Psühhoterror on verbaalne piinamine läbi patoloogiliste valede korrutamise:
korruta- ütle kaasa, korruta- ütle kaasa, korruta- ütle kaasa, korruta- ütle kaasa…
korruta telekas, korruta raadios, korruta poes, korruta lennujaamas, korruta lennukis, korruta autos, korruta meedias, korruta kaubanduskeskuses, korruta kinos, korruta teatris.
Kanna maski, mine vaktsineerima, hoia vahet, deso käsi.
zzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzz!
See on põhimõtteliselt sama mis MK-Ultra Mind Program. 40-50ndatel katsetati ohvrite peal sellist psühhoterrorit maaalustes baasides.
Täna tehakse seda täiesti avalikult ja seaduspäraselt maapinnal.
Praegu töötab kaks erinevat programmi paralleelselt:
Üks programm on zombi-inimestele. Need, kellel pole isegi lootust ärgata. Need, kes tahvadki olla kontrollitavad ja peavad seda normaalseks ja teevad kõik selleks, et kaitsta süsteemi. Neil ei saagi tekkida emotsioone nagu viha, süsteemi vastu, sest nad on nii loodud (näiteks faktikontrollid – geneetiliselt muundatud Leviaatan-inimesed). Päriselt elus ja täie mõistuse juures empaatia võimega inimhing ei anna kunagi ära oma vabadusi. Ainult muteerunud, kahjustunud või täielikus hüpnoosis elav olem on suuteline seda tegema.
Teine programm on nendele, kelle peal esimene programm ei tööta. Mitte kontrollitavad inimesed, kes oskavad näha läbi pettuseid, ja pettuste sees olevaid pettuseid.
Aga, mis nende peal töötab, on lootusetuse tunde ja ohvrirolli tekitamine.
See kõik tekitab tehisliku vangiruumi meie peas, kust ära põgeneda justkui ei saagi.
Silme eest ära peita ei saa, sest see tuuakse jõuga meie ette.
Kõrvu lukku panna ei saa, sest vangid peavad vangla reeglitega kursis olema ja kui sa ei taha kuulda, siis keeratakse sinu jaoks Volume’i juurde.
Vastu vaielda ei tohi, muidu piinatakse veel rohkem.
Ära killida ka ei saa, sest nad on liiga kaitstud.
Pealtnäha ainuke võimalus mis sulle antakse, on kõik alla suruda.
Suruda alla oma toksilise viha, ängistuse, vaenu ja raevu.
Raev süsteemi vastu, raev ajupestud inimeste vastu, raev alaarenenud riigijuhtide vastu jne.
Tagajärg: Tekib väga sügav rakutasandil depressioon, stress, ärevushäired, täielik mentaalne kokkuvarisemine, mis viib lõpuks füüsilise keha/tervise kokkuvarisemiseni. Mõned ei jõuagi tervise kokkuvarisemiseni, sest nad teevad juba enne enesetapu.
Kuid, sellel kõigel on üks suur AGA.
Aga mis siis kui see pole päris. Sa ei pea olema ei esimene ega teine. See välispidine piirangutega ja reeglitega “vangla” ja sisemine ohrirolli tekitav mentaalne “vangla” on lihtsalt illusioonid. See on simulatsioon, mis varjab sinu tegelikku suurust, rolli ja missiooni. See on pähe tõmmatud müts, mis näitab sulle multifilmi. See on tehislik reaalsus, mis paneb sind looma, võimendama ja kaasa mängima, selleks, et sa lepiks olukorraga lootustundeta. See on hüpnoos, mis paneb meid uskuma/nägema/arvama, et meilt on ära võetud õigused, vabadused, tugevused ja kõik võimalused. Ühtepidi on inimkond elanud õigusteta vanglaplaneedil väga pikka aega aga tegelikult on need väärtused koguaeg olemas olnud igas ajahetkes ja täna on need meil olemas rohkem kui kunagi varem.
Ühtepidi võib öelda, et meilt pole ära võetud midagi mida meil pole olnudki, teistpidi võib öelda, et meilt ei saagi ära võtta seda, mis on olnud ja mis jääb alati olema.
