Mario Maripuu: Kuidas protestivad põllumehed oma kalli kütusega maksid kinni põllumajandusministri valimiskampaania!***How protesting farmers paid for the Minister of Agriculture’s election campaign with their expensive fuel!

Olen ikka kaasa elanud Eestis toimuvatele protestidele, mis on tänaseks muutunud selliseks kontrollitud palaganiks, et enam ei aja isegi vihastama.

Tänane päev läheb ajalukku, kui massiliselt on võimalik Eestis inimesi ning põllumehi ära lollitada – ja veel nii suurelt, et oma õiguste eest välja astudes tehakse neist Reformierakonna ja E200 valimiskampaania osalised, mille protestijad ise kinni maksavad ja ka avalikkuses lolliks jäävad. Filigraanne sooritus poliitikute ja süvariigi poolt! Kogu peavoolumeedia on aktiviseeritud ja noor Terras poseerib traktorite peal, all ja vahel nagu mõni kuulsa rõivabrändi modell.

Tuues võrdluseks sundüürnike mitmed protestid, millest avalikkus ei teagi, et need oleks toimunud, või kui Telegramm korraldas autokolonni, vaikis peavool nagu kuldid rukkis. Uudis levis ainult alternatiiv- ja sotsiaalmeedias ja sedagi piirangutega.

Seetõttu tekitas mulle põllumeeste protest küsimusi: on kaks võimalust – kas protesti läbiviijad on poliitilised tainapead, kes ei saanud aru, kuidas süvariik protesti kaaperdas, paigutades Terrase etteotsa; või oligi kogu projekt süvariigi korraldatud, et pingeid välja lasta?

Ja oh üllatust – protesti korraldaja on reformierakondlane Urmas Kruuse – seega oli protest tegelikult juba sündides surnud ja süvariigi täieliku kontrolli all. Mul on ainult põllumeestest kahju, kes sellise palaganiga heausklikult kaasa läksid ja oma raha, kütust ning tehnikat kulutasid.

Siinkohal sooviks eestimaalastele selgitada protestide mõtet ja milline peaks olema ka protestija hingeline seisund, et protest olemuselt tooks kaasa tulemusi.

Me kõik mäletame 2007. aasta venelaste pronksiöö rahutusi ja seda, kuidas Tallinn segi peksti ning surma sai ka inimene. Täna riik teeb kõike, et sellised sündmused kunagi ei korduks, ning käib pidev jutt venelaste taasülestõusmisest ja 5. kolonnist – see on hirm, mis kõneleb.

Siin oleks eestimaalastel venelastelt õppida. Millal meie jõuame rahvana sinna maani, kus riik mõtleb mitu korda: kurat, seda käiku teha me ei saa, muidu rahvas tõuseb üles? Täna on pigem see, et eestlaste proteste kaaperdatakse juba eos poliitiliseks kasuks ja ilmselgelt enne valimisi tuleb selliseid lollikeste ärakasutamisi veelgi.

Oleme näinud EKRE aktsiooni kellaajaliselt peatada auto ja jääda seisma – vahet pole, kus sel kellaajal ollakse. Plaan hea, kuid tulemus null. Naljakas oli siis EKRE juhtpoliitikute pilte ja videosid näha, kus seisti tee ääres või kõrvalises tänavas, samal ajal kui peatänavas autod edasi vuravad – peatuti kohtades, kus seismine mingit mõju ei omanud. Lihtsalt poliitiline palagan.

Telegrammi rongkäik jällegi kaaperdati jõustruktuuride poolt ja kolonn lõhuti valgusfooridega. Kolonnis juhtus veel üks kummaline intsident, kus politseinik peatas kolonnis sõitva auto ja käskis panna ära suure sinimustvalge riigilipu, kuna see ei lähe kokku liiklusseaduse nõuetega. Protestija kuulas politseiniku ja pani lipu kuulekalt ära. Korraldaja veel kritiseeris videos, et me leppisime ju kokku, et käitume korralikult. Hiljem koguneti kokkulepitud parklas ja oldi rõõmsad, et üldse nii palju inimesi kokku saadi.

Pärast sellist üritust tekkis mul tõsine depressioon, sest sain aru, et inimesed ei saa üldse aru, mis on protest ja kuidas vaimselt olla protestijana selleks valmis.

Protesti mõte on sundida riiki rahvast kuulama ja sundima rahva tahet realiseerima. Protesti tulemusel peab riik kannatama kahju materiaalselt ja nii suures ulatuses, et teist protesti enam ei taheta, ning protest peab kestma seni, kuni on saavutanud eesmärgi.

Protesti ajal ei loe protestija jaoks ükski seadus ega eeskiri, vaid oluline on saavutatav protesti eesmärk.

