Mario Maripuu-Kollaborantlus, laus lollus või mõlemad?*** Collaborationism, Utter Stupidity – or Both?

Ma poleks iial uskunud, et ühe Facebooki postituse tõttu hakkab mind ähvardama ja suukorvistama Kaitseliit – organisatsioon, mille liige olen olnud alates 2002. aastast. Seda enam, et oma esimeses pöördumises ei puudutanud ma Kaitseliitu kui organisatsiooni üldse.

Ometi saabus esimene kiri juba kolm tundi pärast Facebooki postitust. Seal väideti, et mu postitus olevat „riigivastane“ ning et ma olen pildil kaitseväe vormis. Kirjal puudus nimeline saatja – see oli edastatud üldiselt malevkonna nimel. Jätsin sellele reageerimata, lootes, et ehk on tegu lihtsalt nende poolse, meeltesegaduses tehtud apsakaga. Minu üllatus oli suur, kui viis päeva hiljem saabus uus kiri – sedapuhku juba maleva pealiku kohusetäitjalt –, ajal, mil postitus ja pilt olid oma ühiskondliku mõju juba saavutanud, jõudes sadade tuhandete inimesteni läbi Facebooki, alternatiivmeedia ning ka Viru Meedia kajastuse.

Kui ma teaks, et ähvardused Kaitseliidust välja visata on pelgalt juhtkonna rumalus, võiksin käega lüüa. Kuid kuna selles on selgelt tunda ka kollaborantide hõngu, otsustasin, et rahvas peab sellest kuulma.

Et tänast olukorda mõista, tuleb vaadata tagasi 1939. aasta baaside lepingule, toonaste kollaborantide tegevusele ning 1940. aasta Pätsi otsusele Kaitseliit üldse laiali saata. See otsus ei sündinud üle öö, vaid oli massiivse mõjutustöö tulemus – täpselt nagu täna teeb seda liberaalne režiim taasiseseisvunud Eestis.

  1. aastale järgnesid küüditamised, vangilaagrid ja mahalaskmised – kaitseliitlased ja nende pered leidsid end Siberist, vangilaagrist või silmsidemeis seina ääres. Just seetõttu ei osutatud okupatsioonile sõjalist vastupanu: kaotati sisevaenlasele.

Kui 17. veebruaril 1990 Kaitseliit Kalle Elleri juhtimisel taasasutati, eeldati, et selle sammuga ei kordu 1940. aasta sündmused enam kunagi. Paraku on organisatsioon taas astumas samasse ämbrisse – kas teadlikult või oma rumalusest. Kollaborandid kaaperdavad institutsiooni ning selle kaudu hakatakse teenima mitte rahva ega riigi, vaid võõraid poliitilisi huve. Toona NSV Liidu, täna Euroopa Liidu huve.

Neumarksistide ja sorosfašistide plaanid on täna teised – Siberit neil enam võtta pole –, kuid meetodid on tuttavad. Tänane riik allub EL-i diktaadile ja hoiab Kaitseliitu kaitseministeeriumi kaudu lühikese rihma otsas. Rahva omakaitse on allutatud anastavale süsteemile. Kõik, kes organisatsiooni sees sellele süsteemile vastu hakkavad, represseeritakse.

Liikmelisusest on saanud takistus võitluses sisevaenlase vastu. See ongi Kaitseliidu täieliku riigistamise tulemus. Minu hinnangul on karjuv tõsiasi, et sellisel kujul ei teeni Kaitseliit enam rahva huve, milleks ta algselt loodi.

Rumalus või poliitiline tellimustöö?

Kas Kaitseliidu poolne käitumine on laus rumalus või kollaborantlik poliitiline tellimustöö ülevalt? Igal juhul on see äärmiselt kõnekas.

Kaitseliit vajab kommunikatsioonijuhti – ja kiiresti!

Kas organisatsioon strateegiliselt üldse adub, mida ta teeb, või täidetakse lihtsalt tuimalt käske? Kes kurat on teie kommunikatsioonijuht? Te hakkate suukorvistama ja põlve otsas tingimusi looma inimesele, kes on rahvusvahelise alternatiivmeedia tegelane ning on Facebooki postitustega jõudnud mitmesaja tuhande inimeseni. Te ähvardate teda 24 tunni jooksul organisatsioonist välja heitmisega, lootes, et ta ei reageeri ja täidab lihtsalt teie nõudmised.

Tule taevas appi!

Aga mis oleks saanud siis, kui ma poleks olnud enam Kaitseliidu liige? Mida te oleksite siis teinud? See juhtum on silmiavav näide kompetentsi puudumisest, kus organisatsioon tulistab oma rumalusest iseendale jalga.

Kaitseliit on vabatahtlik sõjaline organisatsioon. Riigi kriisiolukorras võib juhtuda – ja juhtubki –, et liikmed teevad riigivastaseid poliitilisi avaldusi just vormis. Mõnikord on see ainus ja õige viis riiki korrale kutsuda, kui riik ei teeni enam oma rahvast.

Sellisel juhul ei ähvardata ega represseerita. Sellisel juhul kuulatakse.

Kirjades väideti, et Kaitseliitu ei huvita minu poliitilised vaated ning et probleem olevat vaid vormikandmise reeglite rikkumises (keelatud on esineda ja sõna võtta Eesti Vabariigi Valitsuse vastaste sõnavõttudega Kaitseväe välivormis), kuid mind suukorvistades astus Kaitseliit ise poliitikasse.

