Selle loo sissejuhatuseks pean ära mainima, et seisukohad lähtuvad rangelt minu enda ajalookäsitlusest ja poliitilistest vaadetest ning arusaamadest. Ma ei esitle ühegi erakonna huve ega ka seisukohti.
1939 aastal meie omad eestlased läksid Moskva läbirääkima ja teati, et baaside lepinguga jääks Eesti Vabariik NSVL-I mõjusfääri. Eesti Vabariigi ja NSVL-I kokkuleppel, üksteise abistamise pakti raames, pidi NSVL kaitsma meie maad läänest tuleva ohu eest, sest väidetavalt toonane Eesti Vabariik ei oleks ise enda kaitsmisega hakama saanud, mis suuresti on siiani suure küsimärgi all kuna me ei üritanudki vastu hakata ei natsi Saksamaale ega ka NSVL-I nõudmistele.
Venelased plaksutasid käsi ja nii saigi, kuid me ei saa seda okupeerimisena käsitleda kuna me ise lasime punaväed endale 1939 aastal riiki sisse ja seda kinnitab ka sõlmitud pakt. 1941 aastal okupeeriti meid natsi Saksamaa poolt kuna Nõukogude Liit ei suutnud meile tagada seda kaitset, milles kokkulepitud vaid põgenes. Eestlased, aga võtsid Saksa okupante vastu, kui suuri vabastajaid, sest oli saadud ühiskonnana aru mõne aastaga, et ka “abistajad” punaarmee näol ei olnud sõbralikud tegelased, vaid hakkasid koheselt ka meie omariiklust hävitama, pannes pukki 1940-ndal aastal Moskvale ustava eestlastest koosneva kommunistliku nukuvalitsuse.
1944 aastal täitis ikkagi Nõukogude Liit 1939 aastal antud kokkulepet eestlasi kaitsta ja peksis sõjaliselt välja maalt natsi Saksamaa. Nüüd tekib ajalooline error kahe rahvuse vahel meie maal kuni tänase päevani. Kui punaarmee tuli sisse natsifitseeritud riiki oli juba Eesti tegelik vabariik kadunud ning meid oli vallutanud natsi Saksamaa, seega ei saa me käsitleda seda ajaloolist fakti kui venelaste Eesti Vabariigi okupeerimisena vaid vastu pealetungina natsi armeele endisel Eesti Vabariigi territooriumil, mille nad ka 100%-lt üle võtsid. Omaette küsimus on see, kas Nõukogude Liit oleks pidanud andma natsi Saksamaast vabastatud maalapi eestlastele tagasi ja millised repressioonid kaasnesid hiljem nende valitsemisega?
1.mai 2004 liitus taasiseseisvunud Eesti Vabariik Euroopa Liiduga ja samal aastal ka NATO-ga. Taas kord nagu ka NSVL-ga liitumise korral 1939 aastal lehvitati sõjakaarti ja räägiti sellest, et Eesti Vabariik ei saa üksi hakkama. 2004 ei olnud meil ega meie regioonis sõja ohtu nagu 1939 aastal seega globalistid said oma tegelike plaanidega minna edasi märkamatult ja sujuvalt. Eesti Vabariigis suretati aasta aastalt välja väike põllumajandus sellega seonduvalt ka elu maal, tsentraliseeriti inimesi linnadesse eesmärgiga saavutada täielik kontroll ühiskonna üle- nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt. Aga selle kõige saavutamisel täitis väga suurt rolli meie ühiskonna rahvuslik kui ka sotsiaalne lõhestamine. Hirm Venemaa ja venelaste ees juhtis meid globalistide taktikepi all just sinna, kus me hetkel oleme- Meil pole enam oma raha, maad ega ka vabariiki ning meid valitseb globalistlik nukuvalitsus. Kui me suudaks ära võtta neilt selle hirmukaardi ning kogukondadena ühiskonnas olla tugev tervik ei peaks me kartma ei Venemaad ega ka viiendat kolonni. Siit ka küsimus, kuidas seda saavutada ja oma riik globalistidelt tagasi võtta? Ning kui me käsitleme ikkagi 1940 aasta Juunipööret Vene okupatsiooni algusena toonases Eesti Vabariigis siis kuidas käsitleda 5. märtsil 2023 toimunud valimispettust, kus kinnitas ennast pukki Euroopa Liidu nukuvalitsus Kaja Kallase juhtimisel? Kas saame ennast sellega seonduvalt taas okupeerituks või annekteerituks pidada?
/Mario Maripuu/ Eesti Eest! Veebikonverents 4. veebruar 2024
