Seaduslik psühhoterror

Psühhoterror on verbaalne piinamine läbi patoloogiliste valede korrutamise:

korruta- ütle kaasa, korruta- ütle kaasa, korruta- ütle kaasa, korruta- ütle kaasa…

korruta telekas, korruta raadios, korruta poes, korruta lennujaamas, korruta lennukis, korruta autos, korruta meedias, korruta kaubanduskeskuses, korruta kinos, korruta teatris.

Kanna maski, mine vaktsineerima, hoia vahet, deso käsi.

zzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzz!

See on põhimõtteliselt sama mis MK-Ultra Mind Program. 40-50ndatel katsetati ohvrite peal sellist psühhoterrorit maaalustes baasides.

Täna tehakse seda täiesti avalikult ja seaduspäraselt maapinnal.

Praegu töötab kaks erinevat programmi paralleelselt:

Üks programm on zombi-inimestele. Need, kellel pole isegi lootust ärgata. Need, kes tahvadki olla kontrollitavad ja peavad seda normaalseks ja teevad kõik selleks, et kaitsta süsteemi. Neil ei saagi tekkida emotsioone nagu viha, süsteemi vastu, sest nad on nii loodud (näiteks faktikontrollid – geneetiliselt muundatud Leviaatan-inimesed). Päriselt elus ja täie mõistuse juures empaatia võimega inimhing ei anna kunagi ära oma vabadusi. Ainult muteerunud, kahjustunud või täielikus hüpnoosis elav olem on suuteline seda tegema.

Teine programm on nendele, kelle peal esimene programm ei tööta. Mitte kontrollitavad inimesed, kes oskavad näha läbi pettuseid, ja pettuste sees olevaid pettuseid.

Aga, mis nende peal töötab, on lootusetuse tunde ja ohvrirolli tekitamine.

See kõik tekitab tehisliku vangiruumi meie peas, kust ära põgeneda justkui ei saagi.

Silme eest ära peita ei saa, sest see tuuakse jõuga meie ette.

Kõrvu lukku panna ei saa, sest vangid peavad vangla reeglitega kursis olema ja kui sa ei taha kuulda, siis keeratakse sinu jaoks Volume’i juurde.

Vastu vaielda ei tohi, muidu piinatakse veel rohkem.

Ära killida ka ei saa, sest nad on liiga kaitstud.

Pealtnäha ainuke võimalus mis sulle antakse, on kõik alla suruda.

Suruda alla oma toksilise viha, ängistuse, vaenu ja raevu.

Raev süsteemi vastu, raev ajupestud inimeste vastu, raev alaarenenud riigijuhtide vastu jne.

Tagajärg: Tekib väga sügav rakutasandil depressioon, stress, ärevushäired, täielik mentaalne kokkuvarisemine, mis viib lõpuks füüsilise keha/tervise kokkuvarisemiseni. Mõned ei jõuagi tervise kokkuvarisemiseni, sest nad teevad juba enne enesetapu.

Kuid, sellel kõigel on üks suur AGA.

Aga mis siis kui see pole päris. Sa ei pea olema ei esimene ega teine. See välispidine piirangutega ja reeglitega “vangla” ja sisemine ohrirolli tekitav mentaalne “vangla” on lihtsalt illusioonid. See on simulatsioon, mis varjab sinu tegelikku suurust, rolli ja missiooni. See on pähe tõmmatud müts, mis näitab sulle multifilmi. See on tehislik reaalsus, mis paneb sind looma, võimendama ja kaasa mängima, selleks, et sa lepiks olukorraga lootustundeta. See on hüpnoos, mis paneb meid uskuma/nägema/arvama, et meilt on ära võetud õigused, vabadused, tugevused ja kõik võimalused. Ühtepidi on inimkond elanud õigusteta vanglaplaneedil väga pikka aega aga tegelikult on need väärtused koguaeg olemas olnud igas ajahetkes ja täna on need meil olemas rohkem kui kunagi varem.

Ühtepidi võib öelda, et meilt pole ära võetud midagi mida meil pole olnudki, teistpidi võib öelda, et meilt ei saagi ära võtta seda, mis on olnud ja mis jääb alati olema.

