SUUR LUGU! Mario Maripuu- Avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!

NB! Antud kirjutis on puhtal kujul minu nägemus toimunust, kuna olen asjas sees koos saba ja sarvedega ning tunnen vajadust seda teieni tuua. Kirjutises toon välja ainult need ühendused, millest pole tänu meediale võimalik mööda vaadata, ja üritan selgitada nii lihtsustatult, kui on võimalik.

Lugedes sotsiaalmeedias kommentaare enda postituste alt, siis on ilmselge: rahvas ei saa üldse aru, mis tegelikult toimub ja kuhu on arenenud tänaseks Eesti vastupanuliikumine, seega tuleb lihtsalt julmalt järelaitamistunde teha!

Kui ma 2023. aasta suvel ERE (Eesti Rahva Erakond) koosviibimisel Ülle Puki Otepää talus käisin, poleks ma iial uskunud, et lihtsast koostöösoovist leian enda ümber nii palju ägedaid ja tublisid inimesi – näiteks Kertu Luisk, Ülle Pukk, Indrek Pähnapuu, Harry Raudvere, Peeter Proos jt – ning sellest saab seeme üle-riigilisele ja rahvusvahelisele vastupanuliikumisele.

Sellest ajast on hulga vett merre voolanud ning nii mina kui ka need inimesed, kellega me tegutsemist alustasime, ei ole enam lihtsalt üritajad, vaid suurte kogemustega vastupanuliikumise võitlejad, kes on tuntud rahvusvahelisel areenil ning suurem osa Eestit teab meid läbi podcastide ning meeleavalduste.

On tõsi, et Eesti vastupanuliikumise poliitaktivistide otsekohesus ei meeldi kõigile. Me ei vali sõnu selleks, et kellelegi pugeda või valimiste eel meeldida. Kui meie kriitika kedagi puudutab, siis ehk tasub küsida, miks see nii on. Me ei ole parteilised juhid, kelle eesmärk on iga hinna eest hääli koguda. Meie eesmärk on seista riigi ja rahva eest. Meie tegevus lähtub isiklikust vastutusest ja südametunnistusest, mitte reitingutest.

Vastupanuliikumises on persoonid kujunenud välja vastavalt oma spetsialiteedile ja isikuomadustele ning iga inimene on asendamatu, samuti ei saa neid ka omavahel vahetada. Igaüks on oma näo ja teoga just selline nagu ta on.

Seda kirjutist soovitan ma ka põhjalikult lugeda meie STRATCOM-i (Strategic Communications) propagandistidel, et teinekord pastakast „uuriva ajakirjanduse“ tähe all totrusi välja ei imetaks ja kõigile kremlimeelse silti külge ei riputataks. Eesti vastupanuliikumist tuleb näha kui ühtset tervikut, kus ükski osa ei kanna vastutust teise tegude eest — iga võitleja vastutab isiklikult oma valikute ja tegude eest, sõltumata organisatsioonilisest kuuluvusest. „Jõgi voolab!“ – nagu Kunglarahvas armastab öelda.

Eestis puudub peavoolumeedias tegelik uuriv ajakirjandus, selle asemel on kamp propagandiste, kes uurivate lugudega täidavad poliitilist tellimust tühistamiseks. Seda tõestavad Martin Laine šedöövrid ning Kungla- ja Põlirahva liikumiste sildistamine peavoolus „professionaalsed protestijad“, nimetamata tegelikke eestvedajaid ning organisatsioonide nimesid.

Kui loll saab olla riik, kes lükkab endast eemale aktivistid, kes hoolivad oma maa ja rahva saatusest, ning veel häbimärgistab ja demoniseerib neid?! Riik toodab endale ise vaenlasi! Mitte ei tohiks selliseid kodanikke riigist eemale tõugata, vaid panna näiteks institutsioonide jaoks tööle, et asjad korda saaks!
Riikliku võitlusega vastupanuliikumise vastu astuda on sama hea kui hakata endalt kätt otsast saagima põhjusel, et ta ei allu sulle.

