Riided kuhjuvad Bangladeshi ladudesse, kui läänest pärit import variseb kokku

Täpselt pool aastat tagasi, 23. mail, hoiatasime, et kuna “bullwhip-efekt” pidi lõppema pauguga ja kuna varud hakkasid nullist massiliselt üle koormama, on hinnad “varsti kaljult alla kukkumas.” Kuna ostutellimused on kaljult alla kukkunud ja konteinerlaevade hinnad langevad rekordilise kiireima tempoga, kuna nõudlus Hiina impordi järele on USA-s haihtunud…

… just seda me praegu näeme ja nagu FT teatab, et USA laoseisud on sisenõudluse kokkuvarisemise ajal vabalanguses, kuhjuvad rõivad hoopis Bangladeshi ladudesse, kuna tarbijad USA-s, Euroopas ja mujal püksirihmasid pingutavad suured turud.

Tootjatele viidates märgib Financial Times, et Hiina järel maailma suurima rõivaeksportija tellimused on alates juulist aeglustunud Ukraina sõja ja Venemaale kehtestatud sanktsioonide ning nende mõju inflatsioonile, intressimääradele ja hüpoteekidele kogu maailmas.

“Kõik on tõusnud, nii et rõivaeelarve on vähenenud,” ütles Bangladeshi rõivatootjate ja -eksportijate assotsiatsiooni president Faruque Hassan Financial Timesile. “Seetõttu on mõned kaubamärgid, mõned maaletoojad oma tellimusi aeglustanud.” Hassan ütles, et mõned jaemüüjad palusid Bangladeshi tarnijatel rõivaste valmistamist lõpetada või tarnimist kuni kolm kuud edasi lükata.

“Sellel on tohutu mõju, sest kõik meie tehased . . . on ostnud kangast rõivaste tootmiseks ja nüüd on neil tõsine kriis.

Rõivaste valmistamine rahvusvahelistele kaubamärkidele on üks Bangladeshi suurimaid tööstusharusid.

Teisisõnu, me ei näe mitte ainult vastupidise härjapiitsa efekti, vaid ka väiksemate sekundaarsete härjapiitsade vallandamist, kui tulevase ülemaailmse majanduslanguse liblikas tiibu lehvitab.

Ja sellel on peagi ka sügavad poliitilised tagajärjed: globaalne rõivanõudluse langus saabub siis, kui šeik Hasina Wazedi Bangladeshi valitsus, mille ees ootavad järgmisel aastal valimised, võitleb imporditud gaasi kõrgemate hindadega, mis toob kaasa elektrikatkestused, mis on tabanud mõningaid rõivatootjaid. Opositsiooniline Bangladeshi natsionalistlik partei on viimastel nädalatel korraldanud suuri meeleavaldusi, püüdes enne küsitlust ära kasutada rahulolematust majanduse nõrgenemisega.

Bangladesh pöördus sel kuul abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi poole ning sai 2,3 miljardi dollari suuruse laenuvõimaluse ja veel 1,3 miljardi dollari oma vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse rahastamisvahendist, mille eesmärk oli aidata vaesematel riikidel toime tulla kliimamuutuste ja muude pikaajaliste väljakutsetega.

Hea uudis on see, et erinevalt oma naabritest Sri Lankast ja Pakistanist ei ole Bangladesh praegu silmitsi täieliku likviidsuskriisiga. Kuid selle välisvaluutareservid on dollari tugevnemise ning hindadele ja tarbijanõudlusele avaldatava surve taustal sel aastal langenud.

Ja see läheb hullemaks: rõiva- ja tekstiilitootmine on Bangladeshi vaieldamatult suurim tööstusharu, mis sai kasu kasvavast müügist, kui Covid-19 blokeeringud leevenesid ja tarbijad hakkasid “kättemaksu ostma”. Tulemuseks oli sissetulekute hüpe ja Lõuna-Aasia riik eksportis 12 kuu jooksul kuni juuni lõpuni rõivaid 42,6 miljardi dollari väärtuses ja tekstiile 2,6 miljardi dollari väärtuses, mis moodustas BGMEA eksportijate ühenduse andmetel umbes 85% koguekspordist.

Bangladesh eksportis eelmisel aastal rõivaid 42,6 miljardi dollari väärtuses

Rõivaste valmistamine Walmartile, Primarkile, H&M-ile, Targetile ja teistele ülemaailmsetele kettidele on nurgakivi tööstusharu, mis on aidanud vaesusest välja tuua paljud enam kui 160 miljonist inimesest, peamiselt naised.

