Kui neil avaneb võimalus, muudavad nad meie ühiskonna düstoopiliseks põrgumaastikuks

Kui eliit saab oma tahtmise, näeb meie maailm lõpuks palju veidram välja, kui ükski ulmekirjanik eales ette kujutas. Kui te pole sellest praeguseks aru saanud, on eliit kontrollifriigid ja nad näevad ette tulevikku, kus nad kontrollivad meie kõigi elusid sünnist surmani. Selle asemel, et traditsioonilisel viisil sündida ja üles kasvada, hakatakse inimesi massiliselt tootma “sünnikaunades”. Need, kes on geneetiliselt paremad, saavad elada, samas kui need, kes on geneetiliselt halvemad, “koristatakse” ja kõik varuosad, mis pole teaduslikuks uurimiseks väärtuslikud, visatakse ära. Laste kasvades on haridus esmatähtis, kuid lubatud on ainult eliidi poolt spetsiaalselt heaks kiidetud materjal. Tegelikult jäävad “vaba mõte” ja “vaba sõna” minevikku, kui eliit saab täieliku kontrolli. Kõik mõtlevad samamoodi, sest muud alternatiivi ei lubata. Ja kõigilt, kes ilmutavad mässu märke, tühistatakse kiiresti digitaalvaluuta privileegid. Ma tean, et see kõik võib paljudele teist kõlada üsna kummaliselt, aga selline näeb välja meie ühiskond, kui eliidi kõige pöörasemad lootused ja unistused teoks saavad.

Sel nädalal jõuab kogu maailmas pealkirjadesse uskumatult jube ideevideo, mille lõi saksa molekulaarbioloog nimega Hashem Al-Ghaili.

Selles videos kasvatatakse lapsi tohutus ruumis, mis sisaldab sadu läbipaistvaid “sünnituskaunasid”…

UUS KONTSEPTSIOONIVIDEO VIIB VAATAJAD RINGKÄIGULE ECTOLIFE’I KUNSTLIKU EMAKA RAJATISE KAUDU, KUS SAJAD LOOTED ISTUVAD LÄBIPAISTVATES KAUNADES, MILLE TEMPERATUURI REGULEERITAKSE JA MILLEL ON HAPNIKU JA TOITAINETE VASTUVÕTMISEKS NABANÖÖR.

Kui te pole veel videot näinud, saate seda vaadata siit.

EctoLife: maailma esimene kunstlik emaka rajatis

Peab tunnistama, et see on üks jubedamaid asju, mida ma üle pika aja näinud olen.

Meile öeldakse, et sellise süsteemi üks suuri müügiargumente oleks võime luua “disaineribeebi”, kes on geneetiliselt paremad kui normaalsel viisil sündinud inimesed…

„JA KUI SOOVITE, ET TEIE BEEBI PAISTAKS SILMA JA TAL OLEKS HELGEM TULEVIK, PAKUB MEIE ELIITPAKETT TEILE VÕIMALUST ENNE EMBRÜO SIIRDAMIST KUNSTÜSASSE GEENITEHNOLOOGIA ABIL MUUTA. TÄNU CRISPR-CAS 9 GEENIDE REDIGEERIMISTÖÖRIISTALE SAATE REDIGEERIDA OMA LAPSE MIS TAHES OMADUSI ENAM KUI 300 GEENI KAUDU. GEENIKOMPLEKTI GEENITEHNOLOOGIA ABIL VÕIMALDAB ELITE PACKAGE TEIL KOHANDADA BEEBI SILMADE VÄRVI, JUUSTE VÄRVI, NAHATOONI, FÜÜSILIST JÕUDU, PIKKUST JA INTELLIGENTSUSE TASET. SAMUTI VÕIMALDAB SEE PARANDADA KÕIKI PÄRILIKKE GENEETILISI HAIGUSI, MIS ON OSA TEIE PEREKONNA AJALOOST, ET TEIE LAPS JA TEMA JÄRGLASED SAAKSID ELADA TERVISLIKKU JA MUGAVAT ELU ILMA GENEETILISTE HAIGUSTETA.

Kuidas on lood embrüotega, mis on geneetiliselt kehvemad või mida ühel või teisel põhjusel lihtsalt ei taheta?

Noh, neid kas kasutataks muuks otstarbeks või visatakse prügikasti.