Isegi Eesti Vabariigi president Karis tundub olevat täna samas olukorras kui Päts 1940. aastal. Kommunistid laamendavad riigis ning presidendil pole muud teha kui kaasa noogutada. Natukenegi kaldud oma peaga mõtlema riigi hüvanguks, tuleb kiirelt noot neumarksistidelt ja näpuvibutus.

Muutus ei tule iseenesest. Praegune olukord püsib seni, kuni neumarksistlik võimustruktuur ise ei lagune. Need inimesed ei juhi riiki — nad täidavad väljast antud käske. Rahva tahte vastaselt pukki panduna teenivad nad mitte Eestit, vaid globaalset ideoloogiat.

Täna eelistavad nii USA kui ka Venemaa rääkida otse rahvaesindajatega poliitaktivistide näol, mitte riiklike instantsidega. Põhjus on lihtne: meie valitsejatel puudub rahva tegelik mandaat. Nad on saanud võimule valimiste kaudu, mida ei saa usaldada — ja mida ei usalda ka valitsetav rahvas ise.

Nüüd peab riik endale peeglisse vaatama: kas lasta globalistidel riigitüüri juures olla seni, kuni kogu kupatus põhja vajub, või tuleb lõpuks siiski midagi muuta

Lennart Meri: „Diplomaatia on Eesti tuumapomm! Eesti jõud ei seisne relvastuses, vaid nutikas, järjekindlas ja väärtuspõhises diplomaatias.”

Täna omab seda tuumapommi Eesti vastupanuliikumine 101%. Samal ajal, kui Kaja Kallas jäetakse Washingtonis ukse taha ning hiljuti käis Sauli Niinistö kintsu kraapimas Soomes, et see hakkaks Eesti nimel Putiniga rääkima – on asjad selgemast selged!

Tänaseks rahvusvaheline rahusaadik Ülle Pukk teeb juba aastaid venemeediaga koostööd ning samas saab seda ka diplomaatia loomiseks nimetada. Ülle on astunud üles koos Oleg Ivanoviga Venemaa tuumasaadikutega ühistes podcastides ja on tihe külaline eestlastele sanktsioneeritud kanalil RT (Russia Today) intervjuusid andmas.

Mike Calamuse võimekus seevastu on jõuda USA presidendi administratsioonini ning kus teda ka kuulda võetakse. Nii mitmedki raportid ning erinevate riikide konservatiivide soovid on Mike Calamus edasi andnud ja mis on ka jõudnud Trumpini. Olgu selleks e-valimiste vastane võitlus ja valimispettused, Eesti USA suursaadik või Poola presidendivalimiste kontroll. Mille tulemusel Mike ka pälvis Poolas medali Fidelis Legibus. Mike Calamus oma meeskonnaga juhib ka MTÜ Konservatiivset Eestit, mis samuti tegeleb e-valimiste tühistamisega ja selle protsessis kaasa löövate inimeste abistamisega.

Lisaks Mike Calamuse USA Trumpi poliitikale ajab ka EKRE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) USA liini jõudsalt, kuid EKRE USA-suunalise poliitika vahe on selles, et kuhu sündmusele Mike saab kutsega sisse tasuta oma parteilise kuuluvuse tõttu, siis EKRE peab maksma. Selles osas ma ei imesta ega pane ka pahaks EKRE-le selliseid käike ning partei raha kulutamist, kuna kui soovid USA-suunalist poliitikat teha ja kontakte luua, on see paratamatus.

Ehk sisuliselt Eesti vastupanuliikumise võimekus diplomaatias on Trumpist Putinini, mis hetkel Eesti Vabariigi Valitsusel on täiesti puudulik. On tekkinud nö paralleelne riigijuhtimine. Ühte üritab teha Eestis pukki pandud nukuvalitsus ja teist osa koordineerib vastupanuliikumine nii sise- kui välispoliitiliselt. Ainus vahe on selles, et nukuvalitsejate käes on riiklikud repressiivorganid ja riigikaitsesektor ning riigikassa, mis hoiab seda uppuvat laeva kuidagi pinnal.