Sina saad valida täna, nüüd ja praegu kas sind piiratakse või piirad sa hoopis ise iseennast. Inimeste meeled on võimsamad kui nad arvata oskavad. Me suudame imelihtsalt mõelda asju hullemaks kui nad tegelikult on ja me võime ka mõelda asju paremaks, kui nad tegelikult on. Kumbki pole hea. Vali neutraalsus. Vali tasakaal. Vali usaldus. Vali koostöö oma teadlikuma Minaga. Me suudame end mõelda depressiooni, haigeks, vihaseks, kurvaks, orjaks. Me suudame samalajal mõelda end suursugusteks, väärikateks, võimsateks, rõõmsameelseteks, väekateks, vabadeks. Me suudame hakata muretsema asjade pärast, mis pole meie võimuses muuta ja me suudame pöörata ära tähelapanu sellelt, mida me saaks muuta.
Probleemiks ei ole emotsioonid. Neid tulebki tunda ja need tuleb välja elada – kes kuidas iganes omal moel seda teeb. Sest kui me enda sees asju välja ei ela ja surume aina alla, siis see hakkab meid seestpoolt sööma. Meil on võimalus oma emotsionaalset energiat suunata ja kasutada ning vajadusel ka neutraliseerida ehk konverteerida. Ühtepidi sinna kuhu me suuname oma fookuse seda me võimendame, teistpidi ei tähenda see seda, et me ei peaks vaatama otsa sügavatele probleemidele, pistes pea liiva alla. Igat olukorda ja situatsiooni tuleb vaadata nii nagu ta on, ilma seda ilusamaks või hullemaks tegemata. Vali kui kaua sa jääd vaatama. Vali kui kaua sa jääd eietama samadel teemadel. Vali kui kaua sa jääd kinni teemadesse, mis on juba selged. Üks asi on informeerimine ja probleemidele tähelepanu suunamine aga teine asi on probleemide võimendamine.
Aktsepteeri, teadvusta, tee omad järeldused, võta vastu otsus ja usalda. Meil on paratamatult suuremad taustsüsteemi mõjutused, mis kirjutavad ümber meie isiklikud soovid, unistused ja loomised.
Need tuleb võtta arvesse ja kui asjad ei lähe elus päris meie pilli järgi, siis on sellel alati kõrgem põhjus ning tihti on see põhjus nii sügav ja kauge, et see võib pealtnäha tunduda ebaõiglane. Tuleb usaldada teekonda. Üks kõige suuremat väljakutset esitav kvaliteet, millega praegu inimkond seisab silmitsi on neutraalsus.
Neutraalne mentaliteet ja meelsus. Neutraalne ei tähenda seda, et mul poleks oma arvamust või, et mul oleks ükskõik. Vastupidi, mul on väga kindlad väärtused ja seisukohad mille eest ma seisan, aga ma püüan reageerida olukordadele kõrgema neutraalsusega võttes lähtekohaks suurema pildi.
Kvaliteet mida läheb praegu veel vaja on huumorimeelsus.
Elu elamist ei pea võtma nii surmtõsiselt ja nii nagu meie meeltega tahetakse mängida ja meid kunstlikult hulluks ajada, nii saame meie läbi peene huumori ja kavaluse nendega vastu mängida. Naer aitab hoida sagedust kõrgemal ja olukordadele lähenemine huumoriga neutraliseerib olukorra toksilisust sinu vastu.
Paanikaks ei ole põhjust. Küll aga, väga paljudel inimestel tuleb hakata tegema suuri elulise tähtsusega valikuid ja otsuseid, sest Agenda on võtnud vastu otsuse osta ära ükskõik mis hinna eest omale tööjõudu. Ja see tööjõud peab olema geneetiliselt muundatud ja kõik oma varad loovutanud. Ainuke mis antakse on kasutusõigus. Ka see kõik on illusioon ehk Mind Programil töötav tuleviku simulatsioon, et kui ma kaotan oma töö, siis ma jään hätta ja mu pere sureb nälga.
See ei ole reaalsus. Selline mõttekonstruktsioon saab tekkida ainult läbi täieliku usaldamatuse, teadmatuse ning läbi süsteemi sisenduste, mis saavad alguse lapsepõlve programmidest. See on see mis hoiab meid päriselt süsteemi sees kunstlikus vangis.
Tea, et me oleme vabamad kui kunagi varem ja tea, et me ei ole kunagi oma otsustes üksi.
//Andero Pebre//
