Saksamaa valmistub enne talviseid elektrikatkestusi erakorralisteks sularahatarneteks, pankade jooksmiseks ja “agressiivseks rahulolematuseks”

Kuigi Euroopa on enne saabuvat külma talve hoidnud üldiselt optimistlikku fassaadi, andes märku, et tal on gaasi laos enam kui piisavalt, et korvata Venemaa tarnekadu isegi kõige külmema stsenaariumi korral, on kulisside taga Euroopa suurim majandus valmistub vaikselt halvimaks stsenaariumiks, mis hõlmab vihast rahvahulka ja pankrotistumisi, kui elektrikatkestused takistavad elanikel sularaha kättesaamist.

Nagu Reuters neljale allikale viidates teatab, on Saksamaa võimud kiirendanud ettevalmistusi erakorralisteks sularahatarneteks voolukatkestuse (õigemini elektrikatkestuse) korral, et hoida majandust töös, kuna riik valmistub Ukraina sõjast tulenevateks võimalikeks elektrikatkestusteks. Plaanid hõlmavad Bundesbanki täiendavaid miljardeid kogumist, et tulla toime kasvava nõudlusega, samuti “võimalikke väljamaksete piiranguid”, ütles üks inimestest. Ja kui arvate, et krüptoinvestorid on vihased, kui nad ei pääse pankrotistunud börsil oma digitaalsetele žetoonidele juurde, oodake, kuni näete sakslast, kelle sularaha on just lukustatud.

Ametnikud ja pangad ei vaata mitte ainult algatamist (st raha trükkimist), vaid ka levitamist, arutades näiteks sularahavedajate eelisjuurdepääsu kütusele, väidavad teised allikad, kes kommenteerivad viimastel nädalatel kiirenenud ettevalmistusi pärast Venemaa gaasitarnete piiramist.

Planeerimisaruteludesse on kaasatud keskpank, selle finantsturu reguleeriv asutus BaFin ja mitu finantssektori ühendust, ütles Reutersi allikad, kellest enamik rääkis anonüümsust soovinud plaanidest privaatsete ja muutuvate plaanide kohta.

Kuigi Saksamaa võimud on avalikult pisendanud elektrikatkestuse ja pankade jooksmise tõenäosust – arusaadavatel põhjustel –, näitavad arutelud nii seda, kui tõsiselt nad seda ohtu võtavad, kui ka seda, kuidas nad näevad vaeva, et valmistuda võimalikeks halvakspandavateks elektrikatkestusteks, mida põhjustavad hüppeliselt tõusvad energiakulud või isegi sabotaaži. Samuti rõhutavad nad Ukraina sõja laienevaid tagajärgi Saksamaale, mis on aastakümneid toetunud taskukohasele Venemaa energiale ja seisab nüüd silmitsi kahekohalise inflatsiooniga ning kütuse- ja energiapuuduse tõttu katkemise ohuga.

Nagu kõik Weimari vabariigi Saksamaa lähiajalooga tundvad inimesed teavad, valmistab juurdepääs sularahale erilist muret sakslastele, kes hindavad selle pakutavat turvalisust ja anonüümsust ning kipuvad seda kasutama rohkem kui teised eurooplased, kusjuures mõned endiselt varjatud Saksa margad on välja vahetatud euro võrra rohkem kui kaks aastakümmet tagasi.

Bundesbanki hiljutise uuringu kohaselt makstakse ligikaudu 60% Saksa igapäevastest ostudest sularahas ja sakslased võtsid aastas välja keskmiselt üle 6600 euro, peamiselt sularahaautomaatidest.

Ja siin on löök: kümne aasta taguses parlamendiraportis hoiatati “rahulolematuse” ja “agressiivsete tülide” eest juhuks, kui kodanikud ei suuda elektrikatkestuse ajal sularaha kätte saada. Tõlge: sularaha väljavõtmise peatumise korral võib Saksa ühiskond end vägagi lõhki rebida.

Tõepoolest, pandeemia alguses 2020. aasta märtsis oli sularaha järele kiire, kui sakslased võtsid välja 20 miljardit eurot rohkem, kui nad sisse kandsid. See oli rekord ja see töötas üldiselt ilma tõrgeteta. Kuid potentsiaalne elektrikatkestus tekitab uusi küsimusi võimalike stsenaariumide kohta ja ametnikud arutavad seda küsimust intensiivselt uuesti, kuna energiakriis Euroopa suurimas majanduses süveneb ja talv läheneb.