Kõige kurvem on kodanike jaoks aga see, et seni kuni liberaalne riigikord toimib, käib rööv, et viimased kopikad rahva käest kätte saada kuni see on võimalik. Ja sellises arengus võib riik ja rahvas tänada ainuüksi Reformierakonda ja nende ministreid, kes on e-valimistega pukki pandud rahva tahtest hoolimata.

eestieest.com ja estoniafirst.com meeskond ning Mike Calamus

Miks ma ei käsitle meie alternatiivmeedia ettevõtmist lihtsalt kui Eesti alternatiivmeediat, on põhjusel, et meie meeskonna (Mike Calamus, mina Mario Maripuu ja peatoimetaja Mihkel Johannes Paimla ning erinevad sisuloojad) tegevus on rahvusvaheline. Läbi Mike Calamuse on meie sidemed otse seotud Donald Trumpi ja tema poliitikaga. Samuti on koostöö nii Poola kui Ungari konservatiividega.

Meie meeskonna põhieesmärgiks lisaks meediale on koondada ja tõsta esile Eesti erinevad vastupanuliikumise inimesed, organisatsioonid ja alternatiivmeedia platvormid ning selle läbi seista vastu rahvusi hävitavale globalismile ja tagada meie riigi, rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Meie meeskonnale on palju süüks pandud seda, et oleme ka koostööd teinud oma saadetes ja andnud trükipinda venemeelsetele Oleg Ivanovile, Ülle Pukile või Aivo Petersonile. Meie voorus on sõltumatu ajakirjandus ning sõnavabadus. Kõik osapooled tuleb ära kuulata, et inimestel oleks võimalus ise võrrelda, mis on tõde ja mis mitte — veel enam, kui 30–40% Eesti inimestest moodustavad venelased! Paraku tänane Eesti peavoolumeedia seda ei tee või kui teeb, siis väga propagandistlikult kallutatult.

Meie põhiplatvormi loeb päevas üle maailma ca 6000 inimest, aga on ka olnud kordi, kus päevased külastused on kasvanud üle 100 000 — seega platvormidena oleme kindlalt koha leidnud maailma alternatiivmeedias.

eestieest.com saated, mida saab YouTube’i ja Rumble’i vahendusel nautida, on: Weebiraadio „Lihtsalt & Keerutamata“, Mike Calamuse Ameerika Hääl, Eesti Eest nädala ja kuu uudised, Tehnokraat, 10 Küsimust, Vandenõude Analüüs.


Plaan B

On loodud Andro Roosi poolt ja kasvanud välja Keskerakonnast. Plaan B poliitilise liikumisena koondab enda alla palju erinevaid poliitaktiviste, kes on oma tegemistes sõltumatud ning igaüks vastutab ise enda tegude eest, kuid koondudes suudame ära teha palju.

Plaan B suurimaks saavutuseks oli Sigade Revolutsioon, kus takistati sigade katku sildi all loomade biodiisliks tegemist. See sündmus sai palju kõlapinda, kuid hiljem kahjuks sead ikkagi hukati.

Plaan B osales jõulise kampaaniaga nii Tartus kui Narvas KOV valimistel, kus Urbo Vaarmann ja Narva Puls olid Narva meeskonnana edukad ning said linnavalitsusse sisse. Täna istub Narva Linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin siiani ilma palgata tööl Narva linnavalitsuses, kuna Plaan B hoiab linnavalitsust ummikseisus, et lõpuks Narvas hakkaksid toimuma muutused.

Plaan B Riigikogu valimistele ei lähe, kuna organisatsioonil pole endiselt 500 liiget koos, samuti pole tugevaid tegijaid nii palju Plaan B ridades, et mehitada ära kõik valimisringkonnad. Täna käib Plaan B iganädalaselt rahvajuhtide ja ümarlauaga koos ning on vajadusel taas reageerimas.

Tulevikus erakonnana oleks Plaan B tsentristlik partei, mis tasakaalustaks padukonservatiive — iga äärmus viib lõpuks düstoopiani ja selle ära hoidmiseks ongi Plaan B!

