Mario Maripuu: Kuidas käib massimanipulatsioon sotsiaalmeedias?***How Does Mass Manipulation Work on Social Media?

Juba toona oli natsi-Saksamaa propagandaministri Joseph Goebbelsi käsitluste keskne idee, et sõjalise edu eelduseks on inimeste mõtete ja hoiakute mõjutamine. Need teadmised ja strateegiad ei ole kuhugi kadunud ning neid tarvitatakse täna kõikjal. Infosõda on saanud üheks olulisemaks vahendiks enne, kui kahurid kõnelema hakkavad. Infosõja ja manipulatsiooni fragmentide tunnetus polnud enne pandeemiat nii hästi tunnetatav, kui seda praegu on näha. Muidugi inimesed, kes ei mõtle sellele ja ulbivad selles peavoolu loodud mugavas, turvalises ning uinutavas infovoos, ei saa aru, kuidas neid vooluga juhitakse just sinna, kuhu vaja. Ja proovige vaid neid segada ja äratada – saad vastu sõimu ning voolus pähe õpitud termineid – nats, homofoob, maski- ja vaktsiinivastane, putinist, kremlimeelne, sibul jne.

Aga läheme siis sujuvalt üle minu viimase kirjutise juurde „Mario Maripuu: Täna on mul soov teha Venemaa propagandat“ ning proovin seda nüüd teile ka veidi lahti seletada, mis oli selle loo idee ja mida ma nende päevade jooksul teile näidata soovin ehk kuidas toimib meie peavoolu propagandamasin kõikide lisadega sotsiaalmeedias.

Me kõik oleme kuulnud, kuidas erinevad faktikontrollerid, propastopperid ja stratkommarid on peavoolus väitnud, et nad tegelevad Venemaa-suunalise varjatud propaganda avastamisega. Selleks on neil sotsiaalmeedias erinevad meeskonnad (trollid), kes siis asuvad postitusi ja postitajat ründama, infot väänama, kui see on vastuolus Eesti Vabariigis kehtestatud peavoolunarratiiviga. Aga mis tegi minu artikli eriliseks, oli see, et andsin lugejale kohe alguses teada, et antud kirjutis on Venemaa propaganda ehk ei vasta Eesti Vabariigis kehtivale narratiivile. Selle lükkega ma võtsin „trollidelt“ ära võimaluse, et nad peavad nüüd kommentaariumis tõestama hakkama lugejatele, et tegu on Venemaa propagandaga. Minu jaoks tegi asja naljakaks see, et nad olid ikkagi mu postituse all platsis ning hakkasid arutama selle üle, mille ma kohe loo alguses välja tõin, et tegu on propagandaga. Lihtsamalt öeldes panin lauale õuna ja ütlesin välja, et see on õun, ja siis tulid „trollid“, kes hakkasid uuesti tõestama, et tegu on õunaga ja kui ohtlikuga veel! Sellega nad paljastasid endid, et nende meeskond ei ole just kõige nutikam kooslus.

Kindlasti lugeja nüüd mõtleb, et kuidas selliseid trolle ära tunda. Tavainimene, kes teeb mittepoliitilisi postitusi, ilmselt ei puutu kunagi kokku nendega, kuid poliitiliste postituste all olete kindlasti märganud absurdsete nimedega kasutajaid. Tooksin näitena välja ühe kasutaja nimega AI vs Rumalus. Ja analoogseid kasutajaid on palju. Olen neid ka enamuse ära blokeerinud, aga ilmselgelt tullakse mingi muu nimega järgmine kord taas uuesti platsi. AI vs Rumalus kasutaja puhul on selgesti arusaada, et inimeste meelsust kommentaariumis hakatakse juba mudima alates kasutajanimest. Kuna AI tungib tugevalt peale sotsiaalmeediasse ja üldse internetikeskkonda, siis sellega soovitakse viidata, et nn „propaganda“ tegijad kasutavad AI-d ning sõna „Rumalus“ viitab sellele, et propaganda tegija on loll või lausidioot. Nagu ka minu postituse all üritab väga teaduslikult põhjendades tarka juttu kirjutada, mis omakorda reedab ära selle trolli strateegia jätta rünnatavast kui lolli ja harimatu mulje.

