Paljud on mulle pahaks pannud ja ka põlisrahva liikumisele, et nad tunnistavad, et neil pole riiki. Ja see on ka üks suur põhjus, miks mulle meeldib olla põlisrahva osa, sest saan öelda, et olen tegelikult vaba. Inimene, kes peab ennast eestlaseks ja selle riigi osaks, peaks hakkama mõtlema, millist eesmärki täna see riik täidab – mille osa nii hirmsasti soovitakse olla?
Eesti Vabariik, kui see 1918. aastal loodi, sai võimalikuks üksnes toonaste põlisrahvaste maade tahtest, milleks oli: Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas.
Täna, kus ollakse taas ühe võõra liidu mõjuvõimus ning mille direktiivid on ülemuslikud meie oma vabariigi põhiseaduse suhtes, ei saa me nimetada, et see riik kuuluks enam meile. Täna oleme me seisus, et sama hästi oleks võinud laulva revolutsiooni ära jätta ja istuda NSVL-is edasi – erilist vahet poleks olnud. Ei kuulunud toona see riik meile ja ei kuulu ka täna see meile. NSVL-i lagunemine tegi paratamatult selle ajaakna, kus meil oli võimalus tõesti oma päris riik teha, kuid selle kaaperdasid kiiresti endised NSVL-i võimurid ja hakkasid kohe seda vaba kooslust nügima uude okupatsiooni, kus siis ise mugavalt ära elada rahva kulul, selleks erilist midagi tegemata – olla niinimetatud eliit, kes valitseb orirahva üle.
Täna on kõik riigi kodanikud tähistatud ID-koodiga ning nende vabadusi ja mitte-vabadusi reguleerib seesama riik, mis mängib demokraatiat ja selgitab kogu kodanikonnale, kui vabad nad on ja kuidas ilma selle süsteemi ja riigita oleme rahvusena kadunud. See on meelega loodud illusioon, et see orirahvas hoiaks sellest hirmuga kinni.
Täna on riik nagu Titanicu filmis – põhja minemas – ja peaminister kui reelingust kinni hoidev preester loeb temast kinni klammerduvatele eestlastele viimast palvet õndsast paradiisist, kuhu kohe-kohe saabutakse. Kõige hullem on see, et klammerduvad inimesed ei julge lahti lasta ning hoiavad sellest kinni viimase minutini, mil tegelikult paradiis ei saabugi. Selle asemel, et ise vabadus luua, klammerdutakse surmava illusiooni külge.
Minule kõige naljakam on see, et liberaalne režiim on lubanud rahval määratleda ennast 120 sooga, aga kui hakkad ennast määratlema vaba inimesena ning tunnustama oma iidset põlisust ja ütlema süsteemist lahti, oled kohe põlualune – kas pole mitte groteskne?
Ja just selle pärast on põlisrahva liikumine see inimeste kogum, kes saab aru, mis tegelikult on vaba riik ja vaba rahvas ning mida tegelikult tähendab vaba inimene.
– Mario Maripuu, Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane
***
Many have held it against me and against the indigenous movement that they admit they have no state. And that is also one of the main reasons why I like being part of the indigenous people – because I can say that I am truly free. A person who considers themselves Estonian and part of this state should begin to think about what purpose this state serves today – what exactly is it that people so desperately want to belong to?
The Republic of Estonia, when it was established in 1918, became possible only through the will of the indigenous lands of that time, which stated: within the borders of an independent Estonian republic belong Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa together with the city of Narva and its surroundings, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa and Pärnumaa together with the islands of the Baltic Sea – Saaremaa, Hiiumaa and Muhumaa and others, where the Estonian people have historically lived as the overwhelming majority.
Today, when we are once again under the influence of a foreign union, whose directives stand above our own republic’s constitution, we can no longer say that this state belongs to us. Today we are in a position where we might as well have skipped the Singing Revolution and remained in the USSR – there would have been little real difference. That state did not belong to us then, and it does not belong to us now. The collapse of the USSR inevitably created a window of opportunity where we could have truly built our own real state, but it was quickly hijacked by former Soviet power holders, who immediately began steering this free formation into a new occupation – where they themselves could comfortably live off the people without doing much of anything, becoming a so-called elite ruling over a subjugated population.
Today, all citizens of the state are marked with an ID code, and their freedoms and non-freedoms are regulated by this same state, which performs democracy and explains to the entire population how free they are and how, without this system and state, we as a nation would disappear. This is a deliberately constructed illusion so that this subjugated population would cling to it out of fear.
Today, the state is like in the film Titanic – sinking – and the prime minister, like a priest holding onto the railing, reads a final prayer to the Estonians clinging to him about a blissful paradise that is just about to arrive. The worst part is that those clinging on do not dare to let go and hold on until the very last moment, when in reality the paradise never comes. Instead of creating freedom themselves, they cling to a fatal illusion.
What I find most absurd is that the liberal regime has allowed people to define themselves as 120 different genders, but if you begin to define yourself as a free human being and recognize your ancient indigeneity and renounce the system, you are immediately ostracized – is that not grotesque?
And that is precisely why the indigenous movement is a community of people who understand what a truly free state and a free people are, and what it actually means to be a free human being.
— Mario Maripuu, founding member of the re-established Rõdali parish, westerner
