini langenud.

Vaadates ka postituse kommentaariumi, joonistusid välja EKRE süvausklikud oma parastavate kommentaaridega:
a`la et paras Objektiivile, Markusele ja Varrole, et nad julgesid teisiti mõelda, kui EKRE lauluraamat ette näeb – poisid, olete tõeliselt suure vea teinud, nüüd kannatage!

Sellised kommentaarid panevad tõsiselt mõtlema Eesti rahva vaimsusele, tervele mõistusele ja ühtlasi kogu selle teema käsitlusele, mida tänane geopoliitika endas kätkeb.
Objektiiv, Markus, Varro, aga ka meie Weebiraadio „Lihtsalt & Keerutamata“, eestieest.com ning teised alternatiivmeedia kanalid on juhtinud tähelepanu sellele, et sõltumata sellest, kas ollakse liberaalne või konservatiivne partei, lükatakse kõrvale Eesti ja eesti rahva huvid ning hakatakse välja mängima hoopis Iisraeli või USA huve, tuues mõlemal juhul isegi kandikul kätte meie maavarad ja olles valmis nende saatuse üle nn „liitlastega” arutama.

Samas me ju kõik teame, et nii vasak- kui parempoolsetel parteidel on selle tehinguga vaid üks huvi – saada võimule, hoolimata sellest, kas pärast seda on meil üldse veel põhjavett või eluks kõlbulikku elukeskkonda.

EKRE juhid ütlevad küll, et kõik arvamused on teretulnud ja arutama peab, kuna protsessid on keerulised, kuid EKRE valija on välja lülitanud oma loogilise mõtlemise ja tegutseb ainult selle agenda järgi, mida iga pühapäevane „Räägime Asjast” neile ette paneb, karistades teisitimõtlejaid annetuste kadumise ja mittetoetamisega.

EKRE juhtkond teab väga hästi, et nende fännid nii käituvad, aga nagu Martin Helme nende saates armastab toonitada:
„Mulle meeldib kõik tegevus, mis vastast hävitab!”
Olgu see siis liberaalide ja süvariigi puhul nii, sama kehtib tegelikult ka konkureerivate konservatiivide puhul.
Siinkohal näitab selline inimmassi käitumine, et tegelikult ei mõelda üldse enda peaga, olenemata sellest, kas ollakse liberaalse või konservatiivse partei toetaja – tuginetakse ainult juhtide väljaöeldule.

Tuleks käsk pea ahju lükata – tehtaks see kiiremas korras kohe ära.

Käsk on ikkagi vanem kui meie!

Mis aga pärast käsutäitmist saab, seda teab vaid vanajumal taevas.

Huvitav on see, et Eestimaa inimesed, kes hakkavad aru saama, millisesse liberaalsesse düstoopiasse neid on tiritud, ei hakka selle asemel oma peaga mõtlema ja asja tasakaalukamalt vaatama, vaid minnakse pimesi kaasa konservatiivsesse düstoopiasse vedamisega, kasvõi taas oma maa, rahva ja elukeskkonna hinnaga.

Miks ollakse rahvana sellised tuulelipud ja selgrootud olevused, kellel tegelikult puudub igasugune poliitiline isemõtlemine ja ettenägelikkus?

Weebiraadio „Lihtsalt & Keerutamata”

Selles osas ei ole see, mis Objektiivi poistega juhtus, meile üldse võõras. Paar aastat tagasi, kui samuti irdusime EKRE-st ja jäime oma objektiivsusele kindlaks, kadusid ka meil annetused.
Täna oleme annetustega nullis, nii et saame riiklikud maksud tasutud ja see on kõik.

Ka tasulised platvormid jooksid tellijatest tühjaks, kuna milleks maksta, kui YouTube’is sai kõike vaadata väikese viivitusega.
Selles osas aitäh kõigile meie saadete fännidele, kellel on veel säilinud isemõtlemine ja objektiivsus.

YouTube’i vaatamiste põhjal on teid tegelikult umbes üle 10 000 inimese. See on märkimisväärne hulk inimesi, kes suudaksid tegelikult ka märkimisväärset ära teha.

