KRIISIS *** IN CRISIS

“Me kohtume üksteisega harva. Puudub pideva suhtluse kultuur. Hoolimata erinevate vahendite tohutust tehnilisest võimekusest, oleme tegelikult harjunud elama igaüks iseenda sees. Me peame õppima ühist keelt. Lihtne on omada ühist keelt oma mõttekaaslastega. See ei ole raske. Aga tuleb õppida rääkima teiste inimestega, kes mõtlevad hoopis teistmoodi. Tuleb õppida hindama teisi inimesi selle eest, et nad on teistsugused. Üldse mitte nõuda, et nad meiega sarnaneksid. Sest…jumal küll, kui me kõik oleksime ühtemoodi, ühesugused, siis me lihtsalt sureksime välja kui bioloogiline üksus. Me elame, kuna oleme erinevad. Inimühiskond püsib inimeste vahelistel ernevustel. mitte keegi ei moodusta iseenesest mitte osakestki tõest, vaid me kõik üheskoos moodustame tee selleni.”
–Juri Lotman–
Seda lugu kirjutades lähtun ma infomürast ja sellest, et elame pooltõdede maailmas. Analüüsides saan ma pildi, mida üritan ka lugejateni tuua.
Elame infoajastul, kus infoga kallutatakse inimesi.
Venelased oma Kremli propagandaga üritavad veenda nii palju inimesi, kui võimalik, et lääs on vaenlane ja Putin ajab õiget asja.
Lääne meedia veenab, et Putin on halb ja lääs on hea ning lääs üritab kogu olukorda päästa. Lääne propaganda töötab muidugi tõhusamalt, sest lääs ei osale otseselt sõjategevuses ning neil on lihtne näidata Putini poole sõrmega, et just tema on kurjategija.
Alternatiivmeedia on vandenõulaste meediaüksus, mis üritab luua kogu sellest sõja poliitikast oma pilti. Alternatiivmeedias leidub uudiseid alates sellest, et sõda päriselt ei toimu kuni selleni, et tegelikult kõikide riikide juhid järgivad plaani, kuidas maailma muuta, et inimesi orjastada.
Selline infomüra täidab tegelikult ühte eesmärki. Tekitatakse info udu, et inimesed ei saaks enam aru, mis toimub ning neid oleks hea kallutada sõltuvalt kuhu propaganda mõju ulatusse jääda.
Kriisiaegne teisitimõtlemine on Eestis keelatud, kuigi meie kodumaal sõjategevust ei toimu. Kui julged teisiti mõelda, oled Putini pooldaja või Kremli propagandist. Kuid kui järele mõelda, töötab Kremli propaganda samamoodi, ainult selle vahega, et siis oled sa fašist.
ETV saates “Pealtnägija” said eestimaalased tutvuda kremlimeelsete välimäärajatega ehk mille järgi on võimalik klassifitseerida riigivastane. Oleme jõudnud faasi, kus meie oma riiklik rahvuskanal tembeldab osa eestlasi kremlimeelseteks ning Putini käsilasteks! Tekib küsimus, kes siin õhutab Kremlile meelepärast lõhestamise poliitikat? No tule taevas appi, kas me sellist Eestit tahtsimegi?!
Kõik märgid viitavad taaskord vaikivale ajastule Eestis! Sellise retoorikaga tekitab riik hoopis ise nö “venemeelseid”. Me ei saa kaotada eestlastena mõtlemisvõimet ja ei pea uskuma kõike, mida meedia meile ette dikteerib.
Igal juhul ollakse süsteemile kasulik ainult siis, kui puudub mõtlemine ja allutakse ainult sellele, mis meediast tuleb.
Mina elan lääne ühiskonnas ja jään lääne propaganda mõjusfääri. Tunnistan, et lääne propaganda on mind mõjutanud, kuid üritan näha ka teist pilti, mida meile üritatakse näidata. Seega olen teisitimõtleja.
