5 viisi, kuidas “inflatsiooni vähendamise seadus” teie raha varastab

Nii nagu Patriot Actil oli vähe pistmist USA-s elu turvalisemaks muutmisega, on Bideni administratsiooni inflatsiooni vähendamise seadusel väga vähe pistmist inflatsiooni vähendamisega.

Tänu sellele “inflatsiooni vähendamise seadusele” muutub meie elu peaaegu kõigi jaoks veelgi kallimaks. Kui kogute raha pensionipõlveks, kodu kütmiseks või autoga sõitmiseks, olge valmis maksma kõrgemat hinda.

Selle põhjuseks on mitmed uued maksud, mis olid peidetud inflatsiooni vähendamise seaduse 274 leheküljele. Need uued maksud on jõustunud alates 1. jaanuarist 2023.

Väidetavasti see on selge vastuolu Bideni kampaanialubadusega, et ta ei maksusta ameeriklasi, kelle aastane sissetulek on alla 400 000 dollari. See on aga aruteluks avatud – kuna uued maksud, mida täna arutame, ei ole otseselt suunatud keskmisele Ameerika leibkonnale. Pigem on igapäevased töökad pered kaaskahjuks Bideni administratsiooni võitlusele “ahnete korporatsioonide, kurjade energiaettevõtete” jms vastu.

Nii et vaatame läbi viis uut maksu, mis on suunatud “ahnetele” ja “kurjadele”, mis lõpuks karistavad kõiki.

Mis on halba ahnete ja kurjade maksustamises?

Kui vaatleme makse kui karistust (mitte avalike teenuste rahastamise meetodit), siis saame aru, miks mõni administratsioon soovib tõsta makse “ahnete” ja “kurjade” pealt. Ausalt öeldes, kui ettevõte või tööstusharu on tegelikult kuri , siis arvate, et sellesse sekkub pigem õiguskaitse kui IRS? Sellest hoolimata on lihtne tunda end hästi, kui ebasoodsas olukorras olevad ettevõtted ja tööstusharud saavad karistada.

On vaid üks väike probleem: karistus ei lõpe sellega, et ettevõte maksab kõrgemaid makse.

Simon Black tegi kokkuvõtte väga kasulikust viisist, kuidas maksutõusudest mõelda, olenemata sellest, kes need seadusele alla kirjutab ja mis tahes eesmärgist. Maksud, mis näivad keskenduvat “suurtele ettevõtetele” ja “ebapopulaarsetele tööstusharudele”, ei piirdu sellega:

SEDA SEETÕTTU, ET MAKSUD, NAGU SH*T, VEEREVAD ALATI ALLAMÄGE. MÕELGE SELLELE – “ETTEVÕTE” EI SAA TEGELIKULT MAKSUDE KULUSID KANDA. ETTEVÕTE POLE MIDAGI MUUD KUI PABERITÜKID. SEE POLE PÄRIS.

TÄIENDAVA MAKSUSTAMISE KOOREM LANGEB ETTEVÕTTE OMANIKELE… JA TARBIJATELE, KES SELLE TOOTEID OSTAVAD.

Mäletate, kui president Biden ähvardas mõni kuu tagasi maksustada naftaettevõtteid “liigse kasumi” teenimise eest? Järeldus, et president kas ei mõista elementaarseid majandusteadusi või on poliitilistel eesmärkidel valmis teesklema, et ei mõista.

Sest mustal on õigus! Ettevõtted ei kata ainult suuremaid kulusid – nad kannavad need klientidele.

Nii et kui tööstusharu või ettevõtte maksud tõusevad, siis kes maksab lõpuks arve?

Sa teed. Mina küll. Ameerika maksumaksja teeb.

Siin on uued arved, mida sel aastal maksame…

Need viis uut maksu tõstavad meie elukallidust

Ameeriklaste maksureformi raportis selgitati, kuidas üks viiest maksutõusust tõstab teie elukallidust.

ESIMENE ON REGRESSIIVNE MAKS AMEERIKA NAFTA- JA GAASIARENDUSELE. MAKS TÕSTAB KODUMAJAPIDAMISTE ENERGIAARVEID. KONGRESSI EELARVEBÜROO HINNANGUL SUURENDAB MAAGAASIMAKS MAKSE 6,5 MILJARDI DOLLARI VÕRRA.

AMEERIKA GAASIASSOTSIATSIOONI KIRI KONGRESSILE HOIATAS, ET METAANIMAKS SUURENDAB KESKMISE PERE MAAGAASIARVET 17%. DEMOKRAADID LISASID SEADUSEELNÕUSSE MAKSU, HOOLIMATA SELLEST, ET ENERGIA JAEHINNAD ÜLETASID AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES MITME AASTA KÕRGEIMAD HINNAD.

