Mario Maripuu-Surm siin või Siberis!***Death Here or in Siberia!

1 Comment / Mõtisklused /

Facebooki kommentaariumis on küsitud, et huvitav küll – miks mind ei maini KAPO ja miks mind pole juba arreteeritud.

Oma tegevuse tõttu on mul ikka aeg-ajalt mõte peast läbi käinud, et kas nüüd! Aga tegelikult pole juhtunud ei minuga ega teiste alternatiivmeedia inimestega midagi, kui välja arvata Besseedin, kes ületas globalistide jaoks määratud punased jooned, suheldes otse Venemaaga. Tänaseni pole seda peale Aivo Petersoni, Ülle Puki, Bessedini ja Oleg Ivanovi keegi teine teinud. Tänaseks on kaks vangis ja kaks elavad välismaal.

Kui hakataks näiteks arreteerima inimesi, kes on seotud eestieest.com-iga, siis võib öelda, et vaikiv ajastu on taas saabunud Eestisse ning peagi jagavad sama saatust kõik teised alternatiivmeedia väljaanded.

Samas ma vähemalt ise loodan, et sellist lüket kunagi ei tehta, sest see oleks ka välispoliitiline enesetapp Eesti Vabariigile. Skandaal, mille korjaks üles terve konservatiivne maailm – koos Venemaaga loomulikult.

Aga kurat neid hulle teab! Täidavad tegelikult ju ainult EL-i käske.

Aga nagu ma olen mõnele kamraadile öelnud: kui sa kardad võitlusesse asudes tagajärgi, ei ole sa tegelikult võitluseks valmis ja murdud igasuguse tagasilöögi puhul.

Nagu vanad eestlased kord ütlesid:

„Surm siin või Siberis!”

Mario Maripuu
eestieest.com saatejuht ja toimetaja

***

 

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Henri E Ollevalaja
Henri E Ollevalaja
19 days ago

https :// makroskoop. ee /enamus-inimesi-on-turanniale-kaasa-aitavad-konformistid-miks/
https://makroskoop.ee/enamus-inimesi-on-turanniale-kaasa-aitavad-konformistid-miks/
 
Ultimatiivselt kehtib kõikide diskussioonide puhul väga lihtne printsiip. Kui soovite teada, kumb diskussiooni osapooltest seisab tõe ning kumb valede poolt, siis tarvitseb vaadata, kumb osapooltest soovib vaba diskussiooni kõigile osapooltele ning kumb nõuab teise poole vaigistamist ning tema poolt presenteeritud argumentide ja faktide keelustamist.
Adrian Bachmann
Süsteem töötab sedasi, et lubatud piirid tulevad teile varem või hiljem vastu ning kui te tõe rääkimise piire piisavalt palju kompate, siis teid lihtsalt vallandatakse. …
Meedia manipuleerib (olulisi tõdesid maha vaikides) meiega IGA vähegi olulise loo puhul, päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse. …
Me tarbime meediat, mis hoiab teatud fakte meie eest taotluslikult varjul. Ning mitte üksnes fakte, vaid ka üliolulisi vaatenurki ja infot, mis avaks käsitletavate teemade laiemat konteksti.
Tucker Carlson
https://makroskoop.ee/usa-suurkanali-endine-ankrumees-massimeedia-too-on-massidega-manipuleerimine/

https://makroskoop.ee/kuidas-voim-kontrollib-motlemisvoimetuid-masse-labi-kohustuslike-narratiivide/

https://makroskoop.ee/usa-aserahandusminister-laanemaailmas-kriminaliseeritakse-toe-raakimist/

https://makroskoop.ee/turanliku-voimu-vaenlaseks-on-alati-tode/

„intelligentne rumalus“  Valed poliitikas Lügen in der Politik
Intelligentsus on oskus.
Rumalus on käitumine või suhtumine.
Seepärast ei välista need kaks teineteist – vastupidi: me kohtame neid sageli samas inimeses. Võiks öelda: Rumalus algab sealt, kus intelligentsus lakkab püüdlemast tõe, moraali ja reaalsuse poole …
https://uueduudised.ee/valed-poliitikas-voimu-kuritarvitamine-sihiparase-pettuse-kaudu/
https://reitschuster.de/post/luegen-in-der-politik/
 