Kuna olen käinud kunagi tavainimeste mõistes lollide koolis ehk erikoolis, siis võtke minu kirjutist, kui ühe ”Kremli poolt mõjutatud” hullukese mõtteid. Või vähemalt nõnda “Pealtnägijas” teisi teisitimõtlejaid infosõjas sildistati. Ajal, kus rahvuskonservatiivid ja EKRE vangi pannakse või sunnitakse liberaalsusele, saan mina ikka hullumaja seinte vahelt kunagisest rahvusriigist lustakaid kirjatükke kirjutada.
Me peame endale selgeks tegema, et see sõda ei ole ainult Venemaa ja Putini huvides. Tegemist on kolmanda maailmasõjaga, mis jagab maailma mõjusfäärideks. Iga suurriik ja liit on huvitatud tükikesest tordiviilust. Hetkel käib sõda Ukraina pinnal, kus Ukrainat toetavad lääneriigid. Kas Putin saavutab võidu Ukraina üle – on mõttepaus. Kas Putini isu on rahuldatud või mitte? Sama on ka kaotuse puhul.
Nii kuidas Stalin ja Nõukogude Liit käitusid natsi Saksamaaga teise maailmasõja ajal koos lääneriikidega, teevad lääneriigid nüüd Venemaa ja Putiniga. Selleks ka Putini pidev võrdlemine Hitleriga, et luua kuvand surmavast vaenlasest, kes iga hinna eest tuleb tappa ning Euroopa ja lääs tänu sellele päästa. Taktikaliselt sarnane stsenaarium. Hitleri hambu anti kunagi Poola ning nüüd Putinile Ukraina. Lääneriigid jagasid Euroopa kunagi Staliniga, jättes Eesti ja teised balti riigid NSVL-i meelevalla ja terrori kätte. Nüüd aga jagatakse samuti maailm, kuid seekord on lääneriigid otsustanud pikalt vihatud Venemaa sellest kõigest välja jätta. Nagu inglise keeles öelda antud stsenaariumi pöördelisuse kohta – “Karma is the bitch!” Eks aeg näitab, kelle jaoks on see karma ja kes on lihtsalt…
Minu nägemuse järgi on praeguses olukorras Eesti kahvlis. On mitu halba varianti. Eesti jääks ilma oma suveräänsusest igal juhul.
Kui Putin võidaks Ukraina, on varem või hiljem kord Eesti käes, sest sõjaga ta tõestab, et teda tuleb tõsiselt võtta. Venemaa hakkaks täide viima oma unistust taastada keisririigi ajaloolised piirid.
Venemaal on meeles praeguse Eesti valitsuse vastasseis ning Eestit okupeerides võite ise arvata, mis siis saab.
Kui Putin peaks kaotama sõja Ukrainaga, on kaks varianti. Kui ta taandub ja hakkab suhteid lappima läänega, siis Putin näitab oma nõrkust nii oma rahvale, kui kogu maailmale. Seetõttu ta troon lööks kõikuma. Teame vene ajaloost, et tsaar ei tohi olla nõrk ning sellel on omad tagajärjed. Või teiseks läheks lääs kättemaksuoperatsioonile, et Putin Venemaa juhi positsioonilt eemaldada. Eesmärgiks allutada kogu Venemaa läänele ning lõpuks tekitada üks suur Euroopa superriik, mida juhivad globalistid ja liberaalid.
Suure tõenäosusega selline stsenaarium oleks keeruline, sest Putinil on tuumarelvad, mis sellisel puhul võidakse käiku lasta ja mida ka lääs kardab, kui just enne Putin otsa ei saa.
Sellise plaani puhul oleks Putini surm ülioluline, sest ilma peata Venemaa on vallutatav. Samuti suure tõenäosusega Venemaad ei vallutataks sõjalise jõuga, vaid liberaalid võtaksid riigiduuma kiirelt üle ning liidaksid Venemaa Euroopa Liiduga. Täpselt samuti tingimusteta nagu seda hetkel tehakse Ukraina ja teiste samasuguste riikidega. Sellega välistataks Venemaa edaspidine diktatuuririigiks saamine.
Liberaalse ja globalistliku Euroopa superriigi puhul on praegusel konservatiivsel maailmal lõpp peal. Toimub nii öelda “Nürnbergi kohtuistung”, kus kõik läänevastased süüdi mõistetakse, kaasa arvatud ka Putin oma käsilastega. Konservatiivid ja rahvusluse kuulutamine pööratakse kuritegelikuks ja natsistlikuks. Vihakõne seadusega suukorvistatakse terve Euroopa ühiskond.
