Eestlased peavad loobuma soovmõtlemisest ja rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on ja olid! *** Estonians must abandon wishful thinking and speak of things as they truly are and were!

Selle loo sissejuhatuseks pean ära mainima, et seisukohad lähtuvad rangelt minu enda ajalookäsitlusest ja poliitilistest vaadetest ning arusaamadest. Ma ei esitle ühegi erakonna huve ega ka seisukohti.

1939 aastal meie omad eestlased läksid Moskva läbirääkima ja teati, et baaside lepinguga jääks Eesti Vabariik NSVL-I mõjusfääri. Eesti Vabariigi ja NSVL-I kokkuleppel, üksteise abistamise pakti raames, pidi NSVL kaitsma meie maad läänest tuleva ohu eest, sest väidetavalt toonane Eesti Vabariik ei oleks ise enda kaitsmisega hakama saanud, mis suuresti on siiani suure küsimärgi all kuna me ei üritanudki vastu hakata ei natsi Saksamaale ega ka NSVL-I nõudmistele.

Venelased plaksutasid käsi ja nii saigi, kuid me ei saa seda okupeerimisena käsitleda kuna me ise lasime punaväed endale 1939 aastal riiki sisse ja seda kinnitab ka sõlmitud pakt. 1941 aastal okupeeriti meid natsi Saksamaa poolt kuna Nõukogude Liit ei suutnud meile tagada seda kaitset, milles kokkulepitud vaid põgenes. Eestlased, aga võtsid Saksa okupante vastu, kui suuri vabastajaid, sest oli saadud ühiskonnana aru mõne aastaga, et ka “abistajad” punaarmee näol ei olnud sõbralikud tegelased, vaid  hakkasid koheselt ka meie omariiklust hävitama, pannes pukki 1940-ndal aastal Moskvale ustava eestlastest koosneva kommunistliku nukuvalitsuse.

1944 aastal täitis ikkagi Nõukogude Liit 1939 aastal antud kokkulepet eestlasi kaitsta ja peksis sõjaliselt välja maalt natsi Saksamaa. Nüüd tekib ajalooline error kahe rahvuse vahel meie maal kuni tänase päevani. Kui punaarmee tuli sisse natsifitseeritud  riiki oli juba Eesti tegelik vabariik kadunud ning meid oli vallutanud natsi Saksamaa, seega ei saa me käsitleda seda ajaloolist fakti kui venelaste Eesti Vabariigi okupeerimisena vaid vastu pealetungina natsi armeele endisel Eesti Vabariigi territooriumil, mille nad ka 100%-lt üle võtsid. Omaette küsimus on see, kas Nõukogude Liit oleks pidanud andma natsi Saksamaast vabastatud maalapi eestlastele tagasi ja millised repressioonid kaasnesid hiljem nende valitsemisega?

1.mai 2004 liitus taasiseseisvunud Eesti Vabariik Euroopa Liiduga ja samal aastal ka NATO-ga. Taas kord nagu ka NSVL-ga liitumise korral 1939 aastal lehvitati sõjakaarti ja räägiti sellest, et Eesti Vabariik ei saa üksi hakkama. 2004 ei olnud meil ega meie regioonis sõja ohtu nagu 1939 aastal seega globalistid said oma tegelike plaanidega minna edasi märkamatult ja sujuvalt. Eesti Vabariigis suretati aasta aastalt välja väike põllumajandus sellega seonduvalt ka elu maal, tsentraliseeriti inimesi linnadesse eesmärgiga saavutada täielik kontroll ühiskonna üle- nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt. Aga selle kõige saavutamisel täitis väga suurt rolli meie ühiskonna rahvuslik kui ka sotsiaalne lõhestamine. Hirm Venemaa ja venelaste ees juhtis meid globalistide taktikepi all just sinna, kus me hetkel oleme- Meil pole enam oma raha, maad ega ka vabariiki ning meid valitseb globalistlik nukuvalitsus. Kui me suudaks ära võtta neilt selle hirmukaardi ning kogukondadena ühiskonnas olla tugev tervik ei peaks me kartma ei Venemaad ega ka viiendat kolonni. Siit ka küsimus, kuidas seda saavutada ja oma riik globalistidelt tagasi võtta? Ning kui me käsitleme ikkagi 1940 aasta Juunipööret Vene okupatsiooni algusena toonases Eesti Vabariigis siis kuidas käsitleda 5. märtsil 2023 toimunud valimispettust, kus kinnitas ennast pukki Euroopa Liidu nukuvalitsus Kaja Kallase juhtimisel? Kas saame ennast sellega seonduvalt taas okupeerituks või annekteerituks pidada?

/Mario Maripuu/ Eesti Eest! Veebikonverents 4. veebruar 2024

**

As an introduction to this piece, I must mention that the perspectives presented are strictly based on my own interpretation of history, political views, and understandings. I do not represent the interests or opinions of any political party.

In 1939, our fellow Estonians went to Moscow for negotiations, fully aware that the bases agreement would place the Republic of Estonia within the USSR’s sphere of influence. Under the mutual assistance pact between Estonia and the USSR, the latter was supposed to protect our country from Western threats, as the then Republic of Estonia was allegedly incapable of defending itself—something that remains highly debatable since we did not even attempt to resist the demands of Nazi Germany or the USSR.

The Soviets celebrated, and so it happened. However, we cannot classify this as an occupation because we allowed the Red Army into our country in 1939 under a formal pact. In 1941, Nazi Germany occupied us because the Soviet Union failed to provide the promised protection, retreating instead. Estonians, in turn, welcomed the German occupiers as liberators, realizing within a few years that the “helpers” in the form of the Red Army were not friendly either. They immediately began dismantling our sovereignty by installing a puppet government in 1940, composed of Estonians loyal to Moscow.

In 1944, the Soviet Union fulfilled its 1939 agreement to defend Estonians by militarily driving Nazi Germany out of the country. This creates a historical ambiguity between the two nations in Estonia that persists to this day. When the Red Army entered a Nazified state, the actual Republic of Estonia no longer existed—it had already been conquered by Nazi Germany. Therefore, we cannot interpret this as the Soviet occupation of the Republic of Estonia but rather as an offensive against the Nazi army on the former territory of Estonia, which the Soviets fully took over. The separate question remains: Should the Soviet Union have returned the liberated land to the Estonians, and what repressions followed their governance?

On May 1, 2004, the re-independent Republic of Estonia joined the European Union and NATO. Once again, as in 1939 with the USSR, the threat of war was emphasized, and it was claimed that the Republic of Estonia could not manage on its own. However, in 2004, there was no war threat in our region like in 1939, allowing globalists to proceed with their actual plans unnoticed and smoothly. Year by year, small-scale agriculture and rural life in Estonia were dismantled, centralizing people into cities to achieve full control over society—both economically and socially. A significant role in this was played by the national and social fragmentation of our society. Fear of Russia and Russians led us under the globalists’ baton to where we are today—we no longer have our currency, land, or even a true republic, and we are ruled by a globalist puppet government.

If we could remove this fear narrative and strengthen our communities into a cohesive society, we would not have to fear Russia or any fifth column. Hence, the question arises: How can we achieve this and reclaim our country from the globalists? Furthermore, if we still consider the 1940 June coup as the beginning of the Soviet occupation of the then Republic of Estonia, how should we interpret the election fraud on March 5, 2023, which installed a European Union puppet government led by Kaja Kallas? Can we, in this context, regard ourselves as occupied or annexed again?

/Mario Maripuu/ Eesti Eest! Online Conference, February 4, 2024

 

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!