Kuld või hõbe?

Esmapilgul tunduvad kuld ja hõbe üsna vahetatavad. Mõlemad on hüpnootiliselt ilusad. Nende hinnad kipuvad tõusma ja langema samade finants-/poliitiliste jõudude mõjul. Väike (väga tark) osa elanikkonnast peab neid mõlemaid tõeliseks rahaks ja valdav, asjatundmatu enamus kui atavistlikke reliikviaid. Ja – mis kõige tähtsam – nad mõlemad säilitavad oma omanike ostujõu, kui tänapäeva fiat-valuutad aurustuvad nagu palavikuunenäod, mis nad alati olid.

Nii et soovite kindlasti mõnda (ja võib-olla palju) igast. Kuid kuld ja hõbe ei ole identsed. Neil on erinevates “raha nullimise” stsenaariumides erinevad tugevused ja nõrkused. Ja nende hinnad ei liigu sammus. Mõnikord on üks odav võrreldes teisega.

Kui palju me peaksime nüüd omama ja kui kiiresti peaksime plaanima veoki laadimist? Vastus on iga inimese jaoks erinev, kuid üldiselt on mõned asjad tõsi.

Kulla/hõbeda suhe

Kulla ja hõbeda suhtelised hinnad kipuvad kõikuma laias, kuid märgatavas vahemikus. Seda kulla/hõbeda suhet väljendatakse hõbeda untside arvuna, mis kulub untsi kulla ostmiseks ning see kipub tõusma ja langema koos väärismetallide investorite emotsionaalse seisundiga. Kui need investorid ei näe ette peatset inflatsiooni või muid rahalisi häireid, kalduvad nad kulla ohutuse ja stabiilsuse poole ning hoiduvad hõbeda volatiilsusest. Kulla hind tõuseb hõbedaga võrreldes, tekitades kõrge kulla/hõbeda suhte.

Kui investorid ootavad kasvavat inflatsiooni või muud valuuta ebastabiilsust, ostavad nad üldiselt väärismetalle, kuid kalduvad hõbeda suurema tõusupotentsiaali poole. Nii kuld kui ka hõbe tõusevad, kuid kulla ja hõbeda suhe langeb, kuna ostjad tõstavad hõbeda hinda kiiremini kui kulla oma.

Need kõikumised toimuvad tavaliselt vahemikus 40–80 (st 40–80 hõbeuntsi kullauntsi kohta), kusjuures suur arv viitab sellele, et hõbe on kullaga võrreldes odav ja väike arv tähendab, et kuld on hõbedaga võrreldes odav. Sellest vahemikust ületavad purunemised mõlemas suunas on kasulikud signaalid.

Ja ekstreemsed näidud on väga usaldusväärsed näitajad. Pange tähele 15 sekundit 2020. aastal, kui suhe tõusis 120-ni (kuna hõbeda hind langes 13 dollarile untsi kohta ja kulla untsi ostmiseks kulus 120 untsi). See oli suurepärane aeg hõbeda ostmiseks, kuna see ületas järgmise paari kuu jooksul märkimisväärselt kulda.

Praegu on suhtarv umbes 75, mis tähendab, et hõbe on mõõdukalt alahinnatud ja virnastajad peaksid seda lähiajal kullale eelistama.

Kulla turg on suur, hõbeda oma väike

Miks on hõbe palju volatiilsem kui kuld? Sest see on palju väiksem turg. Enamik kunagi kaevandatud kullast on endiselt olemas kangide ja ehete kujul. Seevastu hõbedat kasutatakse tööstustoodetes ja seda sageli ei ringle. Tulemuseks on maailm, kus dollarites on palju rohkem maapealset kulda kui hõbedat. Seega kulub selle hinna dramaatiliseks muutmiseks vaid väike kogus uut investeerimisnõudlust, mis hõbeda sisse või välja voolab.

Erinevad rollid kriisiolukorras

Enamiku rahalise lähtestamise stsenaariumide korral tõuseb kulla ja hõbeda väärtus nii kõrgel kui ka asjade ostmisel. Aga erinevad asjad. Mõne untsi kulla eest ostetakse kasutatud auto, samas kui ühe või kahe hõbemündi eest ostetakse talupidajate turul nädalaks köögivilju. Mõlemad tehingukategooriad on olulised, mistõttu soovite osa igast metallist.

