Mario Maripuu: Me ei unusta! Kas tõesti!? *** Mario Maripuu: We Do Not Forget! Really!?”

Täna küüditamise aastapäeval ning Facebookis ringi kolades märkasin paljude marurahvuslaste all jagamas küüditamisega seonduvaid pilte alapealkirjaga “Me ei unusta!” ning “Surm vene okupantidele!” Paratamatult tekitavad sellised hüüatused mulle isiklikult vastakaid tundeid peale 76 aastat tegelike sündmuste toimumist küüditamise näol.

Minnes ajaloos tagasi, siis 1940. aastal tegid juuni pöörde kommunistid Toompeal ära ning samuti oli president Päts andnud oma nõusoleku üksteise abistamise paktile, kui liitumisele Nõukogude Liiduga. Eesti kommunistid pidutsesid ning jätkasid õndsalt oma kommunismi ellu viimist Eesti territooriumil. Selleks hävitati kulakud ning järgnesid repressioonilained ja küüditamised. Mõlema küüditamise lainel võtsid usinalt osa ka eestlased, kes küüditamise hirmus kaebasid naabri peale ja ei olnud harvad juhud, kus mustati oma sugulasi. Kuulsamad küüditajad olid kommunistid Smuul ja Lauristin.

Kui tõsta need sündmused tänapäeva võtmesse, siis 1940. aasta juunipööre on meil globalistide poolt ammu ära tehtud e-hääletussüsteemi kaudu. Oma truudust näidates Brüsseli valitsejatele mindi kaasa globaalse vaktsiini ja maskiäriga pandeemia õhutamise näol. Inimesi hirmutamise teel taas hässitati üksteise vastu, kus naaber kaebas naabri peale. Millegi pärast oli ununenud just siis lause “Me ei unusta!” Kui sündmused kordusid nagu küüditamiste ajal.

Nüüdseks on riigis asjad juba nii kaugele läinud, et surmasüste propageerinud ja inimeste represseerimist takka kiitnud dr. Mengele sai ministri koha, kus ta saab oma kõige räigemaid vaimusünnitusi riigis realiseerida.

Riik on sisuliselt pankrotti aetud ning uuskommunistid plaanivad ka maavaradest meie pisikese maa tühjaks kaevata ning meie väärtusliku põhjavee nässu keerata.

Siit, mu kallid rahvuslased, tekibki paratamatult küsimus – kas ainus viis realiseerida marurahvuslust on hüüda lauset “Me ei unusta!”, kui sellel pole mingit seost reaalsusega, sest sündmused, mis on korra olnud, on lastud taas korduda. Jah, küll pehmemal kujul. Meid ei küüditata enam püssimeeste saatel loomavagunites, vaid me lähme vabatahtlikult Eestist minema. Ja mehed, kes hüüavad “Surm vene okupantidele!”, ei ole teises ilmasõjas isegi osalenud ega ka venelastega relv relva vastu sõdinud. Olles kuulnud kunagi sõjameeste läbielamisi, on hakanud endale ette kujutama, et on sõjas NSVL-i ja venelastega, olgugi et NSVL-i ei eksisteeri juba 30 aastat ja see on sujuvalt asendunud Euroopa Liiduga. Kas rahvuslaseks olemine tähendabki ainult seda, et kui kõvasti keegi suudab Venemaad ja venelasi vihata? Tekib paratamatult küsimus, millisel eesmärgil seda siis tehakse ning kas suurtel vene vihkajatel poleks mõistlik ehk aeg kinni panna psühhiaatrile, kes teeb kindlaks asjatu viha algpõhjuse?

Ma täiesti saan aru inimestest, kes süütavad küünla oma lähedaste hukka saamise puhul teise ilmasõja ajal või küüditamise tõttu. Ka minul küüditati sugulasi Siberisse ja mu vanavanaisa oli metsavend, kuid ma ei pea iial viha Venemaa ega venelaste vastu, sest esiteks kannatas ka venerahvus tervikuna grusiinist diktaatori tõttu, kes hukkas või saatis vangilaagrisse 20 miljonit inimest.

Lõpetame russofoobia ning süütame küünla kõigile teise maailmasõja ohvritele.

Need mehed ja naised pidasid oma lahingud toona omadel põhjustel; paraku haugume täna vale puu all – meid hävitav ideoloogia on globalism!

/Mario Maripuu, kolumnist ja saatejuht/

***

Today, on the anniversary of the deportations, while browsing through Facebook, I noticed many nationalists sharing images related to the deportations with captions like “We do not forget!” and “Death to the Russian occupiers!” Naturally, such cries evoke mixed feelings for me personally, even after 76 years since the actual events of the deportations.

Looking back in history, in 1940, the communists executed a coup in Tallinn, and President Päts had also given his consent to the mutual assistance pact for joining the Soviet Union. The Estonian communists celebrated and continued to implement their communism on Estonian territory. This involved the destruction of kulaks and led to waves of repression and deportations. Many Estonians participated actively in both waves of deportations, reporting on their neighbors out of the fear of deportation, and there were not uncommon cases of tarnishing their own relatives. The more infamous deporters included communists Smuul and Lauristin.

If we bring these events into a contemporary context, the June coup of 1940 has long been executed by globalists through the e-voting system. Showing their loyalty to the rulers in Brussels, they supported the global vaccine and mask trade through the instigation of the pandemic. Through fear, people were again pitted against each other, where neighbors reported on neighbors. For some reason, the saying “We do not forget!” was forgotten at that time. The events repeated themselves as they did during the deportations.

Now, things in the country have escalated to the point that Dr. Mengele, who promoted death systems and condoned the repression of people, has been appointed to a ministerial position, where he can implement his most egregious ideas within the country.

The country is essentially bankrupt, and the new communists plan to strip our small nation of its mineral resources and ruin our precious groundwater.

Thus, my dear nationalists, a question arises: is the only way to realize nationalism to shout the phrase “We do not forget!” when it has no connection to reality, as the events that once happened are allowed to repeat themselves? Yes, albeit in a milder form. We are no longer deported in cattle cars under the watch of armed men; now we leave voluntarily from Estonia. And the men who shout “Death to the Russian occupiers!” have not even participated in the Second World War, nor have they fought the Russians with arms. Having heard the experiences of soldiers, some have started to imagine they were at war with the USSR and the Russians, even though the USSR has not existed for 30 years and has gradually been replaced by the European Union. Does being a nationalist mean only that one can hate Russia and Russians as loudly as possible? It raises the inevitable question of what purpose this serves, and whether it would be wise for those harboring great hatred for Russians to perhaps see a psychiatrist who can identify the root cause of this unfounded anger?

I completely understand those who light a candle for their loved ones who perished during the Second World War or due to deportations. I too had relatives deported to Siberia, and my great-grandfather was a forest brother, but I will never hold hatred towards Russia or the Russians, because, firstly, the Russian nation as a whole also suffered under a Georgian dictator who killed or sent 20 million people to labor camps.

Let us end the Russophobia and light a candle for all the victims of the Second World War.

These men and women fought their battles for their own reasons back then; however, today we bark up the wrong tree – the ideology that destroys us is globalism!

/Mario Maripuu, columnist and host/

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!