Mario Maripuu-Miks Eesti rahvas kardab Ülle Pukki?***Why Does the Estonian People Fear Ülle Pukk?

Olen märganud juba pikemat aega eestlaste poolt Ülle Puki vastast retoorikat ning selle looga sooviksingi saada inimestelt vastust, miks see on nii ja mida me nüüd siis Üllega peale hakkame, kes on täna rahvusvaheline rahusaadik ning esineb venemeedias?

Samuti soovin ma saada eestlastelt vastust, kust tuleb russofoobia ning mida me siis lõpuks selle 30–40% venekogukonnaga peale hakkame, mis ka Ukraina põgenike arvelt järjest suureneb.

Viimase loo „Avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!” pinnalt kihas kommentaarium Ülle Puki vastastest kommentaaridest ning ka mind kostitati küll kremlimeelsuse ja palju muuga.


Isiklik kogemus Ülle Pukiga

Kuna Ülle Pukk on Plaan B ümarlaua liige ja ka minu isiklik tuttav aastast 2023 ning olen osalenud temaga koos nii erinevates podcastides, koosolekutel kui ka eraviisilistes vestlustes, siis oman üsna head ülevaadet temast kui isikust ja vaadetest.

Temaga suheldes pole kordagi tulnud tema jutust välja see, et ta sooviks Eestit kandikul Venemaale anda — küll aga on ta öelnud ja suhelnud ka otse rahvaga, et kui sellist Venemaa-suunalist russofoobset retoorikat ei lõpetata ja ka suure venekaru ähvardamist jätkatakse, on sellel fataalsed tagajärjed nii riigi kui rahva jaoks.

See on jutt, mida Ülle on rääkinud Ukraina–Venemaa täiemahulise sõja algusest peale.


Suveräänsus, EL ja nukuvalitsus

Samuti olen mina ise nii koosolekutel kui ka eraviisilistel jutuajamistel öelnud, et Eesti Vabariik peab oma naabrite ning liitlastega hästi läbi saama ning selle käigus ei tohi riik ega rahvas loovutada oma suveräänsust, mida on tegelikult juba täna tehtud EL-i suunas ja mis tuleks tagasi pöörata.

Sama on teinud näiteks ka Objektiivi poisid ja Ukraina sõja puhul viivitusega Helmed ning täna näeme, et ka Eesti Vabariigi president teeb selles suunas arglikke samme, mille puhul neumarksistlik valitsus teda korrale kutsub ja isegi Eesti suursaadiku Kasahstanis vallandas, kes julges Karisele nõu anda.

Mis aga näitab, et ümber nukuvalitsuse hakkavad mõrad tekkima ja saadakse aru, et kui see kamp, kes saab väljast suuniseid, viib rahva ja riigi kuristikku.


Kes pani need mõtted pähe?

Nüüd aga sooviksin teada, mis on teie meelsuse, hea Eesti rahvas, Ülle Puki osas kujundanud?

Kas te teate teda isiklikult? Olete te temaga eraviisiliselt vestelnud — ja ma ei pea silmas Facebooki kommentaariumi, vaid silmast silma.

Mis teeb Ülle Pukist kremlimeelse ning miks seda silti temale nii hirmsasti soovitakse külge riputada?

Minge kas või peegli ette ja küsige endalt seda.

Tegelikult on see küsimus hulga laiem kui Ülle Pukk ja puudutab kogu Eesti tänast vastupanuliikumist.

Kes on teile sellised mõtted pähe pannud? Stratcom? Martin Laine? Kes?

Ja siin kohal jätame välja isikliku meeldimise ja mittemeeldimise — küsimus puudutab otse riiklikku julgeolekut.


KOOS, repressioonid ja “pundi laialipeksmine”

Olgu, toote välja Ülle Puki kuulumise KOOS partei juhatusse.

Aga kas te kordagi olete endalt küsinud, miks Ülle Pukk seal enam pole?
Oli venemeelses parteis liiga venemeelne?

Teine küsimus on mul otse Eesti Vabariigile.

Hea küll — KOOS partei oli liiga venemeelne ning Eesti Vabariik oma riiklike repressiivorganitega suutis partei kastreerida. Peterson istub vangis, Ivanov on Venemaal ja Ülle Pukk on USA-s.

Nüüd on küsimus selles — kas selline „pundi laiali peksmine” on toonud rohkem kasu või kahju Eesti Vabariigile või on teeninud taas kitsa ringkonna huve, kes kartsid, et liiga populaarne ja veel venemeelne partei KOOS saab võimule, mis:

  1. oleks lükanud võimult tänase Brüsseli nukuvalitsuse

  2. lagundanud selle tulemusel eliidi.

Tänane eliit sai küll selle lükkega ajapikenduse, kuid kaotas igasuguse kontrolli Ülle Puki ja Oleg Ivanovi osas, kes siis oleks ajanud kontrollitud partei asja, aga mitte riiklikult kontrollimatut vastupanuliikumise rida.

Ja sama kehtib tegelikult kõigi meie suguste — misioonitunde ja aateliste võitlejate kohta.

Ja ärge hakake jälle pihta:
„näe, Mario siin kirjutab Ülle Pukist ja Oleg Ivanovist — kuradi putinist!”

Võtke mind kui tõesaadikut, kes soovib ühiskonnas diskussiooni ning panna inimesi päriselt asjade üle mõtlema.


Eestlased – mis on teie plaan?

Järgmine küsimus puudutab Eesti vene kogukonda, kes moodustab ca 30–40% rahvastikust Eestis.

Te sõimate „kuradi venelased” ja „tiblad”, arvestamata, et need inimesed on Eestis kogukonnana elanud siin peale suuremat rahvaste rännet NSVL-i algusaastatest kolmandat-neljandat põlvkonda, rääkimata neist, kelle juured ulatuvad veel kaugemale ajalukku.