Transporditavus

Kui peate riigist lahkuma kiirustades, on kuldmünte lihtne transportida. 10 üheuntsilist kuldkotkast mahuvad kohvrisse maetud kinga sisse ja on piisavalt väärtuslikud, et anda altkäemaksu paljudele piirivalvuritele. Sama hõbeda ostujõud kaaluks tänase vahetuskursi juures 37 korda rohkem ja täidaks suure osa kohvrist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kulda on raskem kulutada, kuid seda on lihtsam transportida. Hõbedat on lihtsam kulutada, kuid raskem hoida ja teisaldada.

Konfiskeerimise oht

Mõttetu on näha vaeva väärismetallide virnastamisega, kui valitsus lihtsalt lööb kaasa ja võtab selle kõik ära. See juhtus kullaga 1930. aastatel, kui USA muutis erakulla omamise ebaseaduslikuks. Kas nad teevad seda uuesti? Tõenäoliselt mitte, sest 1930. aastatel oli kuld maailma raha, tänapäeval aga liigitatakse see kaubaks. Kui aga üha rohkem riike hakkab oma valuutasid kullaga tagama ja dollari hegemooniat ähvardama, võivad asjad muutuda.

Hõbe on tõenäoliselt konfiskeerimise suhtes immuunne, sest see on tööstuslik metall, mida tuhanded ettevõtted ostavad, müüvad ja laoseisus hoiavad. Selle omandiõiguse keelamine või piiramine oleks ülemäära häiriv.

Hõbe 60-40?

Nii et see taandub teie ootustele. Kas teete SHTF-i stsenaariumi korral vea või vaevlete? Kui esimene, võiksite eelistada kulda; kui viimane, siis hõbe. Kui te pole kindel ja soovite mõlema võimaluse jaoks valmistuda, tähendab kulla/hõbeda suhe 60–40% hõbeda/kulla segu (dollari väärtuses) jooksevhindades.

Kui palju kulda ja hõbedat peaksite omama?

Siit saab alguse kultuuride kokkupõrge. Traditsioonilised finantsplaneerijad ütlevad, et null protsenti teie netoväärtusest peaks olema mõttetutes kivides, mis pole aastakümneid olnud raha. Paindlikumad traditsioonilised finantsplaneerijad jagavad teid 1 või 2 protsendiga kullast ETF-is, nagu GLD (ÄRGE tehke seda, põhjustel, mida selgitatakse hilisemas artiklis). Ettevaatlikud kriisiinvesteeringute gurud nagu Jim Rickards (seda kirjeldatakse tulevases artiklis) soovitavad 10%, mis on mõistlik. Agressiivsem, kuid siiski mõistlik kombinatsioon oleks 10% teie investeeritavatest vahenditest füüsilistesse väärismetallidesse ja veel 10% kulla/hõbeda kaevandamise aktsiatesse (selgitatakse varsti).

Ajasurve?

Mis puutub sellesse, kui kiiresti peaksime seda tegema, siis on palju ristvoolusid. Fed kas jätkab karmistamist, kuni midagi puruneb, mis võib väärismetallide hindu koos kõige muuga alla tõmmata (seega pole kiiret). Või siis kapituleerub Fed pärast järgmist kohutavate majandusaruannete partiid, sütitades päästeralli, mis saadab Kuule kulda ja hõbedat (nii nüüd või mitte kunagi).

Jättes oma olemuselt ettearvamatu Föderaalreservi võrrandist välja, liigume väärismetallide jaoks kõige nõrgemasse hooaega (jah, need on hooajalised). Aasialastele, eriti hiinlastele ja indiaanlastele, meeldib kinkida pulmadeks kuld- ja hõbeehteid, kuna nad peavad selliseid asju õigesti kaasaskantavaks varanduseks. Enamik Aasia pulmi peetakse kevadel, mistõttu nende riikide juveliirid ostavad oma inventari sügisel ja talve alguses. Tulemuseks on üldiselt kulla ja hõbeda hinna tõus septembrist jaanuarini ning hinna langus hilisemal kevadel ja suvel. Järgmine diagramm (Jeff Clarki kullanõustaja loal) illustreerib mustrit.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igaüks võib arvata, mida kuld ja hõbe järgmise kuue kuu jooksul teevad. Sellise ebakindlusega silmitsi seistes on dollari kulude keskmistamine, st iga kuu sama dollari koguse metalli ostmine on ilmselt parim lähenemisviis. Laske oma kiireloomulisusel määrata igakuine summa.

/Mihkel/

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!