(Märkus: maksu nimetamine “regressiivseks” tähendab, et see mõjutab kõiki, olenemata nende maksevõimest. “Regressiivse” maksu vastand on “progressiivne” maks, mis võetakse proportsionaalselt sissetulekuga.)

Maagaasi kõrgemad hinnad  on suur asi! Umbes 40% meie tarbimisest kulub elektri tootmiseks ja veel 30% elamute kütmiseks ja toiduvalmistamiseks.

Seega, karistades Ameerika energiaarengut, tõstab see maks (kaudselt) paljude perede elektri- ja küttearveid.

Teiseks:

TOORNAFTA JA IMPORDITUD NAFTASAADUSTE 16,4-SENDINE BARRELIMAKS, MIS KANDUB KÕRGEMA GAASIHINNA NÄOL TARBIJATELE EDASI.

Pidage meeles, et sama seaduseelnõu on juba karistanud nafta ja gaasi arendamist siin USA-s. Samal ajal tõstab “inflatsiooni vähendamise seadus” ka  energiaimpordi hindu!

Siin on üsna selge eesmärk: maksustades nii kodumaistelt kui ka imporditud energiaallikatelt kõrgemaid makse, on lõpptulemuseks kõrgemad energiahinnad – garanteeritud.

Aga me pole veel lõpetanud…

Kolmas:

MAA-ALUSEST KAEVANDAMISEST SAADAVA KIVISÖE MAKSUMÄÄR TÕUSEKS 0,50 DOLLARILT TONNI KOHTA 1,10 DOLLARILE TONNI KOHTA, SAMAL AJAL KUI MAAPEALSE KAEVANDAMISE SÖE MAKSUMÄÄR TÕUSEKS 0,25 DOLLARILT TONNI KOHTA 0,55 DOLLARILE TONNI KOHTA. JCT HINNANGUL KOGUB SEE 1,2 MILJARDIT DOLLARIT MAKSE, MIS KANTAKSE TARBIJATELE KÕRGEMATE ELEKTRIARVETE NÄOL.

Kuulake: ei olda eriti söe kui energiaallika fänn. Kuid rohkem kui kahekordistada kivisöe maksu, tõstes samal ajal nafta- ja gaasiarenduse ning impordi makse ? See on tahtlik sõjakuulutus kogu energiatööstusele.

Mis on eesmärk? Vahet pole, sest olenemata sellest, kas need kolm maksu saavutavad oma eesmärgi või mitte, tõstavad need absoluutselt energiahindu kõigil.

Nüüd, kui oleme USA energiatööstuse laastanud, pöördugem üldisema investoritevastase sõja juurde, mis on varjatud “Inflatsiooni vähendamise seaduses”. Need on veidi peenemad ja neid võib olla raskem mõista, kuid olge rahul – see on seda väärt.

Neljandaks:

UUS FÖDERAALNE AKTSIIS [INVESTEERINGUTULUDELT], MIS VÄHENDAB MAJAPIDAMISE PESAMUNADE VÄÄRTUST. MAKSUDE TÕSTMINE JA AKTSIATE TAGASIOSTMISE PIIRAMINE KAHJUSTAB 401(K), IRA- VÕI PENSIONIPLAANIGA ÜKSIKISIKU PENSIONISÄÄSTE.

See maks muudab konkreetselt ettevõtete jaoks oma aktsiate tagasiostmise kallimaks. Ettevõtete tagasiostmine on muutunud populaarseks alternatiiviks dividendidele. Kui ettevõte väljastab dividende, maksavad investorid sellelt dividendituult kuni 20% maksu. Ettevõtted leidsid, et nad saavad  avatud turult investoritelt oma aktsiaid osta  – see vähendab ringluses olevate aktsiate arvu ja tõstab seejärel aktsia hinda.

Investorid, kes omavad ettevõtte aktsiaid, saavad kasu kõrgemast aktsiahinnast, maksmata tõusult makse (vähemalt mitte enne, kui nad aktsiad müüvad – võib-olla mitte kunagi, kui nad omavad neid aktsiaid Rothi tüüpi pensionikontol).

Kas aktsiate tagasiostmine on hea mõte? Pole teada. Kas need on investorite jaoks maksuefektiivsemad kui dividendid? Jah. Nüüd maksavad selle kaudse maksu kõik, kes investeerivad aktsiatesse.