Plaan B-l on ka palju erinevaid podcaste, mida saab YouTube’i vahendusel vaadata. Samuti tutvu kodulehega www.plaanb.ee.


Viru Meedia ja Põlisrahva liikumine

Viru Meedia asutaja Timo Kalaus sai tuule tiibadesse ja rahvale tuntuks Weebiraadio „Lihtsalt & Keerutamata“ ühe põhiliikmena. Peagi hakkas Timo mulle rääkima, et tal on juba pikemat aega soov hakata tegema oma raadiot ning inimeste sissehelistamise saadet, kus saate teevad tegelikult ära sissehelistajad. Sellist formaati toona ei pakkunud veel keegi. Mõeldud-tehtud.

Timole tulid tehnika osas abiks Stuudio R33 poisid ning saade saigi käima tõmmatud. Saate nimeks sai esialgu „Näljamängud“ hiljem “Rahva hääl on jumala hääl”. Saate populaarsuse tõusuga liitusid Timoga ka Rasmus Luhaäär ja Margo Maripuu. Loodi Kunglarahva liikumine.

Selle liikumisega käidi ka meeleavaldustel, mille tulemusel hoiti ära taaskordne fosforiidi kaevandamise katse, suurkorporatsioonide poolt rajatavate tuuletööstuste rajamine üle Eesti ning oldi ka abiks Nursipalu harjutusvälja laienemise vastu koos MTÜ Meie Nursipalu ja Kertu Luisuga.

Kui Timo hakkas ajama Põlisrahva liikumist Virumaal, läksid selle kuldse trio teed eraldi. Rasmus Luhaäär teeb täna Matsi Meediat sissehelistamisega, Margo Maripuu jätkab endiselt Kunglarahva liikumisega ning teeb samuti sissehelistamise saadet ning Timo Kalaus ehitab üles Virumaa Põlisrahva liikumist ja on Viru Meediaga üks põhilisi Põlisrahva ruuporeid. Kuid aeg-ajalt väisatakse üksteise saateid endiselt.

Põlisrahva liikumine on tegelikult üsna vana organisatsioon, mille Kalle Eller juba aastal 2002 lõi — põhjusega, et saadi aru EL-i tõelisest eesmärgist ning valmistuti selle hilisemaks kokkukukkumiseks ja rahva uueks ärkamisajaks, kus rahvas hakkab aduma olulisust, rahvuse enesemääramist ning oma juurte juurde tagasitulekut.

Põlisrahva liikumine on parteideülene ja oluline osa parteilises liikumises tulevikus, mis tagab parteile aatelisuse ning rahvuspõhise poliitika, mis on rahvusriigi ABC. Oletame, et kui EKRE saab võimule, siis ka partei liikmed peaksid enamuses kuuluma põlisrahvaste ridadesse. Põlisrahvaste ülekaal peaks olema kõigis parteides.

Lugeja kindlasti mõtleb, et liberaalsed parteid seda ideaali kindlasti ei järgi ja põlisrahvad ise ei oleks nõus sellistes parteides olema. Kuid uus maailmakord ja konservatiivne pööre paneb paika teised jõujooned ja peale seda on kõik võimalik.

Tänane revolutsiooniline õhkkond on just õige aeg Põlisrahva liikumise tõusuks ja uueks ärkamisajaks!

www.maarahvas.ee

MTÜ Meie Nursipalu

Nemad võitlevad Lõuna-Eestis Nursipalu harjutusvälja laienemise vastu ning seisavad hea nii Võru kui ka Nursipalu elukeskkonna eest. Nursipalu laienemine on kaasa toonud elukeskkonna tugeva halvenemise nii müra kui ka maade sunniviisilise riigistamise tõttu. Võitlus on tuline ja Kertu Luisk, kes samuti on sellel teemal tegus, on vastamisi läinud Kaja Kallase, Pevkuriga kui ka paljude teistega. Kaja Kallas on meedias säutsunud peale seda, et Võrus on kurjad inimesed. MTÜ Meie Nursipalu peab Eesti riigi institutsioonidega kohtulahinguid siiani.

https://nursipalu.org


Sotsiaalmeedia sõdalased

Sotsiaalmeedia pealetulek infoühiskonda on toonud välja palju andekaid inimesi, kes ilma nt Facebookita poleks olemaski ning me ei teaks keegi üksteisest midagi. Paljusid sotsiaalmeedia sõdalasi kajastab ka eestieest.com, sest see on vajalik ande levikuks ka neile, kellel Facebooki pole.