Kui elektrikatkestus peaks ilmnema, võiks poliitikakujundajate üheks võimaluseks piirata üksikisikute väljavõetava sularaha hulka, ütles üks inimestest. Ütlematagi selge, et see oleks Saksamaa ja fiati jaoks üldiselt väga halb valik (lõppude lõpuks, kui FTX pankrot on krüpto jaoks must silm, siis mida saab öelda fiati kohta, kui üks maailma arenenumaid majandusi piirab juurdepääsu sularahaks). Bundesbank töötleb sularaha, mis liigub läbi Saksamaa poodide ja majanduse, eemaldab võltsingud ja hoiab ringlust korras. Selle tohutud varud muudavad selle valmis igasuguseks nõudluse kasvuks, ütles too inimene.

Üks nõrkus, mida planeerimine paljastas, on turvafirmad, kes transpordivad raha keskpangast sularahaautomaatidesse ja pankadesse. Tööstusorganisatsiooni BDGW andmetel ei ole tööstus, mis hõlmab Brinksit ja Loomist, täielikult seadusega, mis reguleerib elektrikatkestuse ajal eelisjuurdepääsu kütusele ja telekommunikatsioonile.

“Seal on suuri lünki,” ütles BDGW direktor Andreas Paulick. Ta ütles, et soomukid peaksid tanklates rivistama nagu kõik teisedki. Organisatsioon korraldas eelmisel nädalal kohtumise keskpanga ametnike ja seadusandjatega, et oma juhtumit avaldada.

“Peame ennetavalt tegelema elektrikatkestuse realistliku stsenaariumiga,” ütles Paulick. “Oleks täiesti naiivne mitte rääkida sellest praegusel ajal.”

Kui halvaks see võib minna? Funke Mediengruppe eelmisel nädalal avaldatud uuringu kohaselt kardab enam kui 40% sakslastest elektrikatkestust järgmise kuue kuu jooksul. Ja kuna vähemalt üks elektrikatkestus on järgmistel kuudel praktiliselt tagatud, tähendab see tõrget lähima sularahaautomaadi jaoks, millega kohalik finantsinfrastruktuur tõenäoliselt hakkama ei saa.

Seetõttu teatas Saksamaa katastroofiamet, et soovitab inimestel selliste hädaolukordade puhuks sularaha kodus hoida (see äratab kindlasti usaldust).

Samal ajal märgib teine ​​Reutersi allikas, et Saksa finantsregulaatorid muretsevad, et pangad pole suurteks elektrikatkestusteks täielikult valmis ja peavad seda uueks, varem ettenägematuks riskiks. Finantssektori katusorganisatsiooni Deutsche Kreditwirtschaft sõnul peavad pangad täielikku elektrikatkestust ebatõenäoliseks. Kuid pangad on sellise stsenaariumi kavandamiseks “kontaktis asjaomaste ministeeriumide ja ametiasutustega”, eriti kuna kõik, mida pangad ütlevad, on “ebatõenäoline”, kipub juhtuma üsna regulaarselt. Selles öeldi, et raha tuleks pidada kriitiliseks infrastruktuuriks, kui energiat reguleeritakse.

Mõnikord võib poliitika segada elektrikatkestuse planeerimist. Saksamaa panganduspealinnas Frankfurdis tegi üks linnavolikogu liige ettepaneku nõuda elektrikatkestusplaani esitamist 17. novembriks. Parempoolse AfD partei kuuluv poliitik Markus Fuchs ütles volikogule, et oleks vastutustundetu seda mitte kavandada. Kuid teised erakonnad lükkasid ettepaneku tagasi, süüdistades Fuchsi ja tema erakonda paanika õhutamises.

Fuchs ütles hiljem telefoniintervjuus: “Kui me leiaksime maailmarahule lahenduse, lükataks see tagasi.” Probleem rõhutab ka kaubanduse sõltuvust tehnoloogiast, kuna tehingud muutuvad üha elektroonilisemaks ja kus enamikul sularahaautomaatidel puudub avariitoiteallikas.

Sularaha oleks ainus ametlik makseviis, mis endiselt toimiks, ütles Thomas Leitert, ettevõtte KomRe juht, mis nõustab linnu elektrikatkestuste ja muude katastroofide planeerimisel.

“Kuidas muidu ravioolipurkide ja küünalde eest tasutakse?” ütles Leitert. Noh, seal on kogu see krüptovärk, aga suuruselt teine ​​​​demokraatlik doonor tegi seal suure töö…

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!