Lõpetuseks otsesem maks ettevõtetele:

15-PROTSENDINE ETTEVÕTTE ALTERNATIIVNE MIINIMUMMAKS NENDE AMEERIKA ETTEVÕTETE FINANTSARUANNETE TULUDELE, MILLE KASUM ON VIIMASE KOLME AASTA JOOKSUL OLNUD 1 MILJARD DOLLARIT. SELLE MAKSUTÕUSU KULUD JÄÄVAD TÖÖTAVATE PEREDE KANDA KÕRGEMATE HINDADE, VÄHEMATE TÖÖKOHTADE JA MADALAMATE PALKADE NÄOL.

Veel kord: tootjahindade tõstmine ei karista ainult tootjaid – see karistab kõiki, kes nende tooteid ostavad.

Selguse huvides: “inflatsiooni vähendamise seadus” ei alanda inflatsiooni. (Lõppude lõpuks, nagu dr. Ron Paul meile meenutas, tuleb kogu inflatsioon ainult ühest kohast. Ainus viis inflatsiooni alandamiseks on lõpetada raha trükkimine, et rahastada suuri valitsemissektori puudujääke.)

Hindu ei langeta ka “Inflatsiooni alandamise seadus” – pigem vastupidi! Nagu nägime, on väga tõenäoline, et hinnad tõusevad üldiselt – ja see on peaaegu garanteeritud bensiini, elektri ja maagaasi puhul.

Meie elukallidus tõuseb sel aastal. Lisaks sellele, et hinnad tõusevad jätkuvalt tänu tegelikule inflatsioonile, mis tuleneb rahapakkumise tohutust suurenemisest. Majanduslanguse ees (peaaegu iga majandusteadlase arvates kas juba käimas või peatne).

Majanduslikult on ees rasked ajad. On õige aeg mõelda, kuidas saaksime oma finantsfutuuridele stabiilsust lisada.

Oma majandusliku stabiilsuse loomine

Praegu on ainult kaks asja täiesti kindlad (nagu Ben Franklin kuulsalt ütles): “Surm ja maksud.”

Nagu nägime, on peaaegu garanteeritud, et maksame tänu inflatsioonile ja nendele valedele maksutõusudele vähemalt ülejäänud selle aasta jooksul kõrgemaid hindu.

Üks peamisi väljakutseid  , millega me tulevikku, eriti isiklikke finantsfutuure mõeldes silmitsi seisame, on ebakindlus. Sellest Ben Franklini tsitaat tegelikult räägib. Kindluse puudumisel peame ära arvama, mida peaksime täna tegema, mis tagantjärele võib aastate või aastakümnete jooksul osutuda nutikaks sammuks.

Sel eesmärgil lubage jagada lugu Jefferey Tuckerilt tema isa kuld- ja hõbemüntide kollektsiooni pärimisest:

KULD HOIAB OMA VÄÄRTUST. KUID VEELGI ENAM, SEE SÜMBOLISEERIB SEDA, MIDA TÄHENDAB HOIDA OMA VÄÄRTUSI INIMESTENA, ÜHISKONDADENA JA RAHVUSTENA. NEED ON FÜÜSILISED OBJEKTID, KUID LISAKS SELLELE KEHASTAVAD NAD ELAMISFILOSOOFIAT.

MÕELGE SELLELE. ÜHEL PÄEVAL UURIVAD TEIE LAPSED VÕI LAPSELAPSED TEIE ASJU JA VÕIVAD SATTUDA TEIE KULLA- JA HÕBEKOLLEKTSIOONI… PÕGUSATE VÄÄRTUSTE NING LAKKAMATUTE JA SAGELI MÕTTETUTE MUUTUSTE MAAILMAS ON MEIL MIDAGI, MILLESSE VÕIME NII USKUDA KUI KA OMADA. SEE ON TÕELINE RIKKUS, LÄBI AEGADE, KRAAM, MIDA SAAME TASKUS KANDA.

Siin on asi: presidendid tulevad ja lähevad. Maksuseadusi vaadatakse üle, täiustatakse ja muudetakse pidevalt. IRS ise võib järgmise kümnendi või kahe aasta jooksul dramaatiliselt muutuda.

Kuid võite juba  täna astuda sammu, mis võib pakkuda pikaajalist kasu: õppige rohkem füüsiliste väärismetallide ja selle kohta, mida tähendab omada “tõelist rikkust läbi aegade”. Kas selline valik aitaks teil ja teie perel eesseisvates ebakindlates aegades navigeerida? Kümnetele tuhandetele teiesugustele inimestele on vastus jah.

/Mihkel/

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!