Hiina on äraootaval seisukohal. Kellega ta lõpuks koostööd tulevikus teeb?
Putin kuuldes, et Euroopa hakkab tegema muu läänega mingisugust maailma restarti, läks Hiinasse nõu pidama. Ta eeldatavasti ütles, et lööb NATO Ukrainast välja ning vallutab kiirelt riigi oma mõjusfääri. Pole ka välistatud võimalus kogu Euroopa vallutamine. Hiina andis rohelise tule, et kui see Putinil õnnestub, siis lasku käia. Paraku sõda on näidanud, et plaanid ei läinud nii nagu Putin mõtles ning sõda on venima jäänud.
ÜRO kongressi hääletusel on selgesti näha Hiina erapooletus ehk ta ootab ja jälgib, mis saab. Sõja lõppedes ta soovib teha koostööd igal juhul sõltumata, kes Euroopa jagamisel peale jääb.
Praegune maailma jagamine võib tulla väga tõsiste tagajärgedega kõigi jaoks. Teise maailmasõja ajal pürgisid osapooled alles tuumarelvani, kuid hetkel on see paljudel riikidel. Kas ütlus, et peale järgmist sõda oleme me tagasi kiviajas, näitab vaid aeg ja sündmuste kulg.
Seni proovime inimestena jääda inimesteks ning mitte kaotada tervet mõistust ja mõtlemisvõimet!
EESTI EEST!
Konservatiivne Mõtiskleja
***
“We rarely meet each other. There is no culture of constant communication. Despite the various means of different tools, we are actually used to living each within ourselves. We have to learn a common language. Its easy to have a common language with your like-minded people. It is not difficult. But you have to learn to talk to other people who think differently. You have to learn to appreciate other people for being different. In general, not to demand that they are like us. Because…God, if we were all the same, the same, we would just die out as a biological entity. We live because we are different. Human society persists on differences between people. No one person makes up a particle of the truth, but we all make up the path to it together.”
–Juri Lotman–
We live in an information age, where people are biased by information.
The Russians, with their Kremlin propaganda, are trying to convince as many people as they can that the West is the enemy and Putin is doing the right thing. The Western media convince us that Putin is bad and the West is good, and the West tries to save the whole situation. Western propaganda works more effectively, of course, because the West is not directly involved in the war and it is easy for them to point the finger at Putin as the criminal.
In writing this story, Im starting from a fog of information and the fact that we live in a world of half- truths. By analyzing it, I get a picture that I try to bring to my readers.
The alternative media is a conspiratorial media unit trying to create its own image of the politics of this whole war. The alternative media has news stories ranging from the fact that the war is not really happening to the fact that the leaders of all countries are actually following a plan to change the world in order to enslave people. Such information noise actually serves a purpose. It creates a fog of information so that people no longer understand what is going on and are well tipped off depending on where they fall within the propagandas reach.
Dissent in times of crisis is forbidden in Estonia, even though there is no war in our country. If dare to think otherwise, you are a Putin supporter or a Kremlin propagandist. But if you think about it, Kremlin propaganda works in the same way, only difference is that you are a fascist.
In ETVs “Pealtnägija” program, Estonians were introduced to the Kremlins pro-Kremlin exterior markers, i.e. the criteria by which an anti-state party can be classified. We have reached the stage where our own national channel labels some Estonians pro-Kremlin and Putins henchmen! The question arises, who is instigating the Kremlins divisive policy here? Well, heaven help us, is this the kind of Estonia we wanted?!!
All the signs point once again to an era of silence in Estonia! With such rhetoric, the state is creating its own… the so-called “Russians”. As Estonians, we cannot lose our ability to think and we do not have to believe everything the media dictates to us.
In any case, the system is only useful if there is no thinking and only submission, what comes from the media?
I live in a Western society and I am influenced by Western propaganda. I admit that I have been influenced by Western propaganda, but I also try to see the other side of the picture that they try to show us. So, I am a dissenter.
