Haridusprogramm ja selle globalistlik ülesanne tänapäeval. *** The education program and its globalist mission today.

Selle looga ei soovi ma maha teha haridussüsteemi ega keelitada inimesi haridusest loobuma. Meie
hulgas on palju inimesi, kes näevad kogu maailma valitsevat süsteemi läbi – neid inimesi nimetaks
ma “nägijateks”. Nende hulka kuulun ma ka ise.
Pandeemia ja sõda on inimesi palju mõtlema pannud, mis tegelikult siin maailmas toimub ning tänu
sellele on “nägijate” hulk ajaga kasvanud.

Olen palju rääkinud kooliprogrammist ning sellest, kuidas koolides programmeeritakse inimesi.
Mida kõrgem on haridustase, seda kõrgem on programmeeritus. Olles ise aastast 2019 poliitikas, on
seda kenasti näha olnud nt noorpoliitikute puhul. Algul nad räägivad juttu, mis tuleb südamest nagu
looja seda soovib, kuid ennast ülikoolis täiendades need noored poliitikud muutuvad. Peagi
inimesed enam ei mõista üldse, mida võõraste terminitega noorpoliitikud rahvaga kõneledes silmas
peavad ning miks noorpoliitikud on hakanud kalduma globalismi suunas. Kui hakkad nende käest
küsima, siis vaikitakse või öeldakse, et käi koolis ja saad ka need teadmised.
Selle juures paljud haritlased kiidavad veel kõrvalt: “Kui see noorpoliitik kunagi alustas, võrreldes
praegusega, kuidas on ikka arenenud!” Seda ütlevad haritlased, kes on oma eluea jooksul sama
üritanud, kuid paraku mõistus ja ideoloogia pole võimaldanud säärast arengut, sest võibolla ei ole
oldud süsteemi jaoks nii kõlbulik, kui praegune andekas ja haritud noorpoliitik.

“Saa kõrgharidus!” ehk saa sama programmeerituks, kui mina olen!
Kool institutsioonina on kaotanud ammu oma tegeliku eesmärgi – saada teadmisi ja elutarkusi. Selle
asemel programmeeritakse juba lasteaiast saati kuni ülikooli lõpuni globalistliku ideoloogiat.
Programmi osaks on sallivus, homopropaganda, sooneutraalsus ja rohepööre. Neid ei ole toodud
veel otseselt eraldi õppeainetena välja, vaid sujuvalt tikitud õppeainete sisse, mille tõttu on ka
õppeained ideoloogiliselt kaldu.

Milleks on vaja inimesi programmeerida?
Inimesi on vaja programmeerida selleks, et teenida eliidi poolt loodud süsteemi.
Eelmisest sajandist on jäänud arusaam, et poliitikat peavad tegema ainult kõrgelt haritud inimesed.
Mõistan, et haridust on vaja, et saavutada filigraanne kirjaoskus ning asjadest õige arusaam. Ühe
olulise faktorina poliitikas on asjadest arusaamine ning ”õiget arusaamist” kujundatakse koolides.
Muidugi on iga poliitiku oma asi, palju ta koolis omandatut reaalselt poliitika tegemisel ära kasutab.
Üldjuhul konservatiivid üritavad koolis saadud ”õigeid teadmisi” ümber lükata, mille tõttu on neil
ka väga keeruline riikide valitsustesse pürgida, sest nad lihtsalt pidurdaks globalistide plaane.

Globalistid ei ole rumalad ning nad näevad kuhu suunas maailm liigub ning nad panevad
programmeerimise oma kasuks väga nutikalt tööle. Sammud on vana ühiskonda ahhetama panevad,
kuid suure tõenäosusega pikemas perspektiivis väga tõhusad ideoloogiliselt. Seda on tegelikult juba
inimkond varem näinud sotsialistlikes riikides nt NSVL ajal.
Kristina Kallase lüke põhiharidusega noor võtta oma nõunikuks on üsnagi julge, kuid pidades
ajalugu silmas, ennekõike loogiline samm, sest see võsuke on kasvatatud väga liberaalselt ning
isiku poolest on ta ühiskonnaaktivist. Teda poliitikasse istudades saab aja jooksul voolida
vankumatu tinasõduri, kes seisab konservatiivsele Eestile tugevalt vastu ning keda saab
globalistidele eeskujuks tuua jõulise liberaalglobalistliku agenda edasiviijana.

Globalismi tähtsus maailmas:
Olenemata, kas me kuulume vähesel või suuremal määral liberaalide või konservatiivide hulka,
toetume kõik globalistlikule poliitikale, kuna teistmoodi lihtsalt pole lääne tsivilisatsioonis enam võimalik tegutseda – vastasel juhul tabaks meid Põhja-Korea saatus või riik lihtsalt kaaperdatakse
nagu seda Kaja Kallase valitsus on teinud.
Globalismist ei päästaks meid isegi Venemaa, kui ta peaks Eesti vallutama, sest nagu teame, oli ka
Putin ja Venemaa enne Ukraina sõda Klaus Schwabi uue maailmakorra loomise organisatsiooni
liige. Hetkel küll Venemaa sepistab oma liitlastega uut maailmakorda, kuid ilmselgelt, kui saavad
maad jagatud, hakkavad uue maailmakorra sepistajad omavahel tihedalt koostööd tegema.

