LIBERALISM SANDISTAB JA MUUDAB RUMALAKS JÄRELTULEVAD PÕLVED! *** LIBERALISM CRIPPLES AND DUMBS DOWN FUTURE GENERATIONS!

Viimasel ajal on tulnud televisioonist ja raadiost minule täiesti mõistusevastaseid uudiseid ja saateid.
Soome Eesti raadios Finest FM-s rääkisid saatejuhid Hollywoodi konservatiivse maailmavaatega näitlejast, kes ei nõustunud, et Lumivalgekest mängib tumedanahaline tütarlaps, muutes sellega täielikult muinasjutu väljanägemist ja sisu. Ka mina nõustun sellega. Sama hästi võiks Justin Bieber mängida Barack Obamat või Martin Luther Kingi. Tühistamiskultuur aina süveneb ja muudab paljud kirjandusteosed tundmatuseni. Samuti rikutakse julmalt kirjanike autorikaitset, kes ei suuda enam oma teoseid kaitsta, kuna nad on juba surnud. Need muudetud teosed ilma põhjendusteta jõuavad meie lasteni, kes peagi hakkavadki arvama, et see mida nad näevad ja loevad on õige ning originaalne. Tegelikkuses aga puhas vale ja poliitkorrektne ajupesu.
Teine suur probleem laste suunamisel, mida olen täheldanud liberaalses ühiskonnas, on nende elust võõrandumine ning füüsilise vormi hääbumine. Koolides kaotatakse ära sportmängud, mis tunduvad liberaalsele ühiskonnale agressiivsed ning kehalise kasvatuse tundidest on võetud õpilastelt kohustus ennast tõestada ja olla parim. Samuti õpetaja autoriteet on nullitud õpilaste ees. Õpilased teavad puusalt seadusi, mida õpetaja neile ei tohi teha, kuid samas unustavad enda kohustused kooli ja õpetajate ees.
Riik on lapsevanemad rakendanud ellujäämise nimel nii tööle, et vanematel pole enam mitme koha peal rabades aega lapsi kasvatada. Paljudes peredes üks vanematest on kodumaalt üldse lahkunud, et võõrast teenida. Sellega tagavad nad perele “inimväärse” elukeskkonna.
Tänu sellele, et vanematel pole aega või nad lihtsalt pole füüsiliselt laste kasvatamise juures, hakkavad lapsed ise tegevust otsima. Selle tulemusel lastega, kas ahelduvad arvutitooli, tegelevad noorsoopolitsei ja lastekaitse. Vanemliku kasvatuseta võivad lastest saada pätid või korraliku elukoolita inimesed, kuid neist ei saa vähemalt saamatud, keda võime näha TV3 tõsielusarjas “Kõige parem kaaslane”.
Selles saates, kallid noored neiud, näete milline pereelu teid ees on ootamas. Ühiskond on loonud meestest jobude hordid, kes peale arvutimängude ja kosmeetiliste protsetuuride ei mõista pea midagi. Ja teil tüdrukud ei jää muud üle, kui käised üles käärida ning päev läbi nõusid pesta, koristada ja virtsapumbaga ummistust eemaldada, higipull otsa ees. Naisvõrdõiguslased on saanud selles sarjas oma tahtmise. Naine valitseb täielikult mehe üle. Mitte küll nõuga aga küll jõuga, sest mehelt on võetud ära nii jõud, kui ka mõistus. Mis kõige huvitavam, nad kõik naudivad seda, eriti mehed.
Paljud küll võivad mulle selle saate puhul vastu vaielda, et sinna ongi just sellised otsitud. Jah, hetkel küll saatesse otsitud ning see tundub isegi osade jaoks naljakas, kuid 20 aasta pärast selline inimgrupp enam vähemuste hulka ei kuulu. Samuti arvestades tõsiasja, et noored on pandud 30 aasta tagustesse oludesse. Vabandage väga, aga Eestis on tuhandeid peresid, kellele sellised elutingimused on puhas luksus.
Kunagi ehk oleme õnnelikud, et vähemalt robotidki meie eest ühiskonnas midagi ära suudavad teha, sest meestel lihtsalt näohooldusest või küünevärvimisest aega üle ei jäe.