Since I have been to a school for the stupid, or special school in laymans terms, take my writing as the thoughts of a “Kremlin-influenced” madman. Or at least thats how other dissenters in the information war were labelled in the “Pealtnägija” program. At a time when the national conservatives and the EKRE are being imprisoned or forced into liberalism, I can still write hilarious pieces about the former nation state from behind the walls of a madhouse We have to make it clear to ourselves that this war is not only in the interests of Russia and Putin. It is a third world war that will divide the world into spheres of influence. Every superpower and every alliance is interested in a slice of the cake. At the moment, the war is taking place on Ukrainian soil, with the support of the Western powers. Whether Putin will achieve victory over Ukraine is a pause for thought.
Is Putins appetite satisfied or not? The same is true of defeat.
The way Stalin and the Soviet Union behaved with Nazi Germany during the Second World War, Western countries are now doing with Russia and Putin. Hence the constant comparisons with Putin
to Hitler, to create the image of a deadly enemy who must be killed at all costs and who will save Europe and the West. Tactically a similar scenario. Hitler once had Poland in his clutches and now Putin has Ukraine. The Western powers once shared Europe with Stalin, leaving Estonia and the other Baltic states in the hands of the USSRs tyranny and terror. Now, the world is being divided up, but this time the West has decided to leave long-hated Russia out of it all. As they say in English about the reversal of this scenario – “Karma is the bitch!”. Time will tell for whom it is karma and who is just….
As I see it, Estonia is in a fork in the road. There are several bad options. Estonia would lose its sovereignty in any case.
Sooner or later, if Putin were to defeat Ukraine, it would be Estonias turn, because by going to war, he will prove that he is to be taken seriously. Russia would begin to fulfil its dream of restoring the historical borders of the empire.
Russia has in mind the confrontation with the current Estonian Government, and you can guess what will happen when it occupies Estonia.
Should Putin lose the war with Ukraine, there are two options. If he backs down and starts to patch up relations with the West, Putin will show his weakness, both to his own people and to the world. As a result, his throne would falter. We know from Russian history that a tsar must not be weak, and this has its consequences. Or, secondly, the West would go on a revenge operation to remove Putin as leader of Russia. The aim would be to subjugate the whole of Russia to the West, and ultimately to create one big European superstate run by globalists and liberals.
In all likelihood, such a scenario would be difficult, because Putin has nuclear weapons that could be launched in such a case, and which the West also fears, unless Putin runs out of steam first.
In such a scenario, Putins death would be crucial because without a head, Russia is invincible. Also it is highly unlikely that Russia would be invaded by military force, but the liberals would take over the Duma quickly and would merge Russia with the European Union. Exactly as unconditionally as is currently being done with Ukraine and similar countries. This would prevent Russia from becoming a dictatorship in the future.
For the liberal and globalist European superstate, the conservative world of today is over. There will be the so-called “Nuremberg Trials” where all the anti-Westerners will be convicted, including Putin and his henchmen. Conservatives and the proclamation of nationalism will be turned around criminal and Nazi.
The hate speech law will muzzle the whole of European society.
China is taking a wait-and-see approach. With whom will it finally cooperate in the future?
Putin, hearing that Europe was going to do a kind of world restart with the rest of the West, went to China for advice. He presumably said he would kick NATO out of Ukraine and quickly take the country into his sphere of influence. The possibility of conquering the whole of Europe is not ruled out. China gave the green light that if Putin succeeds, let him go. Unfortunately, the war has shown that the plans did not go according to Putins thinking, and the war has dragged on. China`s impartiality is clear from the vote in the UN Congress, in other words, it is waiting and seeing what happens. When the war is over, it wants to cooperate in any case, regardless of who comes out on top in the division of Europe. The current division of the world could have very serious consequences for all. During the Second World War, the parties were still striving for nuclear weapons, but now many countries have them. Only time and the course of events will tell whether the saying that after the next war we will be back in the Stone Age is true.
In the meantime, let us try, as human beings, to remain human and not lose our common sense and our ability to think!
FOR ESTONIA!
Conservative Thinker
5. March 2022
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!