Võru noored libisevad kuristikku – kui riik ei suuda, peab kogukond ärkama***Võru Youth Are Sliding Toward the Abyss – If the State Cannot Act, the Community Must Wake Up

Täna kirjutan kui murelik lapsevanem. Mitte poliitiku, ametniku ega kommentaatorina, vaid inimesena, kelle lapsed elavad Võrus ja kes on aastaid kõrvalt vaadanud, kuidas olukord noorte seas muutub järjest hullemaks.

See, mis Võru linnas ja selle ümbruses toimub, ei ole enam üksikud juhtumid ega juhuslikud eksimused. See on kujunenud süsteemseks probleemiks.

Tänaval kasvav põlvkond

Võrus on tekkinud noorukite seltskonnad, mis meenutavad juba tänavalaste kampasid. Noored ei käi koolis, veedavad aega tänavatel ja parkides ning puutuvad üha sagedamini kokku alkoholi, sigarettide ja narkootikumidega.

Halvimal juhul ei piirdu asi ainult tarvitamisega – keelatud aineid ka müüakse.

See ei ole enam kuulujuttude tasand. See on reaalsus, mida paljud lapsevanemad ja kohalikud elanikud näevad oma silmaga.

Veelgi traagilisem on fakt, et viimaste aastate jooksul on selles piirkonnas surnud juba mitu noorukit. Iga selline surm on märk sellest, et midagi on meie ühiskonnas väga valesti.

Ametkondade käed on seotud

Politsei ja lastekaitse ei ole tingimata pahatahtlikud ega hoolimatud. Probleem on selles, et seadused seovad nende käed.

Alaealisi ei saa ilma kohtuotsuseta kinni pidada. Kui politsei noore kätte saab, viiakse ta sageli lihtsalt koju tagasi. Mõne aja pärast on ta aga jälle sama seltskonna juures tagasi.

Nii tekibki nõiaring:
noored põgenevad politsei eest, politsei toob nad koju ning peagi on nad jälle tänaval.

Täiskasvanud, kes kasutavad lapsi ära

Kõige häirivam on aga see, et laste selja taga tegutsevad väidetavalt täiskasvanud kriminaalse taustaga tegelased, kes kasutavad alaealisi ära.

Lapsed pannakse müüma aineid, sest nad teavad, et alaealistega on õigussüsteem ettevaatlikum ja lapsed ise on manipuleeritavamad.

Politsei jaoks on selliseid skeeme aga keeruline tõestada. Nimesid ei anta välja, noored kardavad rääkida ja juhtlõngad lõppevad sageli tupikus.

Kui kogukond ei reageeri, siis kes?

Selline olukord ei saa jätkuda.

Kui riik ja süsteem ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, siis peab kogukond ise ärkama. Mitte omakohtu mõttes, vaid vastutuse mõttes.

Lapsevanemad peavad lõpuks küsima endalt mõned ebamugavad küsimused:

  • Kus minu laps tegelikult õhtuti viibib?

  • Kellega ta suhtleb?

  • Kust tulevad tema raha, sigaretid või alkohol?

  • Kas ta võib olla sattunud seltskonda, mis viib ta kuritegevuse ja narkootikumide teele?

Lapsevanemate vastutus

On aeg rohkem tähele panna ja sekkuda.

Kui lapse juurest leitakse keelatud aineid, tuleb need ära võtta ja anda üle politseile.
Lastega tuleb rääkida ausalt ja otse.
Ja mis kõige olulisem – tuleb julgeda rääkida ka sellest, kes tegelikult neid aineid noorteni toob.

Politsei ei saa tegutseda, kui keegi ei räägi.

Võru ei tohi muutuda kaotatud põlvkonna linnaks

Me räägime siin meie lastest.
Me räägime nende tervisest, nende tulevikust ja mõnikord ka nende elust.

Kui me jätame selle probleemi tähelepanuta, siis kasvab Võrus põlvkond, kelle elu algab juba tänaval ja lõpeb liiga sageli tragöödiaga.

Seda ei tohi juhtuda.

On aeg, et Võru kogukond – lapsevanemad, õpetajad, politsei ja kohalikud inimesed – hakkaksid sellele probleemile ühiselt otsa vaatama.

Sest kui me ei kaitse oma lapsi, siis kes seda teeb?

-Mario Maripuu, lapsevanem

***

Today I write as a concerned parent. Not as a politician, an official, or a commentator, but as a person whose children live in Võru and who has watched for years how the situation among young people has been getting worse and worse.

What is happening in the city of Võru and its surrounding areas is no longer a matter of isolated incidents or occasional mistakes. It has become a systemic problem.

A Generation Growing Up on the Streets

In Võru, groups of teenagers have formed that increasingly resemble street gangs. Young people skip school, spend their time on the streets and in parks, and are more and more frequently exposed to alcohol, cigarettes, and drugs.

In the worst cases, it does not stop at consumption – illegal substances are also being sold.

This is no longer a matter of rumors. It is a reality that many parents and local residents witness with their own eyes.

Even more tragic is the fact that several young people have died in this area in recent years. Each such death is a sign that something in our society is seriously wrong.

Authorities With Their Hands Tied

The police and child protection services are not necessarily malicious or indifferent. The problem is that the law ties their hands.

Minors cannot be detained without a court order. When the police manage to catch a young person, they are often simply taken back home. Soon after, they are back with the same group again.

And so a vicious circle forms:
young people run from the police, the police take them home, and before long they are back on the streets.

Adults Exploiting Children

What is perhaps most disturbing is that behind these children there are reportedly adults with criminal backgrounds who exploit minors.

Children are used to sell substances because those behind it know that the justice system treats minors differently and children themselves are easier to manipulate.

For the police, proving such schemes is extremely difficult. Names are not given, young people are afraid to speak, and investigative leads often end in a dead end.

If the Community Does Not Respond, Then Who Will?

This situation cannot continue.

If the state and the system cannot respond quickly enough, then the community itself must wake up. Not in the sense of vigilantism, but in the sense of responsibility.

Parents must begin asking themselves some uncomfortable questions:

  • Where is my child actually spending their evenings?

  • Who are they associating with?

  • Where do their money, cigarettes, or alcohol come from?

  • Could they be involved with a group that leads them toward crime and drugs?

The Responsibility of Parents

It is time to pay closer attention and intervene.

If illegal substances are found with a child, they should be taken away and handed over to the police.
Children must be spoken to honestly and directly.
And most importantly, people must find the courage to talk about who is actually bringing these substances to young people.

The police cannot act if nobody speaks.

Võru Must Not Become a City of a Lost Generation

We are talking about our children.
We are talking about their health, their future, and sometimes even their lives.

If we ignore this problem, a generation will grow up in Võru whose lives begin on the streets and too often end in tragedy.

This must not happen.

It is time for the Võru community – parents, teachers, the police, and local residents – to face this problem together.

Because if we do not protect our children, then who will?

Mario Maripuu, parent

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!