Top 10 vandenõuteooriat, mis kinnitatakse 2023. aastal

Viimasel ajal on palju räägitud “aasta sõnast”.

Mõned ütlevad, et see on “gaslighting”, mis on isiklik lemmik.

Teised ütlevad “goblin mode”, veider termin, mis on seotud Kanye Westi ja Elon Muskiga, mida vasakpoolsete semantilised väravavahid on tormanud ümber defineerima meemist, mis oli naljakas just seetõttu, et sellel puudus selge määratlus.

Uue aasta ennustuste vaimus kinnitatakse julgelt, et sama võib kehtida ka 2023. aasta tulevase aastasõna „vandenõuteooria“ kohta.

Sarnaselt “gaslighting” ja “goblin mode” on see termin, mis on praeguste sündmuste valguses saanud uue tähenduse ja mida vasakpoolsete võimude hegemoonia on meeleheitlikult püüdnud omastada ja oma eesmärkidel relvastada.

Kuid järgmise 12 kuu jooksul näeme, et konservatiivid selle edukalt tagasi nõuavad. Tegelikult on varajased kasutajad juba sotsiaalmeedias teed valgustanud.

Üha sagedamini näeme, et Bideni administratsiooni korruptsioon hakkab ilmsiks tulema, koos kasvava vastureaktsiooniga. Küsimused, mida meedia püüdis nende päevakorda teenides eitada ja mõnitada, on sellest ajast peale eesriide kergitanud. Üha enam tunnistavad isegi radikaalsed vasakpoolsed ideoloogid, nagu endine Planned Parenthoodi juht Leana Wen, et nad valetasid COVID-pandeemia erinevate aspektide kohta.

Kuigi Twitteri failid on mänginud tohutut rolli USA spiooniagentuuride ja Big Techi vahelise ebasündsa ja põhiseadusevastase kokkumängu paljastamisel, toob parlamendis toimuvate GOP-i juhitud juurdluste tulv The Swampi tagasi vähemalt näilise vastutuse, isegi kui see on enam-vähem paberist tiiger.

Fox Newsi saatejuht Tucker Carlson, kes nimetati Media Mattersi aasta desinformeerijaks, mõtiskles hiljuti mõiste “vandenõuteooria” päritolu üle, mis tekkis Warreni komisjoni püüdlustes varjata endise presidendi John F. Kennedy mõrva.

JFK võis olla esimene kord, kui luurekogukonna süvariigi operatiivtöötajatel õnnestus ametis olev president kukutada.

Pärast seda on seda juhtunud veel vähemalt kaks korda, FBI ja CIA sõrmejäljed nii Watergate’i skandaali kui ka 2020. aasta valimispettuse kohta.

Kuid pärast nende kätt üle mängimist näib kogu kaardimaja nüüd kokku varisevat, kinnitades skeptikute usku, et kõik, mida neile on viimase poole sajandi jooksul räägitud, on olnud osa tõelisest suurest valest ja et meie idee demokraatiast on olnud vaid illusioon.

Seda silmas pidades on siin 10 asja, millega DC-s olevad võimud peavad veel hakkama saama, kuid mida on varsti võimatu ignoreerida, ilma kindlas järjekorras:

