Mario Maripuu: Täna on mul soov teha Venemaa propagandat. *** Today I Feel Like Producing Russian Propaganda

Jah, head lugejad, lugesite õigesti. Siit tuleb nüüd kõige rõvedamal kujul Venemaa propaganda, mida enamus eestlasi sisimas tunnevad, kardavad ja nii mõnigi loodab. Lugeja, kes sa otsid siit tuumariik Eesti võidukat Venemaa vallutamist ja tükeldamist, võid lugemise lõpetada ja edasi skrollida – ei midagi erilist, vaid järjekordne Venemaa propaganda.

Ükspäev tööd tehes hakkasin mõtlema oma kunagisele kirjutisele, mis sai loodud, kui Venemaa Föderatsiooni ei nimetatud agressoriks. Riik, kellega oli meil säilinud kaubaühendus ja ka ühine elektrivõrk. Keegi ei teadnud, mis tähendavad kõrged energiahinnad ja et me peame oma naabrit sedasi vihkama, et ka vene keel on riigis peaaegu nagu keelatud ja põlu all. Kõik, mis Venemaaga on seotud, on halb ja vastik – vähemalt sedasi meie peavoolu ajakirjandus iga päev pasundab. See maailm Eesti kultuuri ja eluruumis on nii tundmatuseni muutunud sellest ajast, kui sain kirja pandud selle kirjutise, mille poolest pälvisin toona EKRE-lt kõrgeima tunnustuse võõrsil ja mind valiti Soome EKRE osakonna juhatuse liikmeks. Ma ei soovi EKRE-st rääkida ega siduda seda kuidagi Venemaa propagandaga, aga lihtsalt, et lugeja saaks aru, kui suure väärtusega võivad ühe noore ärkava poliitaktivisti kirjutised olla.

Toona ma nägin ohtu massiimmigratsioonis ning tegin kirjutise „Põhjamaade massiimmigratsioon kui viitsütikuga pomm!”. Üks kokkuvõtvaid lauseid oli: „Kõik see kestab seni, kuni migrandid on suutnud valitsused kukutada ja riigid vallutada ning peame vastutahtmist nagu vabastajaid ootama.” Toona, kui kirjutasin selle 2019. aastal, ei teadnud me midagi ei pandeemiast ega ka Ukraina sõjast ja ka seda, et 5. märts 2023 teeb Reformierakond e-valimistega suurima valimisvõltsimise ning kaaperdab kogu riigi globalistliku neumarksistide hunta alluvusse. Tänaseks lüpstakse läbi sõjahirmu kogu kodanikonda nii hullult, et rahval pole raha ei süüa osta, käiakse poetagant prügikastist „parim enne” ületanud kraami korjamas ning talvised elektriarved on olnud sõna otseses mõttes surmavalt kõbedad.

Kui ma toona selles kirjutises nägin suurt ohtu massiimmigratsioonist, mis tuleb Rootsist, siis täna pole see immigratsioon kuhugi kadunud, vaid võtnud täiesti teised ja hoomamatud mõõtmed. Kui toona nägin, et meid tulevad vabastama moslemi äärmuslased ja meile täiesti vastumeelselt, siis täna näevad paljud Eestis elavad inimesed mitte vastumeelselt vabastajana just Venemaad ja BRICS-i, sest Euroopa Liit ja globalistlikud Eesti nukuvalitsejad on oma jalge alla tampinud kõik, mis eestlastele püha ja kallis – pereväärtused, abielu mehe ja naise vahel ja ka rahva suveräänsus ning iseseisvus. Oleme seisus nagu enne NSVL-ist lahkumist, ainult selle vahega, et nüüd ootame pikisilmi EL-ist lahkumist. Ehk see rahvavaenulik võimul olev hunta on teinud kõike, et oma rahvas hakkaks seda riiki vihkama – riiki, mis peaks hoopis rahvast hoidma, ja rahvas riiki. Täna on aga kodanikkond lagunenud kildudeks ja moodustanud erinevad rahvaliikumised ja kogukonnad, sest saadakse aru, et ellu peab jääma ka siis, kui see riik lõpetab eksisteerimise.