Ja üldjuhul on põhitrollil ka satelliittrollid, kes siis kiidavad ta teksti kommentaariumis, millele järgneb üksteise tänamine. Selline muster on minu kirjutiste kommentaariumites olnud korduv, seega võib seda nimetada väljakujunenud trollide tiimitööks ja strateegiaks.

Trollidele on väga oluline jõuda kohale koheselt, kui postitus on avaldatud, ning risustada siis kommentaarium ära negatiivsete ja halvustavate kommentaaridega. Selle eesmärk on tekitada kommentaari lugejates vastumeelsus artikli sisule ja kujundada nii üldist arvamust, kuigi üldine arvamus üldse ei pruugi selline olla, nagu need trollid kommentaariumis märatsedes loovad. Selle tulemusel nad aktiviseerivad kommentaari lugejas enesetsensuuri üldse midagi ka arvata ja nõrgemad sisuloojad loobuvad teinekord oma sisu avaldamisest, sest ei kannatata kriitikat, veel enam, kui tullakse sisuliselt kohe kommentaari alla räuskama. Head sisuloojad – ärge kartke. Selline olukord on loodud just teie jaoks kunstlikult.

Loomulikult trollide tegevusele aitab kaasa ka Facebooki keskkond ise erinevate adripuudikatega. Küll on kommentaarid ja meeldimised peidetud kuni selleni, et sul pole võimalik isegi enda postituse all mõnikord vastata, kuni selleni, et eemaldavad kõige hullemad tegelased Facebooki keskkonnast. Parimaid näiteid on USA-s Trump, kes sai kontod tagasi, kui Eestis Ülle Pukk, kes ilmselgelt vist tagasi ei tulegi, sest kaotas 3 miljonit vaatamist kuus.

Kindlasti mõtlete, et kuidas sellised trolliliikumised Facebookis alguse said? Aastaid tagasi kindlasti mäletate, kuidas Facebookis ringlesid töökuulutused, kus otsiti Facebooki moderaatoreid. Täna need kõik kuuluvad liberaalide käsutusse ehk on globalistliku maailmavaate pooldajad ehk nad on loonud Facebookist ideaalse ajupesu masinavärgi. Faktikontrolliga, mida teostab Eesti sotsiaalmeedia ruumis Delfi, saavutatakse see, et tõde hoitakse viimase hetkeni kinni. Parim näide on koroonavaktsiinidesse puutuvad uudised, Ukraina biolaborid ja palju muud säärast. Ja mis kõige hullem, nad tsenseerivad inimesi nii, et nad ei vastuta mitte millegi eest. Nad lükkavad ise fakte ümber valedeväidetega ning loovad ise uut tõde, mis paraku aastate pärast tuleb välja, et nad ju valetasid – aga see enam ei oma tähtsust, sest siis oli vaja, et vale töötaks.

Täna on nende üheks põhiliseks väiteks, millega pekstakse tõekuulutajaid – „See on Vene propaganda!“

Hea lugeja ja sisulooja! Ärge laske ennast neist mõjutada, sest nõnda olete just teie kohe kaotanud ja nemad võitnud!

– Mario Maripuu, eestieest.com toimetaja ja saatejuht, poliitaktivist

***

Even back then, one of the central ideas in the thinking of Nazi Germany’s Minister of Propaganda, Joseph Goebbels, was that the prerequisite for military success is influencing people’s thoughts and attitudes. That knowledge and those strategies have not disappeared; they are still being used everywhere today. Information warfare has become one of the most important tools before the cannons begin to speak. Before the pandemic, the mechanisms of information warfare and manipulation were not as easily recognizable as they are today. Of course, people who never think about these things and simply drift along in the comfortable, secure, and numbing flow of information created by the mainstream do not realize how they are being guided exactly where they are meant to go. And if you dare to interrupt that flow and try to wake them up, you will be met with insults and ready-made labels learned from that same current—Nazi, homophobe, anti-mask, anti-vaccine, Putinist, Kremlin supporter, “sibul” (“onion,” a derogatory term for Russians in Estonia), and so on.