  1. Luurekogukonna ja justiitsministeeriumi roll 6. jaanuaril 2021 psüühikaga vägivalla õhutamisel avalikustatakse. Kahjuks võivad isegi esindajatekoja vabariiklased oma eeldatavas vastuuurimises Pelosi juhitavale 6. jaanuari komiteele riigisaladusi meie eest varjata. Kuid FBI kahjustav partisanide käitumine on tekitanud hulgaliselt vilepuhujaid, kes peaksid olema valmis valgustama kahtlasi süüdistusi paremäärmusluse ja vägivalla kohta USA Kapitooliumis – ja 2017. aasta Charlottesville’i mässus, mis oli selle peaprooviks.
  2. COVID-vaktsiinide surmav mõju muutub vaieldamatuks. Algselt mõeldi kirjutada sellest, kuidas GOP House paljastab Anthony Fauci rolli COVID-19 viiruse väljatöötamisel, kuid see on juba surmani läbi uuritud ja ilma selle tagamise kohustuseta pole sellel vahet. Kuid on palju muid COVID-i kuritarvitamisi, mis toovad jätkuvalt uusi lugusid. Ja miski ei pruugi olla suurem kui farmaatsiaettevõtete otsus suruda alla ravimeid ja üle mängida oma testimata ja eksperimentaalsete uute vaktsiinide tähtsust. Järjest rohkem on tõendeid selle kohta, et vaktsiinid ise võisid olla sama surmavad ja kahjulikud kui viirus – midagi, mida paljud elukindlustuse aktuaarid võivad kinnitada. Kas vaktsiinid seda tõesti teevad nanobotte, mis ise panevad kokku ja edastavad wi-fit, on palju põhjust kahtlustada, et need on mingil tasemel kahjulikud.
  3. Selgemaks saab Hiina kontrolli ulatus USA valitsuse üle. Me teame erinevatest rahalistest sidemetest Bideni perekonna ja KKP vahel. Teame, et teised tippjuhid, sealhulgas Nancy Pelosi ja Mitch McConnell, on Hiina tööstusesse palju investeerinud. Kuid see, mida me peame veel täielikult uurima, on viis, kuidas Hiinaga seotud ettevõtted, nagu BlackRock, on samuti Valgesse Majja täielikult imbunud ja kirjutavad tõhusalt USA välispoliitikat.
  4. Selgub David DePape’i ja Paul Pelosi suhete tõeline olemus. Kuigi kohtuistungid on Paul Pelosi kallaletungijuhtumi tõenditele, sealhulgas kehakaamerate kaadritele, rangelt kinni hoidnud, on Nancy Pelosil pärast parlamendi esimehe kohalt lahkumist raskem oma volitusi muuta. On väga selge, et ründaja David DePape ei ole paremäärmuslane ja toimub rohkem, mis silma paistab.
  5. Saame teada, mida Trumpi läbimurtud Mar-a-Lago failid tegelikult sisaldasid. Trumpi Mar-a-Lago kuurordis enneolematu haaranguga DOJ-i uurimine korrumpeerunud erijuristile Jack Smithile oli hea viis hoida nad eemal USA esinduskoja GOP järelevalvest. Kuid lõpuks saab kellaaeg otsa ja tuleb selgitada, miks see normi rikkuv meede täpselt ette võeti. Tõenäoliselt oli see FBI CYA operatsioon, et takistada Trumpil paljastamast Venemaa pettusdokumente, mille salastatuse kustutamiseks ta oli juba avalikult kuulutanud.
  6. Saame teada, mida demokraadid kavatsevad Joe Bideniga peale hakata ja keda tema asemele kutsutakse. Kas see on Michelle Obama, nagu on artikli algautor ja teised juba ammu ennustanud? Või võivad nad välja tõmmata mõne teise seni tundmatu tegelase, keda on hoolikalt kontrollitud ja salaja hooldatud, nagu tema abikaasa Barack? Kui demokraadid lõpuks otsustavad, et Biden on oma kasulikkuse ületanud, võivad selguda nende põhjused, miks ta üldse ametisse kutsuti. Kui Barack Obamat kuuldi demokraadist annetajale ütlemas: „Ära alahinda Joe võimet asju üles ajada”, on suur tõenäosus, et tegemist oli pigem müügikõnega kui hoiatusega.
  7. Avastame tõe USA-Ukraina biorelvade uurimise ja arendamise partnerluse kohta. Kongress on eraldanud Ukrainas millegi kaitsmiseks üle 100 miljardi dollari, kuid see pole kindlasti demokraatia. Kuigi nende isiklikud investeeringud Burismasse või relvatootjatesse, nagu Raytheon, võivad olla peamised motivaatorid, näitavad kõik märgid, et riik on CIA operatsioonide rotipesa.
  8. Vasakpoolsete plaanid normaliseerida ja pedofiilia süvalaiendada saavad teoks. Esialgne tõuge laste seksualiseerimiseks ja peibutamiseks koolides ja lastesõbralikel meediumitel, nagu Disney, võib olla langenud, kuid vasakpoolsed vaid kahekordistavad oma jõupingutusi, et see elanikkonnale peale suruda, sest võime kontrollida ja manipuleerida noorte mõistustega on nende pika aja jaoks ülioluline. -kontrolli tähtajalised plaanid. Lapsed varases eas seksiga harjudes saavad nad selle lisada veel ühe relvana oma värinasse, mis hõlmab ka teadmatuse ja rassiliste kaebuste kultiveerimist, et plebiklass oleks võimalikult painduv.
  9. Maailma Majandusfoorum juhib teed inimeste muutmisel ülistatud Matrixi – stiilis akudeks. Tehisintellekti tehnoloogia lähenemine, metaversum, kontorikultuuri allakäik, kasvav kära digipasside ja -valuutade ümber, garanteeritud sissetulekud ja üha kasvav ressursside nappus viitavad sellele, et globaalsed plaanid kollektiviseerida kõik rahvad ühe maailmavalitsuse alla on paigas. Mängitakse välja, kui me räägime.
  10. Kui Big Techi ja spiooniagentuuride suhe muutub selgemaks, saame teada, et meie isiklikud seadmed jälgivad iga meie liigutust. Teades seda, mida me teame FBI ja CIA huvist tehnoloogiaettevõtetega manipuleerida, et teha ebaseaduslikke toiminguid, ning seda, mida me teame Google’i ja Apple’i taunitavast vooruslikust signaalimisest, on tõesti kahtlust, et nad on andnud meie luurekogukonnale võimaluse teostada igal ajal garantiita kodust jälgimist mis tahes seadmest ja et meie telefone kasutatakse meie jälgimiseks tõelise Big Brotheri moel ööpäevaringselt?                                                          //Mihkel//
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!