Venemaa hinnapiir võib ohustada India naftavarusid

India oleks üks enim ohustatud riike, kui Venemaa keeldub USA ja Euroopa Liidu poolt kavandatavate sanktsioonide raames müümast toornaftat piirhinnaga. India oli 2021.aastal Hiina (526 miljonit tonni) ja USA (305 miljonit tonni) järel suuruselt kolmas toornafta importija maailmas (214 miljonit tonni) (“Statistical review of world energy“, BP, 2022).

India ja Hiina sõltuvad tankerite impordist Lähis-Idast, Venemaalt ja teistest piirkondadest, erinevalt USA-st, kes saab suurema osa oma impordist torujuhtme kaudu naaberriigist Kanadast.

India nafta- ja maagaasiministeeriumi andmed näitavad, et India kodumaine toornafta ja kondensaadi tootmine on viimase kahe aastakümne jooksul olnud 30–40 miljonit tonni aastas.

Seevastu kodumaine naftatarbimine on kahekordistunud 2021. aastal 202 miljoni tonnini 2002. aasta 103 miljonilt tonnilt (“Snapshot of India’s nafta and gas data“, Petroleum Planning and Analysis Cell, 10.november).

2022. aasta esimese kümne kuu jooksul tarbis India hooajaliselt rekordilised 182 miljonit tonni, ületades pandeemiaeelse 2019. aasta 178 miljoni tonni.

Kiire industrialiseerimise ja linnastumisega madalama keskmise sissetulekuga riigina kasvab India tarbimine kiiresti, kuid tarbijad on väga tundlikud nii hinnamuutuste kui ka majandustsükli suhtes.

Tarbimine on viimase 12 kuu jooksul kasvanud ligikaudu 7% aastas, kuigi oktoobris oli märke võimalikust aeglustumisest ligikaudu poole võrra.

Ahne õlitarbimine

India rafineerimistehaste toornafta töötlemisvõimsus kasvas 2021. aastal 251 miljoni tonnini aastas 2002. aasta 115 miljonilt tonnilt aastas ning riik on tõusnud peamise rafineeritud toodete eksportijana.

2022. aastal on Indiast saanud Venemaa toornafta suur ostja pärast selle riigi sissetungi Ukrainasse ja USA, Euroopa Liidu ja nende liitlaste poolt tema ekspordile kehtestatud sanktsioone.

India ja Hiina on neelanud täiendavalt Venemaalt imporditud toornafta ja tooteid, mis võimaldab USA-l ja Euroopa Liidul võtta rohkem toornafta ja kütuseid sanktsioneerimata allikatest.

Oma impordisõltuvuse ja hinnatundlike tarbijate tõttu oleks India äärmiselt haavatav, kui Venemaa peaks kätte maksma, keeldudes müümast toornafta ja kütuseid piirhinnaga.

Sellest tulenev füüsiliste toornafta tarnete puudujääk ja nii toornafta kui ka kütuste hinnatõus mõjutaks rängalt rafineerimistehaseid ja kodutarbijaid.

Müüa hinnapiirang

USA ja EL-i poliitikakujundajad on korduvalt öelnud, et seavad ülemmäära tasemele, mis tagaks Venemaa ekspordi jätkamise ning mis tahes ekspordi peatamine või vähendamine oleks irratsionaalne.

USA rahandusminister Janet Yellen ütles 11. novembril New Delhis toimunud visiidil tehtud märkustes, et hinnalagi toimiks India huvides, andes talle lisavõimenduse Venemaa toornafta ostmiseks suurte allahindlustega.

Venemaa naftat müüakse soodsate hindadega ja meil on hea meel, et India saab selle tehingu sõlmida, ütles Yellen ajakirjanikele (“India võib osta nii palju Venemaa naftat, kui tahab, väljaspool hinnalae,” ütleb Yellen, Reuters. nov.11).

Yellenist on saanud hinnalae kontseptsiooni peamine pooldaja, kuna Bideni administratsioon üritab seda ideed müüa skeptilistele naftaostjatele ja Aasia valitsustele.

India on ka üha olulisem diplomaatiline partner, kuna USA arendab Hiina vastu võitlemiseks “Indo-Vaikse ookeani strateegiat”, nii et USA administratsioon on püüdnud leevendada hirme hinnalae mõju pärast.

Viimastel kuudel on USA administratsioon tagasi lükanud ambitsioonika ja rangelt jõustatud hinnapiirangu plaanid, kuna on mures selle mõju pärast hindadele, inflatsioonile ja majandusele nii kodumaal kui ka sellistes importijates nagu India.

Viimaste nädalate märkused on vihjanud, et administratsioon kuulutab ülemmäära edukaks, kui Venemaa naftahinnad vähenevad, olenemata sellest, kas tehingud tehakse ülempiiri all või mitte.

Täiendavad SPR-väljaanded

Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ja Hiinast on Indial piiratud strateegilised naftavarud, et kaitsta end impordi katkemise eest.

Lõppkokkuvõttes, kui Venemaa naftaekspordis tekib häireid, peavad USA tagama India rafineerimistehaste varustamise, vabastades rohkem barreleid omaenda strateegilisest naftareservist (SPR).

Isegi pärast hiljutisi väljamakseid sisaldab SPR USA energiateabe administratsiooni andmetel 396 miljonit barrelit toornafta, mis vastab ligikaudu 50–55 miljonile tonnile tavapäraste ümberarvestuskursside juures.

Varu on püsivaru, mistõttu ei saa see lõputult asendada Venemaa naftaekspordi voogu ning reservi jäänud toornafta ei sobi eriti hästi Venemaa ekspordiliikidega.

Kuid SPR-i edasised väljalasked võivad poliitikakujundajatele ja India rafineerimisettevõtetele aega osta ning on tõenäoline, kui Venemaa hakkab hinnalagi vastu maksma.

 

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!