Puudused tulevad

Kas mäletate 2020. aasta alguses, kui meile öeldi, et puudujääk, mida kogeme, on ajutine? Muidugi mõned neist olid, kuid siis muudkui tekkis puudus. Seda ei pidanud juhtuma ja nüüd tundub, et meie tarneahela probleemid võivad veelgi hullemaks minna. Vaid mõne kuu pärast on meid kolm aastat eemal pandeemia algusest Ameerika Ühendriikides. Kuid “normaalsusesse naasmise” asemel on tulemas rohkem puudusi. Ja mõnel juhul võivad need olla isegi eluohtlikud.

Lubage mul tuua teile näide. Me vajame amoksitsilliini, et ravida mõningaid levinumaid infektsioone, mida meie lapsed kogevad. Kahjuks hoiatab FDA meid, et oleme nüüd silmitsi väga tõsise amoksitsilliini puudusega…

KÕRVAPÕLETIKUD JA KURGUPÕLETIK.

USA TOIDU- JA RAVIMIAMETI HILJUTISE ÜLERIIGILISE HOIATUSE KOHASELT ON MÕLEMAD TAVALISED LAPSEEA HAIGUSED, MILLE JAOKS RETSEPTIRAVIMIT NAPIB.

HOIATUS HÕLMAB KONKREETSELT PULBRIT, MIDA APTEEKRID KASUTAVAD VEDELA AMOKSITSILLIINI SEGAMISEKS LAPSEEA INFEKTSIOONIDE JAOKS.

See on tõesti suur asi.

Ühe hiljutise uuringu kohaselt on peaaegu kahel kolmandikul kõigist riigi apteekidest praegu raskusi amoksitsilliini hankimisega ja Adderalli riiklik puudus on veelgi hullem.

VASTAVALT UUELE NATIONAL COMMUNITY PHARMACISTS ASSOCIATIONI (NCPA) 8000 APTEEGIOMANIKULE JA -JUHILE HÕLMATUD UURINGULE ON PEAAEGU 66% APTEEKIDEST RASKUSI AMOKSITSILLIINI HANKIMISEGA, SAMAS KUI 89% APTEEKIDEST MÕISTAVAD ADDERALLI PUUDUST.

Loomulikult on meil praegu ka palju muud ravimipuudust.

Tegelikult on FDA ametliku ravimipuuduse nimekirja kohaselt USA-s praegu üleriigiline puudus 183 erinevast ravimist.

Oleme tõesti enneolematul territooriumil.

Kanadas on asjad veelgi hullemad.

Kui seda uskuda, siis praegu seisavad kanadalased silmitsi “peamiste valuvaigistite terava puudusega” … 

KANADA TERVISHOIUSÜSTEEMIS ON TERAV PUUDUS PÕHILISTEST VALUVAIGISTITEST, ERITI ATSETAMINOFEENIST JA IBUPROFEENIST, MIDA TAVALISELT KASUTATAKSE GRIPIHOOAJAL LASTEL VALU JA PALAVIKU LEEVENDAMISEKS.

KANADA SUREVATE HINDAJATE JA TEENUSEOSUTAJATE MEDITSIINIABI ASSOTSIATSIOON (CAMAP) VALIS SELLE VÕIB-OLLA EBAMUGAVA HETKE, ET KORRALDADA TERVISHOIUTÖÖTAJATELE MÕELDUD VEEBISEMINAR, MIS SOOVITAS NEIL PAKKUDA OMA KANNATAVATELE PATSIENTIDELE ABISTATUD ENESETAPPU.

Miks ei ole kanadalastel praegu piisavalt atsetaminofeeni ja ibuprofeeni?

Meile öeldakse, et peamine põhjus on “toorainete puudumine ravimite valmistamiseks” …

CBC NEWS TSITEERISTERVISHOIUAMETNIKKE, KES SÜÜDISTASID LASTE VALUVAIGISTITE NAPPUSES “RAVIMITE VALMISTAMISEKS VAJALIKE TOORAINETE PUUDUMIST”, “HINGAMISTEEDE VIIRUSTE ARVU SUURENEMIST, MIDA SOODUSTASID LEEBEMAD [HIINA KOROONAVIIRUSE] MEETMED” JA “PAANIKAOSTMIST”.

Nagu olen käsitlenud eelmistes artiklites, on enamik meie ravimite põhikomponentidest pärit Hiinast.

Nii et kui arvate, et asjad on praegu halvasti, oodake, kuni puhkeb sõda Hiinaga.