Kui 1941. aastal võeti lilledega vastu natsi-Saksamaa sõdureid, siis pole aeg kaugel, kus ajalugu teeb pöördkäigu ja lilledega just “uusi” vabastajaid idast vastu võetakse. Me ei saa täna süüdistada Eesti rahvast Venemaa lembuses, vaid olukorras, mille on tekitanud tänane globalistlik neumarksistlik nukuvalitsus Reformierakonna juhtimisel. Ja kui see rahvas jätkab stoilise rahuga pealt vaatamist, kuidas neumarksistid meie riigis endiselt edasi laamendavad, kaotame ka oma riigi, sest see rahvas ei ole suuteline ise riiki pidama sellisel kujul, et see oleks jätkusuutlik ja ka selles olev rahvas iseseisev… Aga hoopis teine lugu saab olema, kui see riik langeb. Eks siis näha ole, kes tõuseb, kes langeb ja kui palju meist üldse ellu jääb.

– Mario Maripuu, poliitaktivist

***

Yes, dear readers, you read that correctly. What follows is Russian propaganda in its most disgusting form—something that many Estonians, deep down, either feel, fear, or even hope for. If you’re looking for a story about the nuclear superpower Estonia conquering and partitioning Russia, you can stop reading and keep scrolling. Nothing of the sort—just another piece of Russian propaganda.

The other day, while at work, I found myself thinking about an article I wrote years ago, back when the Russian Federation was not being called an aggressor. It was a country with which we still had trade relations and a shared electricity grid. No one knew what soaring energy prices meant, or that we would be expected to hate our neighbour to such an extent that even the Russian language would become almost forbidden and socially stigmatized. Everything connected with Russia is portrayed as bad and repulsive—at least that is what our mainstream media tells us every single day. The world within Estonia’s cultural and social space has changed beyond recognition since I wrote that article, for which I received EKRE’s highest recognition abroad and was elected to the board of EKRE’s Finland branch. I do not wish to talk about EKRE or associate it with Russian propaganda in any way. I mention it simply so that the reader can understand how much value the writings of a young, politically awakened activist can sometimes have.

Back then, I saw the greatest threat in mass immigration and wrote an article titled “Nordic Mass Immigration as a Time Bomb.” One of its concluding sentences read: “All of this will continue until the migrants have succeeded in overthrowing governments and conquering states, and we will end up waiting for liberators against our own will.” When I wrote those words in 2019, we knew nothing about the pandemic or the war in Ukraine. Nor did we know that on March 5, 2023, the Reform Party would, through electronic elections, commit what I consider the greatest election fraud in Estonia’s history and bring the entire country under the control of a globalist neo-Marxist clique. Today, citizens are being squeezed through fear of war to such an extent that many no longer have enough money even to buy food, people search supermarket dumpsters for products past their “best before” date, and winter electricity bills have become, quite literally, devastatingly expensive.

When I wrote that earlier article, I saw the greatest danger coming from mass immigration from Sweden. Today, that immigration has not disappeared—it has simply taken on completely different and unimaginable dimensions. Back then, I believed that Muslim extremists would become the unwanted “liberators” imposed upon us. Today, however, many people living in Estonia see Russia and BRICS not unwillingly but as potential liberators, because the European Union and Estonia’s globalist puppet rulers have trampled underfoot everything that Estonians hold sacred and dear—family values, marriage between a man and a woman, and the nation’s sovereignty and independence. We find ourselves in a situation similar to the period before leaving the Soviet Union, with one difference: now many are looking forward to leaving the European Union. In other words, the anti-national ruling clique has done everything possible to make its own people begin to hate the very state that should instead protect its people, while the people should protect their state. Today, society has fragmented into countless civic movements and local communities because people understand that they must be prepared to survive even if this state ceases to exist.

In 1941, Nazi German soldiers were welcomed with flowers. The time may not be far away when history turns once again, and new “liberators” from the East are welcomed with flowers instead. We cannot blame the Estonian people for sympathizing with Russia; rather, we should look at the situation created by today’s globalist neo-Marxist puppet government led by the Reform Party. And if the people continue to watch with stoic calm as the neo-Marxists continue to wreak havoc in our country, we will lose our state as well, because this nation is no longer capable of governing its own country in a way that is sustainable or preserves the independence of its people. But the story will be very different once that state falls. Time will tell who rises, who falls, and how many of us survive.

— Mario Maripuu, politically active person

 

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!