Tänased traktoristid peaksid olema ühtselt tegutsejad ja kõhklusteta kas või lükkama Riigikogu parklas autod ühte hunnikusse, Terrast loputama virtsatünnis ning hiljem kogu valitsuse hoone pasaga üle pritsima. Aga selleni jõudmiseks peavad protestijad olema valmis ka sedasi tegutsema – ja mitte üks, vaid kõik koos. Riik peab aru saama, et protest võib kaasa tuua valitsuse ja riigi kukutamise või kodusõja, kui ei arvestata rahva tahtega.

Seni, kuni me räägime rahulikust ja seadusekuulekast protestist, ei ole sellel protestimisel mingitki mõtet – veel enam, tänane üritus tõestas, et poliitikud kasutavad juba vaeseid, kuulekaid kodanikest protestijaid oma huvides ära, tehes endale enne Riigikogu valimisi kampaaniat. No tule taevas appi! Mina põllumeeste asemel vajuks häbist maa alla!

Kokkuvõttes – enne asjad ei muutu, kui kodanikud ei julge võtta vastutust oma riigi, rahva ja oma põhimõtete eest ning olla valmis ka selle nimel kas või surema!

Mario Maripuu,
Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane.

***

I have always followed the protests taking place in Estonia, but by now they have turned into such a controlled farce that they don’t even make me angry anymore.

Today will go down in history as a day when it is possible, on a massive scale, to fool people and farmers in Estonia — and in such a grand way that by standing up for their rights, they are turned into participants in the Reform Party and E200 election campaign, which the protesters themselves finance, while also making fools of themselves in the eyes of the public. A masterful performance by politicians and the deep state! The entire mainstream media has been mobilized, and young Terras poses on, under, and between tractors like a model for some famous fashion brand.

For comparison, there have been multiple protests by displaced tenants that the public doesn’t even know took place, or when Telegram organized a car convoy, the mainstream media stayed silent like boars in a rye field. The news spread only through alternative and social media — and even there with restrictions.

This is why the farmers’ protest raised questions for me: there are two possibilities — either the organizers are political fools who didn’t realize how the deep state hijacked the protest by placing Terras at the forefront; or the entire project was organized by the deep state from the start to release tension.

And surprise, surprise — the organizer of the protest is Reform Party member Urmas Kruuse — meaning the protest was effectively dead at birth and fully under deep state control. I can only feel sorry for the farmers who naively went along with this farce and spent their own money, fuel, and machinery on it.

At this point, I would like to explain to the people of Estonia the purpose of protests and what kind of mental state a protester must have for a protest to actually achieve results.

We all remember the 2007 Bronze Night riots, when Tallinn was torn apart and a person even lost their life. Today, the state does everything to ensure such events never happen again, constantly talking about a possible Russian uprising and a “fifth column” — this is fear speaking. Here, Estonians could learn something from Russians. When will we reach a point as a nation where the state thinks twice and says: damn, we can’t make this move, or the people will rise up? Today, the reality is that Estonian protests are already being hijacked from the outset for political gain, and clearly, before elections, there will be even more exploitation of useful idiots.

We have seen EKRE’s action to stop cars at a certain time, regardless of where they were. The plan was good, but the result was zero. It was almost comical to see photos and videos of leading EKRE politicians standing on the side of the road or in quiet streets, while traffic continued normally on main roads — they stopped in places where it had no impact whatsoever. Just another political farce.

The Telegram convoy was again hijacked by law enforcement, and the column was broken up using traffic lights. There was also a strange incident where a police officer stopped a car in the convoy and ordered the driver to remove a large Estonian flag because it did not comply with traffic regulations. The protester complied and removed the flag. The organizer even criticized this in a video, saying we had agreed to behave properly. Later, people gathered in a parking lot as planned and were happy that so many people had shown up at all.

After such an event, I fell into a serious depression because I realized that people do not understand at all what a protest is or how one must be mentally prepared as a protester.

The purpose of a protest is to force the state to listen to the people and to implement the will of the people. As a result of a protest, the state must suffer material damage on such a scale that it does not want to face another protest, and the protest must continue until it achieves its goal.

During a protest, no law or regulation should matter to the protester — only the objective matters.

Today’s tractor drivers should act as a united force and, without hesitation, even push cars into a pile in the Riigikogu parking lot, dump Terras into a slurry tank, and later spray the entire government building with manure. But to reach that point, protesters must be ready to act that way — and not just one, but all together. The state must understand that a protest can lead to the overthrow of the government or even civil war if the will of the people is ignored.

As long as we talk about peaceful and law-abiding protest, it has no meaning whatsoever — moreover, today’s event proved that politicians are already exploiting poor, obedient citizens for their own interests, turning them into campaign tools before parliamentary elections. For heaven’s sake! If I were a farmer, I would sink into the ground from shame.

In conclusion — nothing will change until citizens dare to take responsibility for their state, their people, and their principles, and are ready, if necessary, to even die for them.

Mario Maripuu,
Founding member of Rõdali parish, westerner

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!