Globalismi üheks ülesandeks on saada maailma populatsioon kontrolli alla.
Globalistide jaoks on planeedil elav ühiskond kui lambakari, keda pügada, et saada villa ning kui
kari liiga suureks läheb, tuleb osa tapamajja saata.
Ka selles küsimuses täidab suurt rolli haridus. Plaan on üsnagi salakaval ning seda tõestas
“nägijatele” COVIDI pandeemia ja vaktsineerimine ning selle propaganda. Inimesed, kellele terve
elu on õpetatud, et teadust tuleb usaldada ning et vaktsiinid on päästnud inimkonna paljudest
surmavatest haigustes või need üldse ära kaotanud, usuvad täiesti pimesi sellesse.
Eks muidugi on kohati selles ka õigus, kuid COVIDI pandeemia oli lõks ning need vaktsiinid ei ole
need vaktsiinid, mis elusid peaks päästma. Seda tõestab kultuuriinimeste ja haritlaste äkksurmade
laine just peale vaktsineerimist. Äkksurmade laine jätkub siiani. Ülemaailmselt äkksurmade ning ka
vastsündinute suremus on hüppeliselt tõusnud. Samuti tean juhtumeid, kus just peale
vaktsineerimist hakkas vähk arenema ja inimesed surid.
Samuti on räägitud palju, et COVIDI vaktsiin põhjustab viljatust.
Kokkuvõttes on see kõik nii ilmne, miks seda tehakse, kuid paraku suurem osa inimesi usub siiralt
globalismi ja selle õilsasse eesmärki – täpselt nii nagu stalinistid uskusid õndsal nõukogude ajal
kommunismi.

/Konservatiivne Mõtiskleja/

**

With this story, I do not want to dismantle the education system, nor do I want to forbid people to opt out of education. There are many of us who see the whole world through the system that governs it – these are the people I would call “seers”. I am one of them.

The pandemic and the war have made people think a lot about what is really going on in this world, and as a result the number of “seers” has grown over time.

I`ve talked a lot about the school program and how people are being programmed in schools. The higher the level of education, the higher the programming. Having been in politics myself since 2019, this has been very visible, for example, with young politicians. At the beginning, they speak from the heart, as the creator would have it, but as they further their education at university, these young politicians change. Soon, people no longer understand at all what the young politicians mean when they talk to the people in unfamiliar terms, and why the young politicians have started to lean towards globalism. If you start asking them, they keep quiet or tell you to go to school and you will get the knowledge.

And many intellectuals will say on the sidelines, "When that young politician started out, compared to now, how he has evolved!". This is what intellectuals say, who have tried to do the same thing in their lifetime, but unfortunately their intellect and ideology have not allowed for such development, because perhaps they were not as suited to the system as the talented and educated young politician of today.

“Get a higher education!” or become as programmed as I am!
School as an institution has long lost its real purpose – to provide knowledge and life skills. Instead, it is programmed from nursery school to the end of university with a globalist ideology. Tolerance, Hom propaganda, gender neutrality and greenwashing are all part of the program. These are not yet explicitly presented as separate subjects, but are seamlessly stitched into the subjects, which is why the subjects are also ideologically slanted.

Why do we need to program people?

People need to be programmed to serve the system created by the elite. There is a perception from the last century that only highly educated people need to do politics. I understand that education is needed to achieve a filigree of literacy and a correct understanding of things. One of the important factors in politics is understanding things, and the “right understanding” is formed in schools. Of course, it is up to each politician how much of what he or she learns in school he or she actually uses in policy-making. Conservatives generally try to disprove the “correct knowledge” they have acquired in school, which makes it very difficult for them to run for national governments, because they would simply be holding back the plans of the globalists.

Globalists are not stupid and they can see the direction the world is going in and they put the programming to work very cleverly in their favor. The moves will make the old society gasp, but are likely to be very effective ideologically in the long run. In fact, this is something that humanity has seen before in socialist countries, e.g. during the USSR.

Kristina Kallas`s decision to take a young man with a basic education as her advisor is a bold but, in the light of history, above all logical step, because this young man has been brought up in a very liberal way and is a social activist by nature. By sitting him down in politics, you can, over time, mould him into a stalwart tin soldier who will stand strong against conservative Estonia and who can be held up as a role model for globalists as a forceful promoter of the liberal globalist agenda.

The importance of globalism in the world:

Regardless of whether we belong to a greater or lesser extent to the liberal or conservative camps, we all rely on globalist policies, because it is simply no longer possible to do otherwise in Western civilization – otherwise we would suffer the fate of North Korea or simply be hijacked, as the Kaja Kallas government has done.

Even Russia would not save us from globalism if it were to invade Estonia, because, as we know, Putin and Russia were also members of Klaus Schwab`s New World Order organisation before the war in Ukraine. At the moment, though, Russia is forging a new world order with its allies, but obviously, when the land is divided up, the forgers of the new world order will start to work closely together.

One of the tasks of globalism is to control the world`s population.
For the globalists, society on the planet is like a flock of sheep to be sheared for wool, and when the flock gets too big, some of them must be sent to the slaughterhouse.

Education plays a big part in this too. The plan is a very insidious one, as the COVIDI pandemic and vaccination and its propaganda proved to the “. People who have been taught all their lives that science is to be trusted, and that vaccines have saved mankind from many deadly diseases, or even eliminated them altogether, believe in it blindly.

Of course, they are right in some respects, but the COVID pandemic was a trap and these vaccines are not the vaccines that are supposed to save lives. This is proven by the wave of sudden deaths of cultured people and intellectuals just after vaccination. The wave of sudden deaths continues to this day. Worldwide, sudden deaths, as well as neonatal mortality, have skyrocketed. I also know of cases where cancer developed and people died just after vaccination.

There has also been a lot of talk about the COVID vaccine causing infertility.

All in all, it is all so obvious why this is being done, but unfortunately, most people sincerely believe in globalism and its noble purpose – just as the Stalinists believed in communism in the blessed Soviet era.

/The Conservative Thinker/

 

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!