Milline oleks teie plaan selle kogukonnaga?

Ajaloost on näiteid palju tuua — Saksamaa juutidega kuni 1945. aastani, Stalin eestlaste ja muude rahvastega kuni 1953. aastani. Või lähme Aasiasse — Pol Pot Kambodžas?

Miks eestlane soovib hävitada teise rahva kultuuri, ise raiudes põhiseaduse preambulale Eesti rahva keele ja kultuuri säilimise läbi aegade?

Mida oleme meie siis targemad eelmainitud diktaatoritest ja režiimidest?


Lõppsõna

Või milline on teie nägemus, hea Eesti rahvas?

Ja ma ei soovi siin mingit ümmargust juttu, et „asjad on keerulised”.

Ei ole keerulised, kui te ise neid enda jaoks keeruliseks ei mõtle.

Öelge otse ja ilma ilustamata!

— Mario Maripuu, Plaan B ümarlaua liige

***

For quite some time now, I have noticed hostile rhetoric toward Ülle Pukk coming from Estonians, and with this piece I want to ask people directly: why is this so, and what are we supposed to do now with Ülle, who today is an international peace envoy and appears in Russian media?

I also want answers from Estonians about where this Russophobia comes from — and ultimately, what we are going to do with the 30–40% Russian-speaking community, which continues to grow due to Ukrainian refugees.

Following my recent piece “Speaking Openly About the Estonian Resistance Movement,” the comment section was filled with attacks on Ülle Pukk — and I myself was labeled pro-Kremlin and much more.


Personal Experience With Ülle Pukk

Since Ülle Pukk is a member of the Plaan B roundtable and also my personal acquaintance since 2023, and I have participated with her in various podcasts, meetings, and private conversations, I have a fairly good understanding of her as a person and of her views.

In all our interactions, she has never once suggested that Estonia should be handed over to Russia on a silver platter. What she has consistently said — directly to the people — is that if this Russia-directed Russophobic rhetoric is not stopped, and if the threatening of the “big Russian bear” continues, it will have fatal consequences for both the state and the nation.

This is something Ülle has been saying since the beginning of the full-scale Ukraine–Russia war.


Sovereignty, the EU, and the Puppet Government

I myself have said in meetings and private discussions that the Republic of Estonia must maintain good relations with its neighbors and allies — but in doing so, the state and the people must not surrender their sovereignty, which in reality has already been done toward the EU and should be reversed.

The same has been said by the Objektiiv guys, and belatedly by the Helmes regarding the Ukraine war. Today we also see the President of Estonia taking timid steps in this direction — for which the neo-Marxist government scolds him and even dismissed Estonia’s ambassador to Kazakhstan for daring to advise President Karis.

This shows that cracks are beginning to form around the puppet government, and people are realizing that this group, taking instructions from abroad, is leading both nation and state toward the abyss.


Who Put These Ideas in Your Head?

Now I want to know: what has shaped your attitude toward Ülle Pukk, dear Estonian people?

Do you know her personally? Have you spoken with her face to face — not in Facebook comment sections?

What makes Ülle Pukk “pro-Kremlin,” and why is this label so desperately being attached to her?

Go stand in front of a mirror and ask yourself that.

In reality, this question is much broader than Ülle Pukk — it concerns the entire Estonian resistance movement today.

Who planted these ideas in your head? Stratcom? Martin Laine? Who?

Let’s set aside personal likes and dislikes — this question directly concerns national security.


KOOS, Repression, and “Breaking Up the Group”

You bring up Ülle Pukk’s former role on the board of KOOS.

But have you ever asked yourselves why she is no longer there?

Was she too pro-Russian even for a pro-Russian party?

My next question is directed straight at the Republic of Estonia.

Fine — KOOS was “too pro-Russian,” and Estonia, through its state repressive organs, managed to castrate the party. Peterson is in prison, Ivanov is in Russia, and Ülle Pukk is in the USA.

Now the question is this: has this “breaking up of the group” brought more benefit or more harm to Estonia — or has it served the interests of a narrow elite that feared a too-popular and pro-Russian KOOS party coming to power, which would have:

  • removed today’s Brussels puppet government

  • dismantled the elite as a result.

Today’s elite gained a time extension through this move, but lost all control over Ülle Pukk and Oleg Ivanov — who might otherwise have run a controlled party line instead of an uncontrolled resistance movement.

And the same applies to all of us — people driven by mission and principle.

And don’t start again:

“Look, Mario is writing about Ülle Pukk and Oleg Ivanov — damn Putinist!”

Take me as a truth-teller who wants real discussion in society and to make people genuinely think.


Estonians — What Is Your Plan?

The next question concerns Estonia’s Russian community, which makes up approximately 30–40% of the population.

You shout “damn Russians” and “tiblas,” ignoring the fact that these people have lived here as a community since the early Soviet migrations — third and fourth generation — not to mention those whose roots go even deeper into history.

What is your plan for this community?

History offers many examples: Germany with Jews until 1945, Stalin with Estonians and other peoples until 1953 — including Russians themselves. Or shall we go to Asia — Pol Pot in Cambodia?

Why does an Estonian want to destroy another people’s culture while simultaneously carving into our Constitution’s preamble the preservation of Estonian language and culture through the ages?

What makes us any better than those regimes and dictators?


Final Words

So what is your vision, dear Estonian people?

And I don’t want any vague talk about how “things are complicated.”

They are not complicated — unless you make them so in your own mind.

Speak plainly and without embellishment.

— Mario Maripuu, member of the Plaan B roundtable

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!