Sina saad valida täna, nüüd ja praegu kas sind piiratakse või piirad sa hoopis ise iseennast. Inimeste meeled on võimsamad kui nad arvata oskavad. Me suudame imelihtsalt mõelda asju hullemaks kui nad tegelikult on ja me võime ka mõelda asju paremaks, kui nad tegelikult on. Kumbki pole hea. Vali neutraalsus. Vali tasakaal. Vali usaldus. Vali koostöö oma teadlikuma Minaga. Me suudame end mõelda depressiooni, haigeks, vihaseks, kurvaks, orjaks. Me suudame samalajal mõelda end suursugusteks, väärikateks, võimsateks, rõõmsameelseteks, väekateks, vabadeks. Me suudame hakata muretsema asjade pärast, mis pole meie võimuses muuta ja me suudame pöörata ära tähelapanu sellelt, mida me saaks muuta.

Probleemiks ei ole emotsioonid. Neid tulebki tunda ja need tuleb välja elada – kes kuidas iganes omal moel seda teeb. Sest kui me enda sees asju välja ei ela ja surume aina alla, siis see hakkab meid seestpoolt sööma. Meil on võimalus oma emotsionaalset energiat suunata ja kasutada ning vajadusel ka neutraliseerida ehk konverteerida. Ühtepidi sinna kuhu me suuname oma fookuse seda me võimendame, teistpidi ei tähenda see seda, et me ei peaks vaatama otsa sügavatele probleemidele, pistes pea liiva alla. Igat olukorda ja situatsiooni tuleb vaadata nii nagu ta on, ilma seda ilusamaks või hullemaks tegemata. Vali kui kaua sa jääd vaatama. Vali kui kaua sa jääd eietama samadel teemadel. Vali kui kaua sa jääd kinni teemadesse, mis on juba selged. Üks asi on informeerimine ja probleemidele tähelepanu suunamine aga teine asi on probleemide võimendamine.

Aktsepteeri, teadvusta, tee omad järeldused, võta vastu otsus ja usalda. Meil on paratamatult suuremad taustsüsteemi mõjutused, mis kirjutavad ümber meie isiklikud soovid, unistused ja loomised.

Need tuleb võtta arvesse ja kui asjad ei lähe elus päris meie pilli järgi, siis on sellel alati kõrgem põhjus ning tihti on see põhjus nii sügav ja kauge, et see võib pealtnäha tunduda ebaõiglane. Tuleb usaldada teekonda. Üks kõige suuremat väljakutset esitav kvaliteet, millega praegu inimkond seisab silmitsi on neutraalsus.

Neutraalne mentaliteet ja meelsus. Neutraalne ei tähenda seda, et mul poleks oma arvamust või, et mul oleks ükskõik. Vastupidi, mul on väga kindlad väärtused ja seisukohad mille eest ma seisan, aga ma püüan reageerida olukordadele kõrgema neutraalsusega võttes lähtekohaks suurema pildi.

Kvaliteet mida läheb praegu veel vaja on huumorimeelsus.

Elu elamist ei pea võtma nii surmtõsiselt ja nii nagu meie meeltega tahetakse mängida ja meid kunstlikult hulluks ajada, nii saame meie läbi peene huumori ja kavaluse nendega vastu mängida. Naer aitab hoida sagedust kõrgemal ja olukordadele lähenemine huumoriga neutraliseerib olukorra toksilisust sinu vastu.

Paanikaks ei ole põhjust. Küll aga, väga paljudel inimestel tuleb hakata tegema suuri elulise tähtsusega valikuid ja otsuseid, sest Agenda on võtnud vastu otsuse osta ära ükskõik mis hinna eest omale tööjõudu. Ja see tööjõud peab olema geneetiliselt muundatud ja kõik oma varad loovutanud. Ainuke mis antakse on kasutusõigus. Ka see kõik on illusioon ehk Mind Programil töötav tuleviku simulatsioon, et kui ma kaotan oma töö, siis ma jään hätta ja mu pere sureb nälga.

See ei ole reaalsus. Selline mõttekonstruktsioon saab tekkida ainult läbi täieliku usaldamatuse, teadmatuse ning läbi süsteemi sisenduste, mis saavad alguse lapsepõlve programmidest. See on see mis hoiab meid päriselt süsteemi sees kunstlikus vangis.

Tea, et me oleme vabamad kui kunagi varem ja tea, et me ei ole kunagi oma otsustes üksi.

//Andero Pebre//

 
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!