Jah, head lugejad, lugesite õigesti. Siit tuleb nüüd kõige rõvedamal kujul Venemaa propaganda, mida enamus eestlasi sisimas tunnevad, kardavad ja nii mõnigi loodab. Lugeja, kes sa otsid siit tuumariik Eesti võidukat Venemaa vallutamist ja tükeldamist, võid lugemise lõpetada ja edasi skrollida – ei midagi erilist, vaid järjekordne Venemaa propaganda.
Ükspäev tööd tehes hakkasin mõtlema oma kunagisele kirjutisele, mis sai loodud, kui Venemaa Föderatsiooni ei nimetatud agressoriks. Riik, kellega oli meil säilinud kaubaühendus ja ka ühine elektrivõrk. Keegi ei teadnud, mis tähendavad kõrged energiahinnad ja et me peame oma naabrit sedasi vihkama, et ka vene keel on riigis peaaegu nagu keelatud ja põlu all. Kõik, mis Venemaaga on seotud, on halb ja vastik – vähemalt sedasi meie peavoolu ajakirjandus iga päev pasundab. See maailm Eesti kultuuri ja eluruumis on nii tundmatuseni muutunud sellest ajast, kui sain kirja pandud selle kirjutise, mille poolest pälvisin toona EKRE-lt kõrgeima tunnustuse võõrsil ja mind valiti Soome EKRE osakonna juhatuse liikmeks. Ma ei soovi EKRE-st rääkida ega siduda seda kuidagi Venemaa propagandaga, aga lihtsalt, et lugeja saaks aru, kui suure väärtusega võivad ühe noore ärkava poliitaktivisti kirjutised olla.
Toona ma nägin ohtu massiimmigratsioonis ning tegin kirjutise „Põhjamaade massiimmigratsioon kui viitsütikuga pomm!”. Üks kokkuvõtvaid lauseid oli: „Kõik see kestab seni, kuni migrandid on suutnud valitsused kukutada ja riigid vallutada ning peame vastutahtmist nagu vabastajaid ootama.” Toona, kui kirjutasin selle 2019. aastal, ei teadnud me midagi ei pandeemiast ega ka Ukraina sõjast ja ka seda, et 5. märts 2023 teeb Reformierakond e-valimistega suurima valimisvõltsimise ning kaaperdab kogu riigi globalistliku neumarksistide hunta alluvusse. Tänaseks lüpstakse läbi sõjahirmu kogu kodanikonda nii hullult, et rahval pole raha ei süüa osta, käiakse poetagant prügikastist „parim enne” ületanud kraami korjamas ning talvised elektriarved on olnud sõna otseses mõttes surmavalt kõbedad.
Kui ma toona selles kirjutises nägin suurt ohtu massiimmigratsioonist, mis tuleb Rootsist, siis täna pole see immigratsioon kuhugi kadunud, vaid võtnud täiesti teised ja hoomamatud mõõtmed. Kui toona nägin, et meid tulevad vabastama moslemi äärmuslased ja meile täiesti vastumeelselt, siis täna näevad paljud Eestis elavad inimesed mitte vastumeelselt vabastajana just Venemaad ja BRICS-i, sest Euroopa Liit ja globalistlikud Eesti nukuvalitsejad on oma jalge alla tampinud kõik, mis eestlastele püha ja kallis – pereväärtused, abielu mehe ja naise vahel ja ka rahva suveräänsus ning iseseisvus. Oleme seisus nagu enne NSVL-ist lahkumist, ainult selle vahega, et nüüd ootame pikisilmi EL-ist lahkumist. Ehk see rahvavaenulik võimul olev hunta on teinud kõike, et oma rahvas hakkaks seda riiki vihkama – riiki, mis peaks hoopis rahvast hoidma, ja rahvas riiki. Täna on aga kodanikkond lagunenud kildudeks ja moodustanud erinevad rahvaliikumised ja kogukonnad, sest saadakse aru, et ellu peab jääma ka siis, kui see riik lõpetab eksisteerimise.