Now let us move smoothly to my latest article, “Mario Maripuu: Today I Feel Like Producing Russian Propaganda,”and let me explain its underlying idea and what I intend to demonstrate over the coming days—namely, how the mainstream propaganda machine operates on social media with all of its supporting mechanisms.

We have all heard how various fact-checkers, Propastop activists, and strategic communication specialists have claimed that they are engaged in identifying covert Russian propaganda. To do so, they maintain different teams on social media (trolls) whose task is to attack posts and their authors and twist information whenever it conflicts with the mainstream narrative established in the Republic of Estonia. What made my article different, however, was that I openly informed readers from the very beginning that the article itself was Russian propaganda—that it did not conform to the prevailing narrative in Estonia. By doing so, I deprived the “trolls” of the opportunity to arrive in the comment section and convince readers that it was Russian propaganda. What amused me was that they still showed up beneath my post and began discussing precisely the point I had already made at the very beginning—that it was propaganda. To put it simply, I placed an apple on the table and said, “This is an apple,” and then the trolls arrived to prove all over again that it was indeed an apple—and a very dangerous one at that! In doing so, they revealed that their team is not exactly the brightest group around.

At this point, many readers are probably wondering how to recognize such trolls. An ordinary person who publishes non-political posts will probably never encounter them, but beneath political posts you have certainly noticed users with absurd usernames. One example is a user called AI vs Rumalus (“AI vs Stupidity”). There are many similar accounts. I have blocked most of them, but apparently they simply return under different names. In the case of AI vs Rumalus, it is quite obvious that attempts to shape public opinion begin already with the username itself. Since AI is rapidly expanding throughout social media and the internet in general, the intention seems to be to imply that so-called “propaganda” creators rely on AI, while the word “Stupidity” suggests that the propaganda creator is foolish or an outright idiot. As under my own post, the account attempts to write very scientific-looking and intellectual comments, which in turn reveals its strategy: to portray the target as ignorant and uneducated. Usually, the main troll is accompanied by satellite trolls who praise the main troll’s comments, after which they thank one another. This pattern has repeatedly appeared in the comment sections of my articles, so it can fairly be described as an established teamwork strategy among trolls.

For trolls, it is extremely important to arrive immediately after a post has been published and flood the comment section with negative and disparaging comments. The goal is to create hostility toward the article among readers and thereby shape public opinion, even though public opinion may not actually resemble the picture created by those trolls in the comments. As a result, they encourage self-censorship among readers, discouraging them from expressing their own views. Weaker content creators sometimes even stop publishing altogether because they cannot withstand the criticism—especially when hostile comments appear almost immediately. To all content creators: do not be afraid. This situation has been artificially created precisely for you.

Naturally, Facebook itself also contributes to this through various restrictions. Comments and reactions are hidden; sometimes you cannot even reply beneath your own post, and in other cases certain users are removed from the platform altogether. Some of the best-known examples are Donald Trump in the United States, whose accounts were eventually restored, and Ülle Pukk in Estonia, who most likely will never return because she lost three million monthly views.

Many of you are probably wondering how such troll movements emerged on Facebook in the first place. Years ago, many of you will surely remember Facebook job advertisements seeking moderators. Today, those positions, in my view, belong to people who support a liberal, globalist worldview, and they have turned Facebook into an ideal machine for mass psychological conditioning. Through fact-checking—performed in Estonia’s social media space by Delfi—the truth is, in my opinion, withheld until the very last moment. Examples include reporting on COVID-19 vaccines, Ukrainian biolaboratories, and many similar issues. Worst of all, they censor people without bearing any responsibility themselves. They dismiss facts as misinformation and construct new “truths” which, years later, may prove to have been false—but by then it no longer matters because, at the time, the falsehood had already served its purpose.

Today, one of their main accusations against those they consider truth-tellers is simply:

“This is Russian propaganda!”

Dear reader and fellow content creator, do not let yourselves be influenced by them, because if you do, you have already lost—and they have already won.

— Mario Maripuu, editor and host at eestieest.com, political activist

 

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!