Kuna annetused kadusid, otsustasime uuest aastast minna Weebiraadio „Lihtsalt & Keerutamata” saatega ainult tasulistele striimingplatvormidele ning oleme seal seni, kuni inimesed arvavad, et meid pole vaja tasuta näidata.

Kui annetused taastuvad, oleme jälle YouTube’is olemas.
Kogu see tasuline sisu ja annetused täidavad ühte eesmärki – arendada sõltumatut ajakirjandust ja rahastada sõltumatuid ajakirjanikke, sisuloojaid ja arvamusliidreid.

Ma mõistan täielikult, et vaba ajakirjandus ei teeni riikliku süsteemi huve, mis on kaaperdatud stratcom’i ja süvariigi poolt valitsuserakondade kaudu, sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on.

Täna juhivad seda sektsiooni globalistid, aga pärast konservatiivset pööret lüüakse plats puhtaks ning valitsema hakkavad konservatiivsed jõud sedasama sektsiooni.
Ideoloogia küll vahetub, aga sõnavabadus jääb samamoodi piiratuks.

Vahetub vaid see, keda nüüd sõimata võib.
Samuti ei ole sõltumatust ajakirjandusest huvitatud ei opositsiooni- ega koalitsiooniparteid ega nende hääletorud, kuna nad ei suuda kontrollida väljastatavat infovoogu.
Kui ühel päeval võivad nad sõltumatult kiita saada, siis teisel päeval võivad nad valede otsuste tõttu sõimata saada.
Aga just see teebki ajakirjandusest kolmanda võimu ja rahva hääletoru.

Täna on paraku propagandat väga palju – isegi alternatiivmeedias.

Kunagi Kristi Loigoga unistasime, et võiks olla toimiv rahvameedia ja tänu sellele saaksime meediamaastiku korda ning rahvale lähemale.

Paraku see meil ei õnnestunud, kuna loodud alternatiivmeedia üksused ei olnud nõus ühtset meediamaja looma ja kogu initsiatiiv kadus – eestlaste värk, igaüks ikka enda nurgas.
Kui inimesed hakkaksid mõistma, kui oluline on vaba meedia ning selle toetamine, saaksime üheskoos midagi tõsiselt suurt ära teha.

Aga kui selleks puudub rahvana tahe, siis vindume igaüks vaikselt edasi, arenguid saavutamata.
Lööme aga rusikaga vastu sauna seina ja ütleme: „KURAT!”

Hea lugeja!

Kui tunned siiski, et see lugu kõnetas sind ja soovid midagi ühiselt ära teha, siis ole hea ja liitu meie tasuliste striimingplatvormidega:
👉 www.patreon.com/weebiraadio
👉 www.blurbay.com/mariomaripuu
või pane annetus teele
Konservatiivne Mõtiskleja OÜ kontole
EE927700771006835650
selgitusega ANNETUS.

Loo lõpetuseks kõigile mõtisklemiseks minu 23.09.2023 Konservatiivide Konverentsi kõne.

Lootus sureb viimasena!
Mario Maripuu
www.eestieeest.com sisulooja ja saatejuht,
Rõdali kihelkonna taasasutaja liige, läänlane.

***

Today my thoughts went to Markus Järvi and an Objektiiv post, where Markus asked supporters to donate, because differing geopolitical views with EKRE have fractured the conservative camp, and as a result, support has dropped to a minimum.

Looking at the comments under the post, EKRE’s deeply devoted followers stood out with their gloating remarks:
that Objektiiv, Markus, and Varro deserved it for daring to think differently than what EKRE’s “songbook” prescribes – boys, you made a serious mistake, now suffer the consequences!

Such comments truly make one reflect on the mentality of the Estonian people, on common sense, and on how the entire topic of today’s geopolitics is being handled.

Objektiiv, Markus, Varro, as well as our Weebiraadio “Straight & Unfiltered”, eestieest.com, and other alternative media channels have pointed out that regardless of whether a party is liberal or conservative, Estonia’s and the Estonian people’s interests are pushed aside, and instead the interests of Israel or the United States are brought forward — even to the point of offering up our natural resources on a silver platter and being ready to negotiate their fate with so-called “allies”.