Kuulsamad sõdalased on Lauri Jürgenson, Indrek Pähnapuu, Riigikogu liige Kalle Grünthal, Lembit Silla, Ülle Pukk (tänaseks Facebookist välja visatud ja resideerub Telegramis Blond Poliitik), Edmond Penu, Taivo Sepp, Tiit Sääsk jt.


Alternatiivmeedia Eestis

Alternatiivmeedia osas saavad kõik huvilised tutvuda uudis.net andmetega, kus tuuakse peavoolu uudisteplatvormide kõrval välja enamus alternatiivmeedia platvorme ning antakse hinnang uudiste ja väljaannete populaarsusele sotsiaalmeedia levi põhjal. Ilma uudis.net andmeteta kobaksid kõik pimeduses ning puuduks ülevaade üksteise tegelikust populaarsusest.

Kuid jah, vahel on ka sellel platvormil puudusi, kus meeleavalduste või valitsuse suurema kriitika tõttu juhtuvad platvormide levikanalid kinni minema, kuid sellegipoolest on see Eestis ainus selline platvorm.

Kuna alternatiivmeedia platvorme on palju, tooksin ma välja olulisemad, mis tegelevad otse võitlusega globalismi vastu Eestis ning kajastavad uudiseid, mida peavool ei kajasta.


Uueduudised.ee

See portaal on EKRE hääletoru ning tänu peatoimetaja Sven Kivisildnikule on sisu läinud üsna mitmekesiseks. Uudis.net andmetel on Uued Uudised tihti loetum väljaanne kui peavoolu väljaanded.


Vanglaplaneet.ee

Vanglaplaneet on tegutsenud üle kümne aasta ning täna on selle loojast Peeter Proosist välja sirgunud äge vastupanuliikumise võitleja. Pole meeleavaldust ega rahvakogunemist Eestis, kus Peeter ja tema abikaasa Kersti oma varustuse ning kaameraga kohal poleks.


Nommeraadio.ee

Nõmme Raadio on vastupanuliikumise vanaisa oma suurepärase meediapangaga ning täna on ta koduks paljudele vanema generatsiooni ägedatele ühiskonnategelastele ja meediahäältele. Kuulsaim neist on uuriv ajakirjanik Andres Raid.

Kuigi Nõmme Raadio lõi Harry Raudvere, on just Margus Lepa aastatepikkune töö kujundanud selle selliseks, nagu me seda täna teame ja tunneme.

Täna kuulatav ka youtube vahendusel:


Telegram.ee

Telegram on samuti tegutsenud üle 10 aasta Hando Tõnumaa ja Mariann Joonase juhtimisel. Täna peavad nad võitlust ja koondavad liitlasi Rail Balticu ehituse peatamiseks.


Motiskleja.ee

Mõtiskleja portaal on kaubamärk ja suunamudija Konservatiivne Mõtiskleja blogi, kuhu potsatavad alates 2019. aastast kõik minu, Mario Maripuu, suuremad kirjutised nii eesti kui inglise keeles. Tulevikus on plaan hakata tegelema ka fännikaubaga.


Uudistekeskus.ee

Selle portaali teeb eriliseks see, et see on loodud vabale varale ning seda hoiab üleval sõltumatu serverivõrgustik. Uudistekeskuses võib leida mitmekülgset sisu, mida pole võimalik leida YouTube’ist ega mujalt striimingplatvormidelt.