Kui 1941. aastal võeti lilledega vastu natsi-Saksamaa sõdureid, siis pole aeg kaugel, kus ajalugu teeb pöördkäigu ja lilledega just “uusi” vabastajaid idast vastu võetakse. Me ei saa täna süüdistada Eesti rahvast Venemaa lembuses, vaid olukorras, mille on tekitanud tänane globalistlik neumarksistlik nukuvalitsus Reformierakonna juhtimisel. Ja kui see rahvas jätkab stoilise rahuga pealt vaatamist, kuidas neumarksistid meie riigis endiselt edasi laamendavad, kaotame ka oma riigi, sest see rahvas ei ole suuteline ise riiki pidama sellisel kujul, et see oleks jätkusuutlik ja ka selles olev rahvas iseseisev… Aga hoopis teine lugu saab olema, kui see riik langeb. Eks siis näha ole, kes tõuseb, kes langeb ja kui palju meist üldse ellu jääb.
– Mario Maripuu, poliitaktivist
***
Yes, dear readers, you read that correctly. What follows is Russian propaganda in its most disgusting form—something that many Estonians, deep down, either feel, fear, or even hope for. If you’re looking for a story about the nuclear superpower Estonia conquering and partitioning Russia, you can stop reading and keep scrolling. Nothing of the sort—just another piece of Russian propaganda.
The other day, while at work, I found myself thinking about an article I wrote years ago, back when the Russian Federation was not being called an aggressor. It was a country with which we still had trade relations and a shared electricity grid. No one knew what soaring energy prices meant, or that we would be expected to hate our neighbour to such an extent that even the Russian language would become almost forbidden and socially stigmatized. Everything connected with Russia is portrayed as bad and repulsive—at least that is what our mainstream media tells us every single day. The world within Estonia’s cultural and social space has changed beyond recognition since I wrote that article, for which I received EKRE’s highest recognition abroad and was elected to the board of EKRE’s Finland branch. I do not wish to talk about EKRE or associate it with Russian propaganda in any way. I mention it simply so that the reader can understand how much value the writings of a young, politically awakened activist can sometimes have.
Back then, I saw the greatest threat in mass immigration and wrote an article titled “Nordic Mass Immigration as a Time Bomb.” One of its concluding sentences read: “All of this will continue until the migrants have succeeded in overthrowing governments and conquering states, and we will end up waiting for liberators against our own will.” When I wrote those words in 2019, we knew nothing about the pandemic or the war in Ukraine. Nor did we know that on March 5, 2023, the Reform Party would, through electronic elections, commit what I consider the greatest election fraud in Estonia’s history and bring the entire country under the control of a globalist neo-Marxist clique. Today, citizens are being squeezed through fear of war to such an extent that many no longer have enough money even to buy food, people search supermarket dumpsters for products past their “best before” date, and winter electricity bills have become, quite literally, devastatingly expensive.
When I wrote that earlier article, I saw the greatest danger coming from mass immigration from Sweden. Today, that immigration has not disappeared—it has simply taken on completely different and unimaginable dimensions. Back then, I believed that Muslim extremists would become the unwanted “liberators” imposed upon us. Today, however, many people living in Estonia see Russia and BRICS not unwillingly but as potential liberators, because the European Union and Estonia’s globalist puppet rulers have trampled underfoot everything that Estonians hold sacred and dear—family values, marriage between a man and a woman, and the nation’s sovereignty and independence. We find ourselves in a situation similar to the period before leaving the Soviet Union, with one difference: now many are looking forward to leaving the European Union. In other words, the anti-national ruling clique has done everything possible to make its own people begin to hate the very state that should instead protect its people, while the people should protect their state. Today, society has fragmented into countless civic movements and local communities because people understand that they must be prepared to survive even if this state ceases to exist.
In 1941, Nazi German soldiers were welcomed with flowers. The time may not be far away when history turns once again, and new “liberators” from the East are welcomed with flowers instead. We cannot blame the Estonian people for sympathizing with Russia; rather, we should look at the situation created by today’s globalist neo-Marxist puppet government led by the Reform Party. And if the people continue to watch with stoic calm as the neo-Marxists continue to wreak havoc in our country, we will lose our state as well, because this nation is no longer capable of governing its own country in a way that is sustainable or preserves the independence of its people. But the story will be very different once that state falls. Time will tell who rises, who falls, and how many of us survive.
— Mario Maripuu, politically active person