Lisaks iga kord “täiuslike beebide” saamisele poleks sellises süsteemis enam vaja ka sünnitusvalu …

KUIGI VIDEO KESKENDUB SÜNDIMUSE PARANDAMISELE, MÄRGIB SEE KA, ET SÜNNITUSTALU ON MÕELDUD NAISTELE, KES KARDAVAD RASEDUST SÜNNITUSJÄRGSE VALU JA TAASTUMISE TÕTTU.

“JÄTKE HÜVASTI SÜNNITUSVALU JA LIHASTE KOKKUTÕMBED,” ÜTLEB VIDEOJUTUSTAJA.

Muidugi ei tahaks eliit, et sellised “täiuslikud lapsed” rikuksid “desinformatsiooni” vanemaks saades ja nii jälgitaks ja kontrollitaks kõike, millega nad kokku puutuksid.

Kahjuks on selline mõttekontrolli süsteem meie ümber juba kiiresti arenenud.

Teadsime juba, et suured tehnoloogiaettevõtted teevad valitsusega väga sügavat koostööd sõnavabaduse mahasurumiseks, kuid “Twitteri failid” on näidanud, et asjad olid tegelikult palju hullemad, kui keegi meist ette kujutas.

Valitsusametnikud võtsid tsensuuri sihikule süstemaatiliselt konkreetsed isikud ja konkreetsed vaatenurgad ning paljudel juhtudel olid suured tehnoloogiaettevõtted enam kui innukad tegema seda, mida neilt paluti.

Valitsusel EI OLE okei sõnavabadust alla suruda seni, kuni nad saavad eraettevõtteid enda eest musta töö ära teha.

Meie kõige elementaarsemad põhiseaduslikud õigused on ikka ja jälle jalge alla tallatud ning asjaosalised tuleb vastutusele võtta.

Ja kui me praegu püsti ei tõuse, teevad nad seda lihtsalt edasi.

Sest see on see, mida eliit hädasti tahab.

Nad tahavad tulevikku, kus infovoogusid nad täpselt kontrollivad.

Kui olete mässuline, kes nõuab “desinformatsiooni” avaldamist, näeb eliit ette süsteemi, kus selliste kurjategijatega tegeldakse kiiresti ja tõhusalt.

Tänapäeval ei ole eliidil otsest kontrolli meie rahanduse üle.

Kuid tulevikus, kus sularaha on keelatud ja me kõik oleme sunnitud kasutama nende digitaalset valuutat, muutuks see kõik.

Kõike, mida me ostame ja müüme, jälgitakse ja meie „valuutaõigused” võidakse igal ajal tühistada, kui meie sotsiaalne krediidiskoor langeb liiga madalale.

Loomulikult ei ole valitsuse kontrollitavad digitaalsed valuutad veel laialdaseks kasutamiseks valmis, kuid need on tulemas.

Tegelikult saime just sel nädalal teada, et Inglise Pank “on alustanud konsultatsioone keskpanga digitaalvaluuta kasutuselevõtmiseks”

TEMA MAJESTEEDI RIIGIKASSA DE FACTO JUHT TEATAS SEL NÄDALAL, ET INGLISE KESKPANK ON ALUSTANUD KONSULTATSIOONE KESKPANGA DIGITAALSE VALUUTA (CBDC) JUURUTAMISEKS, MIS VÕIKS JUHATADA SISSE GLOBALISTLIKU NÄGEMUSE SULARAHATA ÜHISKONNAST, KUS KÕIK TEHINGUD ON VALITSUSE POOLT JÄLGITAVAD.

RAHANDUSKANTSLER JEREMY HUNT PALJASTAS, ET BRITI FINANTSTEENUSTE EDINBURGHI REFORMIDE RAAMES ALUSTAB INGLISE PANK KONSULTATSIOONE KESKPANGA DIGITAALSE VALUUTA (CBDC) KAVANDAMISEKS, MIS TOIMIKS PANGA DIGITAALSE VERSIOONINA NAELSTERLING.

Samal ajal on EL töötanud ka uue “digitaalse euro” kallal.

Ja Föderaalreserv katsetab nüüd USA jaoks uut “digitaalset dollarit”.

Kas arvate, et see on lihtsalt juhus, et kõiki neid digitaalseid valuutasid arendatakse üheaegselt?

Tõde on see, et eliit püüab aktiivselt luua tuleviku düstoopilise versiooni, mida nad meile kõigile ette näevad.

Kahjuks ei saa enamik inimesi ikka veel aru, mida nad teha püüavad, ja seetõttu on meil kõigil hädavajalik proovida äratada nii palju kui võimalik, kuni aega veel on.

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!