Minu jaoks ei ole vorm pelgalt rõivas sõjamängude mängimiseks. Vorm on viimane rõivas, mida kannab inimene, kes võtab vastutuse oma riigi, rahva ja iseenda eest.

Vabatahtliku kaitseliitlasena osalesin ma virtuaalses rünnakus sorosfašistide ja neumarksistide vastu, kes on täna kaaperdanud meie riigi – täpselt nagu 1940. aastal tegid seda kommunistid.

Ja küsimus jääb õhku: milline oleks olnud riiklik repressioon, kui ma ei kuuluks Kaitseliitu ja oleksin siiski selle pildiga esinenud?

Vastus sellele küsimusele ei puuduta enam ainult mind. See puudutab kogu Kaitseliitu, Eesti riiki ja rahva õigust omakaitsele.

PS! Vahetasin Facebooki postituses pildi ja jään ootama kollaborantide uusi käike.

Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna asutajaliige, läänlane

**

I would never have believed that a single Facebook post could lead to threats and attempts at silencing me by the Estonian Defence League (Kaitseliit) – an organization of which I have been a member since 2002. All the more so because in my original post I did not address the Defence League as an institution at all.

Nevertheless, the first letter arrived just three hours after the Facebook post. It claimed that my post was “anti-state” and that I was pictured wearing a military uniform. The letter had no named sender; it was issued generally on behalf of the local unit. I chose not to respond, hoping this was merely a mistake made in a moment of confusion on their part. My surprise was considerable when, five days later, a second letter arrived – this time from the acting commander of the district – at a moment when the post and image had already fulfilled their societal purpose, having reached hundreds of thousands of people through Facebook, alternative media, and coverage by Viru Media.

If I believed that the threats of expulsion from the Defence League were merely the result of leadership incompetence, I could simply dismiss the matter. But since there is clearly the stench of collaborationism in the air, I decided that the public must hear about it.

To understand the present situation, one must look back to the 1939 Bases Treaty, the actions of the collaborators of that era, and President Päts’ 1940 decision to dissolve the Defence League entirely. That decision was not made overnight; it was the result of massive influence operations – exactly the kind of thing the liberal regime in today’s re-independent Estonia is once again carrying out.

What followed in 1940 were deportations, prison camps, and executions. Members of the Defence League and their families found themselves in Siberia, in prisons, or facing firing squads. This is precisely why armed resistance to the occupation did not take place: the defeat came from within, at the hands of an internal enemy.

When the Defence League was re-established on February 17, 1990, under the leadership of Kalle Eller, it was assumed that the events of 1940 would never be repeated. Yet the organization is once again stepping into the same trap – whether knowingly or out of sheer stupidity. Collaborators are hijacking the institution, and through it, serving not the people or the nation, but foreign political interests. Then it was the USSR; today it is the European Union.

The plans of neo-Marxists and Soros-fascists may be different today – they no longer have Siberia at their disposal – but their methods are familiar. The present state submits to EU diktats and keeps the Defence League on a short leash through the Ministry of Defence. Popular self-defense has been subordinated to an usurping system. Anyone within the organization who dares to oppose this system is repressed.

Membership has become an obstacle in the struggle against the internal enemy. This is the result of the complete nationalization of the Defence League. In my assessment, it is a screaming fact that in its current form the Defence League no longer serves the interests of the people for whom it was originally created.

Stupidity or a Political Commission?

Is the Defence League’s behavior sheer stupidity, or a collaborative political commission from above? In any case, it is extremely telling.

The Defence League needs a communications director – urgently.

Does the organization even strategically understand what it is doing, or are orders simply being followed blindly? Who the hell is your communications director? You attempt to silence and impose ad hoc conditions on a person who is an international alternative media figure and whose Facebook posts have reached hundreds of thousands of people. You threaten him with expulsion from the organization within 24 hours, hoping he will not respond and will simply comply with your demands.

Heaven help us.

And what would have happened if I were no longer a member of the Defence League? What would you have done then? This incident is a glaring example of incompetence, where an organization, out of sheer stupidity, shoots itself in the foot.

The Defence League is a voluntary military organization. In a state of national crisis, it may happen – and it does happen – that members make anti-government political statements while in uniform. Sometimes this is the only correct way to call the state to order when the state no longer serves its own people.

In such cases, one does not threaten or repress. One listens.

In the letters, it was claimed that my political views were of no interest to the Defence League and that the issue was merely a violation of uniform regulations (it is forbidden to appear or speak in the Defence Forces field uniform while making statements against the Government of the Republic of Estonia). Yet by attempting to silence me, the Defence League itself entered politics.

For me, the uniform is not merely a costume for playing war games. The uniform is the final garment worn by a person who assumes responsibility for their country, their people, and themselves.

As a voluntary member of the Defence League, I participated in a virtual offensive against Soros-fascists and neo-Marxists who have hijacked our country today – just as the communists did in 1940.

And the question remains: what would the state’s repression have looked like if I were not a member of the Defence League and had still appeared with that image?

The answer to that question no longer concerns only me. It concerns the entire Defence League, the Estonian state, and the people’s right to self-defense.

P.S. I changed the image in the Facebook post and now await the collaborators’ next moves.

Mario Maripuu
Founding member of Rõdali parish, a man from Läänemaa

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!