HOMODE INVASIOON-KAS UUS REAALSUS VÕI INIMKONNA TEKITATUD SOTSIAALNE EKSPERIMENT? *** GAY INVASION – A NEW REALITY OR A HUMANITY SOCIAL EXPERIMENT?

Hetkel, kus päevakorras on LGBT rahastamine ja nende soov kõikjal paraade korraldada ning on vaidlused tänapäeva ühiskonnas pereväärtuste üle andis mulle innustust kirjutada see lugu.
Ma pole homofoob ega ka vihkaja vaid täiesti tavaline heteroseksuaalne mees, kes väljendab oma mõtteid nii nagu ma neid näen. Ma ei palu oma mõtteid võtta puhta kullana vaid iga üks tehku ise omad järeldus.
Ajaloos pole ennem homoseksuaalid nii pead tõstnud ja oma õigusi nõudnud, kui seda nad praegu ülemaailmselt teevad. Et saada aru kogu teemast peame lahti mõtestama, mis on homoseksuaalsus ja kus ta üldse tekkis?
Homoseksuaalsus on sama vana, kui on inimkond kuna ta on otseselt seotud inimese füüsilise kui ka vaimse arenguga loote arengust saati.Homoseksuaalsuse teadaolev kõrgaeg oli vanas Roomas, kus selle psühholoogiline eesmärk oli kohati vähe teine kui praegu. Mehed kes olid sõjaretkedel aastaid, kus oldi pidevalt koos ning võideldi vaenlasega õlg õla kõrval. Lahingu kaaslastega tekkis vendlus ning truudus. Sellest ajast on ka ütlus, et tõeline armastus saab vaid olla kahe mehe vahel. Kuid sellega ei peetud silmas seksuaalset armastust. Ülikud nautisid sõna-kui ka tegude vabadust, mis soodustas ka homoseksuaalsuse teket.
Homoseksuaalsuse jagaks ma kaheks. Päris homoseksuaalsus ja manipuleeritud homoseksuaalsus.
Päris homoseksuaalsuse puhul loote areng jääb vähe poolikuks ehk loode kellest peaks saama poiss jääb aju areng tüdruku tasemele ja loode kellest peaks saama tüdruk areneb aju poisi omaks. Aga kui selles etapis ei jõua aju füüsisele järgi oma arenguga või vastupidi ongi tulemus käes ning sünnib päris homoseksuaalne inimene. Päris homoseksuaalsed inimesed ei saa muutuda heteroseksuaalideks ning neil võib olla välised ning vaimsed tunnused. Näiteks mehed on naiselikud ning naised on mehelikud. Manipuleeritud homoseksuaalsus on otseselt seotud väliste teguritega. Ehk inimene on sündinud täiesti normaalse arenguga, kuid välistegurid manipuleerivad tema vaimset muutumist homoseksuaalseks. Näiteks laps kasvab üles homoseksuaalses perekonnas, inimest on seksuaalselt väärkoheldud, pettunud armastuses ja vastassugupooles, raske lapsepõlv, ühe vanema puudumine jne. Manipuleeritud homoseksuaalsuse puhul inimene võib muutuda tagasi heteroseksuaaliks ja vastupidi ehk teame me neid ka kui biseksuaale.
Kokkuvõtteks on homoseksuaalsus tervenisti kaasasündinud või ajas tekkinud psühhoseksuaalne arengu häire. Praeguses ühiskonnas tahetakse võtta seda kui uut normaalsust ning hakata seda juurutama juba lasteaedades ja koolides. Ma mõistan, et sellistest häiretest tuleks rääkida aga mitte sellises võtmes nagu seda hetkel lastele tehakse vaid tuleks tutvustada seda kui häiret nii nagu ta on ka häirete nimekirjas psüholoogidel. Kuna lastel puudub veel korralik maailmavaade on nad väga kergesti manipuleeritavad ja sellise lükkega otsustatakse inimese eest ise ära kas ta peab homoseksuaalsust normaalseks või mitte. Pikemas perspektiivis sellise käitumisega ühiskond ise toodab täiesti normaalsetest inimestest manipuleeritud homoseksuaale ehk süsteem sandistab meelega inimeste seksuaalset arengut.
Homoseksuaalsuse riiklik rahastus Eestis on sama ebaloogiline, kui propageerime riiklikult imikute imetamist isade poolt- mis sest, et see eesmärki ei täida aga nii meile tunduks normaalne.
Mul tekib küsimus- kellele seda kõike vaja on ? Miks homode pealetung on nii intensiivne, et seda võiks võrrelda kui invasiooniga heteroseksuaalide vastu ?
***
At a time when LGBT funding is on the agenda, and their desire to parade everywhere, and there are arguments about family values in today’s society, I was inspired to write this story.
I am neither a homophobe nor a hater, but a perfectly normal heterosexual man expressing my thoughts as I see them. I don’t ask you to take my thoughts as pure gold, but to draw your own conclusions.
Never before in history have homosexuals raised their heads and demanded their rights as they are doing today on a global scale. To understand the whole issue, we need to understand what homosexuality is and where it came from?
Homosexuality is as old as mankind because it is directly linked to the physical as well as the mental development of human beings from the time of fetal development.
The known heyday of homosexuality was in ancient Rome, where its psychological purpose was sometimes little different from today. Men who were on military campaigns for many years where they were constantly together and fought shoulder to shoulder with the enemy.
Fraternity and loyalty were forged with his comrades in battle. From this time comes the saying that true love can only be between two men. But this did not refer to sexual love. The
elders enjoyed freedom of speech and action, which also encouraged homosexuality.
I would divide homosexuality into two. Real homosexuality and manipulated homosexuality.
In the case of pure homosexuality, the fetus is a little half-developed, i.e. the fetus that is supposed to be a boy is developing the brain to the level of a girl and the fetus that is supposed to be a girl is developing the brain to the level of a boy. But if, at this stage, the brain does not keep up with the physical development, or vice versa, the result is that a real homosexual person is born. Quite homosexual people cannot become heterosexual and may have external and mental characteristics. For example, men are feminine and women are masculine.
Manipulated homosexuality is directly linked to external factors. Perhaps a person is born with a perfectly normal development, but external factors manipulate his or her mental transformation into a homosexual. For example, a child growing up in a homosexual family, being sexually abused, being disappointed in love and the opposite sex, having a difficult childhood, not having one parent, etc. In the case of manipulated homosexuality, a person can revert back to heterosexuality and vice versa, perhaps we know them as bisexuals. In conclusion, homosexuality is a psychosexual developmental disorder that is congenital or has developed over time. In today’s society, there is a tendency to accept it as the new normal and to introduce it in nurseries and schools. I understand that such disorders should be talked about, but not in the way that they are currently done for children, but should be introduced as a disorder in the same way that it is on the list of disorders for psychologists.
As children do not yet have a proper world view, they are very easily manipulated, and with this kind of push, it is up to the individual to decide for themselves whether they consider
homosexuality to be normal or not.
In the long run, by such behavior, society itself produces manipulated homosexuals out of perfectly normal people, in other words, the system deliberately cripples people’s sexual development.
State funding of homosexuality in Estonia is as illogical as state funding of breastfeeding of babies by fathers – so what if it does not serve a purpose but seems normal to us.
I have to ask – who needs all this? Why is the gay invasion so intense that it could be compared to an invasion of heterosexuals?
26.10.2019
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
myhome
myhome
1 year ago

I agree with your point of view, your article has given me a lot of help and benefited me a lot. Thanks. Hope you continue to write such excellent articles.

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!