Kindlasti viska pilk peale ka nendele portaalidele:
www.eestieest.com
www.estoniafirst.com
www.objektiiv.ee
www.eestinen.fi
www.faktivalgus.media
www.fonte.news

SAPTK (Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks) ja OBJEKTIIV

Varro Vooglaiu ja Markus Järvi tooksin välja seetõttu, et nemad on olnud nagu esmased pioneerid ja teerajajad konservatiivsele Eestile. 2012. aastal loodi SAPTK, millega hakati usinalt vastu seisma homopropagandale ja perekonna lammutamisele globalistide poolt. Nende tegevus algas juba siis, kui tänasest EKRE-st alles unistati.

Põhjus, miks EKRE-st kuulis üldsus varem, on see, et EKRE suutis poliitikas ära teha paradigma muutuse ning kutsuda esile nn konservatiivse reformatsiooni ühiskonnas, millest ma kirjutasin juba 2019. aastal loos „EKRE ehk Eesti rahva poliitiline reformatsioon!

Varrot ja Markust tunneb üldsus kui Objektiivi poistena, kelle erinevad saated on otsekohesed ning silmi avavad. Markus Järvi on nagu Eesti Tucker Carlson, kes tõmbab teemad ribadeks.

Viimasel ajal EKRE ning Varro ja Markuse vastandumine mõnedes fundamentaalsetes küsimustes näitab, et on välja kujunemas uus opositsiooniline ja koalitsiooniline jõudude vahekord. Eks aeg näitab, kumb pool milleks kujuneb maailmakorraliste protsesside käigus.


WCH Estonia

See organisatsioon koondab enda alla kõik Eesti meedikud ja teadlased, kes võitlevad politiseeritud teaduse ja suurfarmaatsiatööstuse vastu, kus enam pole kõige tähtsam inimese tervis ja heaolu, vaid raha.

WCH (The World Council for Health) on ülemaailmne organisatsioon ja loodud vastandiks WHO-le (World Health Organization). Selles organisatsioonis on ka palju teadlasi, kes on just WHO-st üle tulnud ja hakanud selle vastu võitlema, sest saadakse aru, mis tegelikult toimub.

Kuulsaim eestlane selles organisatsioonis on dr Helen Lasn, kes võitleb vaktsiinikahjustuste vastu ning seab kahtluse alla vaktsiinide turvalisuse.

WCH Estonia on toonud mitmeid rahvusvahelisi teadusalaseid konverentse Eestisse. WCH Estonia ja EKRE kogusid tuntust konverentsiga, mida sooviti korraldada Riigikogu hoones, kuid mis lõpuks seal keelati ebateaduse levitamise tõttu.

Koroonapandeemia ajal käis massiline teadlaste ja arstide tühistamine just „ebateaduse levitamise“ sildi all, kuid tegelikult nägid nad tõde.

Uuri lisaks: www.wchestonia.ee


Suvisel pööripäeval 20.–21. juuni – Vandenõuanalüütikute Suvepäevad

See üritus koondab kord aastas vastupanuliikumise liikmed ja meie toetajad kokku, kus peame plaane ja tähistame aasta jooksul töövõite.

Kaks aastat on toimunud sündmus Hellenurmes Vahemetsa talus, kus Rain Komlev ja Birgit Lõhmus-Komleva asja tublisti korraldasid. Aitäh neile! 🙂

Sel aastal muudame asukohta, milleks on Haanjamaa. Täpne asukoht on veel täpsustamisel.


Loo kokkuvõtteks

Vabandan kõigi ees, kes jäid artiklis mainimata, kuna see, mida siin välja tõin, on tegelikult vaid käputäis neist, kes otseselt Eesti vastupanuliikumisega tegelevad. Aga vähemalt saab lugeja enam-vähem pildi ette, kui mastaapne see kõik juba on.

Samuti vabandan oma otsekohese sõnakasutuse ja mõtete pärast, aga selline ma kord olen!

Eks nüüd ole juba lugeja otsustada, kas liitud vastupanuga või istud mugavalt edasi televiisori kumas, et nautida seda “TÕDE”, mida neumarksistlik strateegiline kommunikatsioon (STRATCOM) sulle pakub.

— Mario Maripuu, Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!