Kui see juhtub, saavad meie apteegid tõeliselt tühjaks ja kogu meie tervishoiusüsteem kogeb ajaloolist kokkuvarisemist.

Käikude vahetamine, tänupüha saabudes, tahtsin rääkida tõsiasjast, et meil on praegu üleriigiline kalkunite puudus …

NAGU CNBC TEATAB, ON KALKUNI HIND EELMISE AASTAGA VÕRRELDES 73% KÕRGEM, MIS ON ÜSNA HÄMMASTAV NÄITAJA. EKSPERDID PEAVAD SELLE PÕHJUSEKS LINNUGRIPPI, MIS ON TÄNAVU KALKUNIVARUSID LAASTANUD. ILMSELT SUVEL HAIGUS TAVALISELT EI VOHA, SEST PÕLLUMEHED PANEVAD OMA PUHKUSEKARJAD KOKKU. KUID TEATE, 2020.AASTAD POLE OLNUD NII LOOMULIKULT KERGED, ET GRIPP TABAS AASTA KESKEL, KUI SEE VÕIB KÕIGE ROHKEM KAHJU TEHA.

Hea uudis, kui soovite seda nii nimetada, on see, et tõenäoliselt saate ikkagi kalkuni, kui olete nõus piisavalt maksma.

Halb uudis on see, et kalkuniliha varud muutuvad aina kitsamaks ja kitsamaks.

Üks San Francisco ettevõtte omanik teatas hiljuti, et praeguses etapis on see “nagu hammaste tõmbamine ettevõtetelt kalkunite kättesaamiseks”…

KUID OHUS POLE MITTE AINULT TÄNUPÜHA LIND – SEE ON KA TEIE LÕUNAAEGNE KALKUNIVÕILEIB. SAN FRANCISCO DELIKATESSID JA LIHUNIKUD TUNNEVAD JUBA PUUDUSE TAGAJÄRGI.

“SEE ON NAGU HAMMASTE TÕMBAMINE, ET PÜÜDA ETTEVÕTETELT KALKUNEID KÄTTE SAADA,” ÜTLES SAL QAQUNDAH, SAN FRANCISCO KULTUSLEMMIK ARGUELLO TURU OMANIK OMA “MAAILMAKUULSA” KALKUNIVÕILEIVA POOLEST.

Kahjuks seisame silmitsi võipuudusega ka eelolevatel nädalatel.

USDA kutsub tarbijaid üles mitte paanikasse minna võid ostma, et kõigile jätkuks võid…

VÕI ON VEEL ÜKS VALDKOND, KUS SÕDA JA PIIMATOODETE HIND ON MÕJUTANUD PAKKUMIST, KUNA MAITSEAINETE JA KÜPSETISTE KOOSTISOSADE HIND ON ALATES SELLE AASTA JAANUARIST TÕUSNUD DOLLARI VÕRRA NAELA KOHTA SÖÖJA KOHTA. KARTES TÄIELIKKU VÕIPUUDUST, ON USDA PALUNUD TARBIJATEL MITTE KIIRUSTADA EGA PAANIKASSE OSTMA, VAID LIHTSALT KINDLUSTADA, MIDA NAD TEATUD AJAHETKEL VAJAVAD, VASTAVALT BEST LIFE’ILE.

Kas kujutasite ette, et 2022. aasta lõpus räägime võipuudusest?

Asjad lähevad aina pöörasemaks ja pöörasemaks.

Ja kui diislikütuse nappus muutub lõpuks nii suureks, nagu mõned prognoosivad, võib peagi tekkida tõsine puudus lugematutest toodetest.

Meie laevad, rongid ja veoautod töötavad diislikütusel.

Nii et kui diislikütust pole piisavalt, on meil tõsine probleem, kui üritame oma kauplusi kõigi jaoks piisavalt kraami täita.

Isegi praegu on diislikütuse tarned nii kitsad, et üks suur tööstuse tegija andis just suure hoiatuse …

SUUR KÜTUSEVARUSTUS- JA LOGISTIKAETTEVÕTE HEISKAB PUNASE LIPU EELSEISVA DIISLIKÜTUSE PUUDUSE KOHTA.

MANSFIELD ENERGY VÄLJASTAS REEDEL HOIATUSE, TEATADES, ET USA KAGUOSAS VALITSEB DIISLIKÜTUSE PUUDUS. ETTEVÕTE SPEKULEERIS, ET PUUDUSE VÕIB TEKITADA “HALB TORUJUHTMETE LAEVANDUSMAJANDUS” JA AJALOOLISELT MADAL DIISLIKÜTUSE VARU.