Väidetav keskpunkt liigub üha enam vasakule, sest see on ainus koht, kus saadakse heakskiit. Need, kes tahavad kuuluda, kohanevad – ja need, kes kohanevad, ei taipa lõpuks enam, kui kaugele nad on oma algsetest väärtustest kaldunud. ………..
Hirm tõrjutuse ees. Hirm olla „vale“ kliimas, mis halastamatult sildistab valesid inimesi. Ja kui oled juba liiga kaugele läinud, ei saa tagasi minna ilma oma minapilti hävitamata.  ……
Nii et sa jätkad kõndimist.
Hea näoga.
Pühapäevaste jutlustega.
Aplausiga.
Hullus on täiesti nähtav:
Tänapäeva kriitika on “vihkamine”.
Kõrvalekalle on “radikaliseerumine”.
Arvamuste mitmekesisusest saab “oht demokraatiale”.
Demokraatiast on saanud teater – kindlate rollidega. Kõik, kes sinna ei sobi, visatakse välja.
Värvikus, mitmekesisus ja sallivus, punarohelise koalitsiooni mantra, tähendab täpselt vastupidist.
Võib-olla on see kodanliku keskklassi tegelik langus: mitte võimu kaotus, vaid kontseptsioonide, selguse ja kompassi kaotus.
Ja selles peitub oht. Oht ei ole mitte ainult avalik autoritaarsus, vaid ka see, kes ei taipa, et temast on see ammu saanud.
https://uueduudised.ee/kuidas-demokraadid-raagivad-vabadusest-ja-havitavad-seda-samal-ajal/

https://eestieest.com/claudio-zanetti-ilma-sonavabaduseta-pole-demokraatiat-katse-argumenteerida/
USA teadlased ja ülikoolide töötajad, kes osalevad vägivallatutes protestides või poliitilistes avaldustes, mis on suunatud Iisraeli poolt toime pandud inimsusvastaste kuritegude vastu, riskeerivad nüüdsest nii tsiviil- kui kriminaalõigusliku vastutusega vastavalt USA Riikliku Tervishoiuinstituudi (National Institutes of Health) poolt äsja vastu võetud uutele reeglitele. …. Trumpi administratsiooni ülirange Iisraeli kritiseerimise keelustamise poliitika laiendab juba varemalt paigas olnud meetmeid. …. Mitmed aktivistid, kes on Iisraeli genotsiidipoliitika vastu välja astunud, on ise juudi päritolu. … Adrian Bachmanni kommentaar:
Voltaire’i kuulsa lausumise kohaselt on selleks, et välja selgitada, kes tegelikult valitseb, vaja vaadata üksnes seda, keda on mõeldamatu kritiseerida. Teadupärast on tõeline valitseja valitsetavate ees kõikjal ja alati puutumatu ning ümbritsetud rohkem või vähem karmil viisil jõustavate keeldude ja karistustega. Trumpi administratsioon on artiklis avaldatud informatsiooni valguses avanud ehedalt oma positsiooni Ühendriikide poliitilise süsteemi hierarhias. 
https://makroskoop.ee/trumpi-administratsiooni-sonavabaduse-piirid-loppevad-iisraeli-kritiseerimise-juures/
 
https://eestieest.com/iisraelist-saab-globaalne-paaria-trump-suurendab-toetust/
 
15. mai 2025
Tõetruuduse asendumine võimutruudusega – 15 põhjust, miks ajakirjandus on peavoolus surnud I OSA
1.    Meedia omanikud
2.    “Kui sa usuksid midagi muud, siis sa ei istuks seal, kus sa istud”
3.    Ajakirjanikud omandavad organisatsioonis ette nähtud grupimõtlemise, ilma et neile seda selgitatud oleks
4.    Ajakirjanikke, kes ei lähe grupimõtlemisega kaasa, survestatakse töölt lahkuma
5.    Liiga rivist kõrvale kalduvad ajakirjanikud vallandatakse
6.    Ajakirjanikud, kes järgivad imperialistlikku joont, tõusevad karjääriredelil
7.    Avalik-õigusliku ja riiklikult rahastatava meedia puhul on mõju ilmsem
Elame tänaseks ühiskonnas, kus võimu kuritarvitusi ja valesid paljastama kutsutud meedia tegeleb nüüdseks võimu käepikendusena, edastades “narratiive”, mille eesmärk on maskeerida võimu kuritarvitajate moraalset paleust. Teisisõnu – kui vabale ühiskonnale on omane meedia, mis kaitseb rahvast võimu kuritarvituste eest, siis totalitaarsetes ühiskondades kaitseb meedia võimulolijaid rahva eest.
Adrian Bachmann
https://makroskoop.ee/toetruuduse-asendumine-voimutruudusega-15-pohjust-miks-ajakirjandus-on-peavoolus-surnud-i-osa/
 
Meedia ülesanne ei ole enam ühiskonnas tõe kajastamine ja võimu vastutusele võtmine, vaid kodanike maailmavaate programmerimine, et nad aktsepteeriksid status quo poliitikat ja nõustuksid massiliste sõjaliste tapatalgutega üle kogu maailma, ning edu on teil ajakirjanduses võimalik saavutada üksnes sellisel määral, kuivõrd te olete valmis aitama seda propagandat levitada.
Caitlin Johnstone
https://makroskoop.ee/kas-moraalselt-laostunud-uhiskonnas-saab-omada-tunnustatud-positsiooni-pohimotetest-loobumata/
 

0
Vasta
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!