Riigikaitsest pole mõtet meil tulevikus üldse rääkida, sest lihtsalt ei ole füüsiliselt ja vaimselt normaalseid mehepoegi, kes saaksid meie riigi kaitsmisega hakkama. Kaitseväe ajateenitus on muudetud naljanumbriks, kus ajateenijad käivad pidevalt kodus ning tänu distsipliini leebusele on langenud moraal ja kaitsetahe. Paljud noored pole nõus riigi eest sõdima, veel vähem ajateenitusse minema. Minu meelest on juba viga seal, kus mees hakkab mõtlema, et ajateenistus on ajaraiskamine.
Kui kool ja ühiskond voolib “lumehelbekesi”, kaob noortel moraal ja distsipliin ning kaitsetahe.
Kokkuvõtteks võin öelda, et selline laste ja noorte kasvatamine ei ole jätkusuutlik. Ei neile endile ega ka ühiskonnale tervikuna. Liberaalne ühiskond sandistab meie noori nii füüsiliselt, kui ka vaimselt ja hetkel ühiskonnas toimuv on selle puhas näide.
***
Lately, I have been receiving news and programss on television and radio that are totally irrational.
On Finnish Estonian radio Finest FM, the presenters talked about a conservative Hollywood actor who disagreed with Snow White being played by a dark-skinned girl, completely changing the look and content of the fairy tale. I agree with this too. Justin Bieber could just as easily play Barack Obama or Martin Luther King. The culture of cancellation is deepening and rendering many literary works unrecognizable. It is also a cruel violation of the protection of authorship of writers who can no longer defend their works because they are already dead.
Another major problem in the guidance of children that I have observed in liberal societies is their alienation from life and the loss of physical fitness. Schools are doing away with sporting games, which seem aggressive to a liberal society, and physical education classes have been taken away from pupil`s obligation to prove themselves and be the best. The teacher`s authority is also zero in front of the students. Pupils know by heart the laws of what a teacher cannot do to them, but at the same time forget their responsibilities to the school and to teachers.
The state has made parents so busy in the name of survival that they no longer have time to raise their children in multiple jobs. In many families, one of the parents has left home altogether to work for a stranger. In doing so, they ensure a “decent” living for the family.
Because parents don`t have the time, or simply aren`t physically present to raise the children, children themselves start looking for activities on their own. As a result, children who are chained to computer chairs are dealt with by the youth police and child protection services. Without parental upbringing, children may turn out to be bums or people without a decent education, but at least they don`t turn out to be the wretches we see on TV3`s reality series “The Best Companion”.
In this programs, dear young ladies, you will see what family life has in store for you. Society has created hordes of male jerks who understand almost nothing except computer games and cosmetic procedures. And you girls have no choice but to roll up your sleeves and wash dishes, clean up and unclog urine pumps all day long, sweat ball in hand. Women`s rights activists have got their way in this series. The woman completely dominates the man. Not by force, but by force, because the man has been deprived of both his strength and his reason. Most interestingly, they all enjoy it, especially the men.
Many people might argue that this is the kind of show they are looking for. Yes, they are wanted at the moment, and it even seems funny to some, but in 20 year`s time, this group of people will no longer be a minority. It also takes into account the fact that young people have been put in a situation 30 years ago. Excuse me, but there are thousands of families in Estonia for whom such living conditions are pure luxury. Maybe one day we`ll be lucky that at least robots will be able to do something for us in society, because men just don`t have time for facials or nail painting.
In the future, there is no point in talking about national defense at all, because there are simply no physically and mentally normal men who can defend our country. Military service has been transformed into a joke, with conscripts constantly going home, and morale and defensive spirit have plummeted due to the laxity of discipline. Many young people are unwilling to fight for their country, still less to do military service. In my opinion, there is already a mistake when a man starts to think that military service is a waste of time.
When schools and society “snowflake”, young people lose their morale, discipline and sense of defense.
To sum up, this is not a sustainable way to raise children and young people. Neither for them nor for society as a whole. Liberal society is crippling our young people both physically and mentally, and what is happening in society at the moment is a clear example of this.
29.01.2022
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
2 years ago

Liberalism on salakaval kombitsatega vähkkasvaja!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!