“KEHV TORUJUHTME LAEVANDUSE ÖKONOOMIKA JA AJALOOLISELT MADALAD DIISLIKÜTUSE VARUD ON KOMBINEERIMAS, PÕHJUSTADES PUUDUJÄÄKE ERINEVATEL TURGUDEL KOGU KAGUOSAS,” TEATAS ETTEVÕTE. “NEID ON ESINENUD JUHUSLIKULT, KUSJUURES SELLISED PIIRKONNAD NAGU TENNESSEE ON NÄINUD ERITI TERAVAID VÄLJAKUTSEID.”

On mitmeid põhjuseid, miks diislikütuse tarned on nii kitsaks muutunud.

Kõige suurem on aga tõsiasi, et import Venemaalt on täielikult ära lõigatud …

KUID PEAMINE PÕHJUS ON VENEMAA IMPORDI KATKEMINE. ENNE VENEMAA SISSETUNGI UKRAINASSE IMPORTIS USA LIGI 700 000 BARRELIT PÄEVAS (BPD) NAFTAT JA NAFTASAADUSI. SUUREM OSA IMPORDIST OLID VALMISTOOTED JA RAFINEERIMISTEHASTE SISENDID, MIS SUURENDASID DESTILLAADI TARNEID USA-S

SELLE VENEMAA IMPORDI KADUMINE ON TEKITANUD PROBLEEME RAFINEERIMISTEHASTELE, KUNA NEIL ON RASKUSI OMA TOOTEPLAATIDEL OLEVATE AUKUDE TÄITMISEGA. RAFINEERIMISTEHASTEL ON VÄIKE PAINDLIKKUS BENSIINITOOTMISE SUUNAMISEL DIISLIKÜTUSE TOOTMISELE. KUID SEE ON SUHTELISELT VÄIKE KOGUS (NT ~5% RAFINEERIMISTEHASES, KUS (ORIGINAALAUTORI TOIMETAJA KUNAGI TÖÖTAS – ARTIKLI TOIMETAJA TÕLGENDUS). SEE TÄHENDAB KA SEDA, ET KUI RAFINEERIMISTEHASED MUUDAVAD TOOTMIST, VÕIB SEE PÕHJUSTADA KA BENSIINITURUL PUUDUST.

Miks me siis ise rohkem ei tooda?

Tänu meie poliitikutele on rafineerimistehaste arv Ameerika Ühendriikides viimastel aastatel tegelikult vähenenud, isegi kui meie rahvaarv on kasvanud.

Praegu pole meil lihtsalt piisavalt rafineerimistehasid ja see probleem ei kao niipea.

Eelseisvate kuude jooksul ei saa me diislikütust täiesti tühjaks, nagu mõned inimesed väidavad.

Kuid tarned võivad muutuda nii kitsaks, et see võib tekitada laialdasi tarneahela õudusunenägusid, mis on üsna tõsised.

Loodame, et selline stsenaarium ei realiseeru.

Sest ameeriklased on majanduse peale juba piisavalt vihased. Tegelikult on täiesti uus uuring leidnud, et see on praegu USA valijate jaoks number üks …

WASHINGTON POST JA ABC ANDSID AMEERIKLASTELE KAHEKSA PEAMIST KÜSIMUST, MIDA NAD OMA OTSUSE TEGEMISEL KAALUMA HAKKAVAD KÜSITLUSES, MIS NÄITAS TÕENÄOLISELT VALIJATE JAGUNEMIST DEMOKRAATIDE JA VABARIIKLASTE VAHEL.

26 PROTSENTI TÕENÄOLISTEST VALIJATEST NIMETAS ÜHEKS KÕIGE OLULISEMAKS TEGURIKS MAJANDUST, JÄRGNESID ABORT 22 PROTSENDIGA NING INFLATSIOON JA OHUD DEMOKRAATIALE 21 PROTSENDIGA.

Aastakümneid oleme saanud toetuda oma tarneahelatele, et täita meie poed pidevalt odava kauba mägedega.

Nüüd aga lagunevad meie tarneahelad.

Tegelikult laguneb kogu meie majandussüsteem ja enamik inimesi pole saabuvateks rasketeks aegadeks valmis ja ollakse täiesti ette valmistamata.

Ma tean, et paljud teist on pikka aega kannatlikult oodanud, et elu “normaalsesse olekusse tagasi pöörduks”.

Kahjuks seda ei juhtu. Uskumatult halvad otsused, mida meie juhid on teinud, on nüüd meile suurel määral järele jõudmas ja ees ootab palju valu.

 

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!