Täna küüditamise aastapäeval ning Facebookis ringi kolades märkasin paljude marurahvuslaste all jagamas küüditamisega seonduvaid pilte alapealkirjaga “Me ei unusta!” ning “Surm vene okupantidele!” Paratamatult tekitavad sellised hüüatused mulle isiklikult vastakaid tundeid peale 76 aastat tegelike sündmuste toimumist küüditamise näol.
Minnes ajaloos tagasi, siis 1940. aastal tegid juuni pöörde kommunistid Toompeal ära ning samuti oli president Päts andnud oma nõusoleku üksteise abistamise paktile, kui liitumisele Nõukogude Liiduga. Eesti kommunistid pidutsesid ning jätkasid õndsalt oma kommunismi ellu viimist Eesti territooriumil. Selleks hävitati kulakud ning järgnesid repressioonilained ja küüditamised. Mõlema küüditamise lainel võtsid usinalt osa ka eestlased, kes küüditamise hirmus kaebasid naabri peale ja ei olnud harvad juhud, kus mustati oma sugulasi. Kuulsamad küüditajad olid kommunistid Smuul ja Lauristin.
Kui tõsta need sündmused tänapäeva võtmesse, siis 1940. aasta juunipööre on meil globalistide poolt ammu ära tehtud e-hääletussüsteemi kaudu. Oma truudust näidates Brüsseli valitsejatele mindi kaasa globaalse vaktsiini ja maskiäriga pandeemia õhutamise näol. Inimesi hirmutamise teel taas hässitati üksteise vastu, kus naaber kaebas naabri peale. Millegi pärast oli ununenud just siis lause “Me ei unusta!” Kui sündmused kordusid nagu küüditamiste ajal.
Nüüdseks on riigis asjad juba nii kaugele läinud, et surmasüste propageerinud ja inimeste represseerimist takka kiitnud dr. Mengele sai ministri koha, kus ta saab oma kõige räigemaid vaimusünnitusi riigis realiseerida.
Riik on sisuliselt pankrotti aetud ning uuskommunistid plaanivad ka maavaradest meie pisikese maa tühjaks kaevata ning meie väärtusliku põhjavee nässu keerata.
Siit, mu kallid rahvuslased, tekibki paratamatult küsimus – kas ainus viis realiseerida marurahvuslust on hüüda lauset “Me ei unusta!”, kui sellel pole mingit seost reaalsusega, sest sündmused, mis on korra olnud, on lastud taas korduda. Jah, küll pehmemal kujul. Meid ei küüditata enam püssimeeste saatel loomavagunites, vaid me lähme vabatahtlikult Eestist minema. Ja mehed, kes hüüavad “Surm vene okupantidele!”, ei ole teises ilmasõjas isegi osalenud ega ka venelastega relv relva vastu sõdinud. Olles kuulnud kunagi sõjameeste läbielamisi, on hakanud endale ette kujutama, et on sõjas NSVL-i ja venelastega, olgugi et NSVL-i ei eksisteeri juba 30 aastat ja see on sujuvalt asendunud Euroopa Liiduga. Kas rahvuslaseks olemine tähendabki ainult seda, et kui kõvasti keegi suudab Venemaad ja venelasi vihata? Tekib paratamatult küsimus, millisel eesmärgil seda siis tehakse ning kas suurtel vene vihkajatel poleks mõistlik ehk aeg kinni panna psühhiaatrile, kes teeb kindlaks asjatu viha algpõhjuse?
Ma täiesti saan aru inimestest, kes süütavad küünla oma lähedaste hukka saamise puhul teise ilmasõja ajal või küüditamise tõttu. Ka minul küüditati sugulasi Siberisse ja mu vanavanaisa oli metsavend, kuid ma ei pea iial viha Venemaa ega venelaste vastu, sest esiteks kannatas ka venerahvus tervikuna grusiinist diktaatori tõttu, kes hukkas või saatis vangilaagrisse 20 miljonit inimest.
Lõpetame russofoobia ning süütame küünla kõigile teise maailmasõja ohvritele.
Need mehed ja naised pidasid oma lahingud toona omadel põhjustel; paraku haugume täna vale puu all – meid hävitav ideoloogia on globalism!
/Mario Maripuu, kolumnist ja saatejuht/
***
Today, on the anniversary of the deportations, while browsing through Facebook, I noticed many nationalists sharing images related to the deportations with captions like “We do not forget!” and “Death to the Russian occupiers!” Naturally, such cries evoke mixed feelings for me personally, even after 76 years since the actual events of the deportations.
Looking back in history, in 1940, the communists executed a coup in Tallinn, and President Päts had also given his consent to the mutual assistance pact for joining the Soviet Union. The Estonian communists celebrated and continued to implement their communism on Estonian territory. This involved the destruction of kulaks and led to waves of repression and deportations. Many Estonians participated actively in both waves of deportations, reporting on their neighbors out of the fear of deportation, and there were not uncommon cases of tarnishing their own relatives. The more infamous deporters included communists Smuul and Lauristin.
If we bring these events into a contemporary context, the June coup of 1940 has long been executed by globalists through the e-voting system. Showing their loyalty to the rulers in Brussels, they supported the global vaccine and mask trade through the instigation of the pandemic. Through fear, people were again pitted against each other, where neighbors reported on neighbors. For some reason, the saying “We do not forget!” was forgotten at that time. The events repeated themselves as they did during the deportations.
Now, things in the country have escalated to the point that Dr. Mengele, who promoted death systems and condoned the repression of people, has been appointed to a ministerial position, where he can implement his most egregious ideas within the country.
The country is essentially bankrupt, and the new communists plan to strip our small nation of its mineral resources and ruin our precious groundwater.
Thus, my dear nationalists, a question arises: is the only way to realize nationalism to shout the phrase “We do not forget!” when it has no connection to reality, as the events that once happened are allowed to repeat themselves? Yes, albeit in a milder form. We are no longer deported in cattle cars under the watch of armed men; now we leave voluntarily from Estonia. And the men who shout “Death to the Russian occupiers!” have not even participated in the Second World War, nor have they fought the Russians with arms. Having heard the experiences of soldiers, some have started to imagine they were at war with the USSR and the Russians, even though the USSR has not existed for 30 years and has gradually been replaced by the European Union. Does being a nationalist mean only that one can hate Russia and Russians as loudly as possible? It raises the inevitable question of what purpose this serves, and whether it would be wise for those harboring great hatred for Russians to perhaps see a psychiatrist who can identify the root cause of this unfounded anger?
I completely understand those who light a candle for their loved ones who perished during the Second World War or due to deportations. I too had relatives deported to Siberia, and my great-grandfather was a forest brother, but I will never hold hatred towards Russia or the Russians, because, firstly, the Russian nation as a whole also suffered under a Georgian dictator who killed or sent 20 million people to labor camps.
Let us end the Russophobia and light a candle for all the victims of the Second World War.
These men and women fought their battles for their own reasons back then; however, today we bark up the wrong tree – the ideology that destroys us is globalism!
/Mario Maripuu, columnist and host/