At the same time, we all know that for both left-wing and right-wing parties, there is only one real interest in this deal – gaining power, regardless of whether we will still have groundwater or a livable environment afterward.

EKRE leaders claim that all opinions are welcome and that discussion is necessary because the processes are complex. Yet the EKRE voter has switched off logical thinking and operates solely based on the agenda fed to them every Sunday in “Let’s Talk About It”, punishing dissenters by withdrawing donations and support.

The EKRE leadership knows this very well, but as Martin Helme likes to emphasize in their show:
“I like all actions that destroy the opponent!”

Be it against liberals and the so-called deep state — the same logic applies to competing conservatives as well.

This kind of mass behavior shows that people are not thinking for themselves at all, regardless of whether they support liberal or conservative parties — they rely entirely on what their leaders say.

If they were told to stick their heads in the oven, they would do it immediately.
An order is older than us!

What happens after following that order — only God knows.

What is interesting is that Estonians who are beginning to understand the kind of liberal dystopia they have been dragged into do not start thinking for themselves or approach things in a more balanced way. Instead, they blindly follow into a conservative dystopia — even at the cost of their land, their people, and their environment.

Why are we, as a nation, such weathercocks and spineless beings, lacking any real independent political thought or foresight?


Weebiraadio “Straight & Unfiltered”

What happened to the Objektiiv guys is not unfamiliar to us at all.

A couple of years ago, when we also broke away from EKRE and remained true to our objectivity, our donations disappeared as well.

Today, we are at zero in donations — just enough to cover state taxes, and that’s it.

Paid platforms also lost their subscribers, because why pay when everything could be watched on YouTube with a slight delay?

In this regard, thanks to all our listeners who still maintain independent thinking and objectivity.

Based on YouTube views, there are actually over 10,000 of you. That is a significant number of people who could truly make a significant impact.

Since donations disappeared, starting this year we decided to move Weebiraadio “Straight & Unfiltered” exclusively to paid streaming platforms, and we will stay there as long as people believe we do not need to be shown for free.

If donations return, we will return to YouTube.

All this paid content and donations serve one purpose — to develop independent journalism and fund independent journalists, content creators, and opinion leaders.

I fully understand that free media does not serve the interests of the state system, which has been captured by stratcom and the deep state through ruling parties, regardless of who is in power.

Today, this sector is run by globalists. After a conservative shift, the field will be cleared and conservative forces will take over the same sector.

The ideology changes, but freedom of speech remains equally restricted.
Only who is allowed to be criticized changes.

Independent journalism is also not desired by either opposition or coalition parties, nor by their mouthpieces, because they cannot control the flow of information.

One day they may receive praise — the next day criticism for wrong decisions.

But that is exactly what makes journalism the fourth estate and the voice of the people.

Today, unfortunately, there is a lot of propaganda — even in alternative media.

At one point, Kristi Loigo and I dreamed of building a functioning people’s media, which would help fix the media landscape and bring it closer to the people.

Unfortunately, this did not succeed, because the alternative media units that were created were not willing to form a unified media house — the Estonian way, everyone in their own corner.

If people began to understand how important free media is and how important it is to support it, we could achieve something truly significant together.

But if that collective will is missing, we will each continue to stagnate quietly, achieving no real progress.


Let’s bang our fists against the sauna wall and say:
“DAMN IT!”


Dear reader!

If you feel that this message resonated with you and you want to do something together, please join our paid streaming platforms:

👉 www.patreon.com/weebiraadio
👉 www.blurbay.com/mariomaripuu

or send a donation to:
Konservatiivne Mõtiskleja OÜ
IBAN: EE927700771006835650
Reference: DONATION


VIDEO: To conclude, here is my speech from the Conservative Conference on 23.09.2023 for reflection.

Mario Maripuu
Content creator and host at www.eestieeest.com
Founding member of Rõdali parish restoration, Westerner

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!