Bangladeshis tehast ja USAs suurt ettevõtet omava Epic Groupi tegevjuhi Ranjan Mahtani sõnul kasvas rõivamüük Covidi järgselt tõesti hüppeliselt, kuna stimuleerivaid tšekke oli nii palju, kuid see langeb nüüd uuesti, mis viib “tohutud” varud jaemüüjates; ja erinevalt USA-st, kus seni pole varude kokkuvarisemine kaasa toonud massilisi koondamisi, tähendab Bangladeshis USA stimmide puudumine miljonite inimeste vallandamist, mis toob kaasa sotsiaalse ebastabiilsuse.

Pandeemia esimestel kuudel said Bangladeshi rõivatootjad tugeva löögi, kui paljud jaemüüjad tühistasid tellimusi. Mõned vastasid maskide ja isikukaitsevahendite valmistamisele, kuna nõudlus nende toodete järele kasvas kiiresti.

“Riigis, mis näib väljastpoolt kaootiline, olid kõik tõeliselt keskendunud,” ütleb Vidiya Amrit Khan, perekonna kontrolli all oleva Desh Garmentsi direktor, mis tarnib selliseid kaubamärke nagu Calvin Klein ja Tommy Hilfiger USA-s ning Crew Clothing Ühendkuningriigis. “See oli sellepärast, et me pidime ellu jääma.”

BGMEA PRESIDENT HASSAN ÜTLES, ET VIIMASE AEGLUSTUMISE AJAL EI TÜHISTANUD JAEMÜÜJAD TELLIMUSI OTSE. SELLE ASEMEL KÜSISID NAD ALLAHINDLUSI VÕI LAOTASUSID, MIDA NAD MAKSID TOOTJATELE, KELLE RÕIVAID NAD KOHE MAHA MÜÜA EI SAANUD. TA LISAS, ET TÖÖSTUS ON PALUNUD RIIGI KESKPANGAL BANGLADESHI PANGAL SURVESTADA LAENUANDJAID TARNIJATE LAENUMAKSETE EDASILÜKKAMISEKS, ET TEHASED SAAKSID EELISTADA PALKADE JA KOMMUNAALMAKSETE MAKSMIST.

Lisaks märgib FT, et elektrikatkestused on tekitanud tootjatele täiendavaid probleeme. “Energia on probleem ja seetõttu elab väga suur osa tööstusest läbi kohutavaid kuid,” ütles Bangladeshi ühe suurima ettevõtte Beximco tegevjuht Syed Naved Husain, mille klientide hulka kuuluvad Targeti ja Zara omanik Inditex. Husain ütles, et tema arvates peaks tööstus “ostma energiat selle hinnaga, mis see on saadaval”, isegi kui see tähendaks rõivaste kallinemist.

Lõpptulemus on see, et ägeda konkurentsiga ja madala marginaaliga tööstuses on Bangladeshi rõivatootjad eriti haavatavad muutuste suhtes ülemaailmsetes tarbijate maitsetes ja nõudluses. Kuna rõivaketid reageerivad ostjate ja aktsionäride survele parandada oma jätkusuutlikkuse tavasid, on rõivatootjad investeerinud masinatesse ja seadmetesse, mille eesmärk on vähendada vee, elektri ja muude ressursside kasutamist.

“Praegu toimub see, et mood on rünnaku all,” ütles Husain, kelle ettevõte on paigaldanud päikesepaneele, uusi teksapesumasinaid ja muid seadmeid.

Bangladeshi kaubandusminister Tipu Munshi kinnitas rõivaekspordi aeglustumist, kuid märkis, et inimesed “peavad ikkagi rõivaid kandma”, isegi nõrgema majanduse ajal.

“Võib-olla ostate neljast [rõivast] kaks, kuid peate selle ikkagi ostma,” ütles ta. “Ja keegi ei saa meie hinda ületada.”

Kuigi me imetleme Munshi optimismi, pole tal aimugi, kui madalale hind peab langema, et leida ostjaid, kui USA majanduslangus vähendab impordinõudlust kogu maailmas. Ja kuigi Bangladesh ja selle rõivatööstus on esimene doomino, mis kukub, kui vastupidine bullwhip-efekt vasardab ülemaailmseid tarneahelaid, on see alles esimene lugematutest doominodest, mis kukuvad ümber.

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!