SUUR LUGU! Mario Maripuu: “Sigade revolutsioon” on aktiviseerinud süvariigi !

“Sigade revolutsioon”: süvariigi närvilisus, meedia operatsioonid ja tõsised küsimused Aafrika seakatku testimise osas.

Kärstna sead hukatakse juba homme varahommikul. „Kui inimesed protsessi segavad, lubati nad K-komandoga laiali ajada!“ Kirjutas 8. augustil Elu24 peatoimetaja Katrin Lust.

Eestis on käivitunud sündmuste jada, mida võib täiesti õigusega nimetada “Sigade revolutsiooniks”. Alguse sai see kodanike aktiivsest vastuseisust massilisele sigade hukkamisele väidetava Aafrika seakatku (ASK) ettekäändel. Kuid laineharjal on nähtavale kerkinud ka teised märgid – surve, tsensuur ja jõudemonstratsioonid –, mis reedavad süsteemi hirmu rahva ärkava julguse ees.


Uus nimi Narva poliitikas – ja süvariigi närvilisus

Põhjarannik teatas irooniliselt, et Narva linnapeaks kandideerib kirju minevikuga ettevõtja ja endine Riigikogu liige Urbo Vaarmann – mees, kellel on tugev side Ida-Virumaaga ja kes tunneb hästi kohalikke olusid ning inimeste muresid. Ta läheb valimistele valimisliidus Linna Pulss, mis teeb koostööd poliitilise liikumisega Plaan B.

Vaarmann on kasvanud kahe kultuuri piiril – tema peres kõlab iga päev nii eesti kui vene keel. See on andnud talle oskuse mõista ja ühendada erineva tausta ning maailmavaatega inimesi. Tema hinnangul vajab Narva linn mitte lihtsalt linnapead, vaid julgelt tegutsevat ja sõltumatut juhti, kes looks korda, seisaks linna huvide eest ja avaks Narva tegeliku potentsiaali

„Täna on Narval kõik eeldused edu saavutamiseks – unikaalne ajalugu, asukoht ja kultuur,“ rõhutab Vaarmann. „Ent praegune võim on muutunud arengu piduriks, sulgedes võimalusi nii elanikele, ettevõtjatele kui ka linna ausatele spetsialistidele.“ Tema plaan on viia Narva Euroopa tasemel turismilinnaks, kuhu tullakse kvaliteetseid teenuseid nautima, kultuuri- ja spordiüritustel osalema ning kus tuntakse tõelist külalislahkust.

Kuigi Vaarmanni minevikus on olnud ka keerulisemaid perioode, kasutab ta kogutud kogemusi ja kontakte eesmärgiga teha Narva heaks rohkem, kui keegi oskab oodata. Tema sõnumites võib aimata Orwelli „Loomade farmi“ vaimu – üleskutset läbipaistvale ja rahvast teenivale juhtimisele, kus linnavõim kuulub rahvale, mitte tagatubadesse.

„Narva tugevus on meie mitmekesisus,“ ütleb ta. „See ei ole probleem – see on meie võimalus.“


Meedia ja süvariik – sama orkester, uus lugu

Vaarmanni kandidatuur Narva linnapeaks on kui punane rätik neile, kes valvavad süvariigi ja korporatiivmeedia väravaid. Aastaid ei olnud ajakirjandusel tema tegemiste vastu vähimatki huvi, kuid piisab, kui kandidaat astub valimistele koos rahvuslikult ja süsteemikriitiliselt meelestatud liikumisega, kui meediamasin ärkab täisvõimsusel: arhiivid tuuakse tolmust välja ja vanad lood paisatakse ringlusse.

See on klassikaline muster – kui keegi võib ohustada status quo’d, käivitatakse mahakandmis- ja sildistamiskampaania. Meedia ei tegutse siin sõltumatu vaatlejana, vaid tööriistana poliitilises operatsioonis. “Sigade revolutsiooni” valguses püüab süvariik taastada kontrolli, vaigistada rahva seas tärganud aktiivsust ja saata sõnumi: ärge arvake, et süsteemile vastu astudes jääte puutumata.


Süvariigi truu teenija – Martin Laine

Peaaegu samaaegselt saatis Delfi uuriva toimetuse ajakirjanik Martin Laine kirja mitmele Sigade Revolutsiooni võtmeisikule, sh Indrek Pähnapuule ja Kertu Luisule.

Kirja toon viitas, et eesmärk polnud mitte tasakaalustatud käsitlus, vaid provokatsioon ja narratiivi loomine, mis sobiks süsteemile.

Lainet on varem süüdistatud globalistliku narratiivi teenimises ja Stratcomi huvide kaitsmises. Tema artiklid, näiteks „VENE MÕJU | Kuidas Venemaa propaganda ja mõjuagendid Eesti uhhuu-maailma imbusid“, on olnud tugevalt kallutatud ja sageli välismaistelt mudelitelt maha viksitud.

Martin Laine ja Delfi loodud spriraal.
Siin analüüsitakse näiteks Hiina propaganda ja mõjutusvõrgustikke

Tõsised küsimused PCR-testide usaldusväärsuse kohta

“Sigade revolutsiooni” sügavam sisu ei piirdu loomade hukkamisega – küsimuse alla on seatud kogu Euroopa Liidu ASK-testimise metoodika. Füüsika doktorant Kalju Tamme tõi avalikkuse ette juhtumi, mis võib raputada kogu süsteemi.

KALJU TAMME Aafrika seakatku testimissüsteem võib olla vigane

Saimre Agro Nurme farmist Kärstna lähedal tuvastati ühel seal PCR-testi abil seakatk. Sama aediku 17 kaaslooma jäid aga 32 kordustesti järel negatiivseks. Viirus, mis pidanuks olema ülileviv, ei levinud edasi. Lahkamisel ei leitud haigestumise tunnuseid.

See seab tõsise kahtluse alla PCR-testi usaldusväärsuse:

  • Kui tulemus oli vale-positiivne, ei saa laborite kinnitusi pimesi usaldada.

  • Kui tulemus oli vale-negatiivne 32 korral järjest, on tegemist katastroofilise testiveaga.

PCR-tehnoloogia võib tuvastada ka viiruse fragmente, mis ei põhjusta haigust. Lisaks võivad viirused muteeruda nii, et test ei tuvasta uut tüve. Selliste riskide puhul ei tohi PCR jääda ainsaks otsustuskriteeriumiks, eriti kui selle alusel hukatakse terved karjad.


Majanduslik ja õiguslik pomm

Praegune süsteem – üks positiivne test = kogu kari hukatakse – võib tähendada, et Euroopas on asjatult tapetud miljoneid sigu. Kahjud ulatuvad kümnetesse miljonitesse, põhjustades farmide pankrotte. Kui tõendatakse, et metoodika oli vigane, seisavad ees massilised kohtuvaidlused ja kahjunõuded valitsustele ning testitootjatele.


Sigade märtrisurm kui ühiskonna ärataja

Kui Eestis hukatakse plaanide kohaselt 4500 siga, võib sellest saada sümbol, mis raputab inimeste õiglustunnet. Paljud näevad selles mitte veterinaarset vajadust, vaid poliitilise ja majandusliku surve mehhanismi.



Sigade revolutsioon ei ole pelgalt ühe seafarmi lugu. See on lakmuspaber, mis paljastab süvariigi töömeetodid, poliitilise eliidi ja meedia koostöö ning võib paisata päevavalgele rahvusvahelise skandaali Aafrika seakatku testimise ja massiliste hukkamiste osas.

-Mario Maripuu, toimetaja ja saatejuht, Plaan B ümarlaua liige

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!