EESTI, KUI NAPOLEONI KOMPLEKSIS VAEVLEV KAMBAJÕMM! *** ESTONIA, AS A GANG CRONY SUFFERING FROM NAPOLEONIC COMPLEX!

Sooviksin teiega jagada ühte lugu, mida mäletan 90-ndate algusest, kuid tahes tahtmata kandub edasi praegusesse Eestisse.
Oli kord üks lühikest kasvu poiss, kes pidas ennast julmalt kõvaks meheks. Ei möödunud ühtegi koosviibimist, kui seltskonnas ta rääkis alatihti jutte, mis panid paljusid muigama. Teati, et ta tõesti kuulub ühte kohalikku pätikampa, kellel pidevalt probleeme teistega ning kaklused olid kiired tulema. Uhkeldas alati oma kaklusoskustega ning rääkis, kuidas oma kambaga sai naaberküla poistele kere peale antud.
Sisuliselt oli pätikambal strateegia üks. Saadeti pisike poiss tüli norima. Norimine kestis seni kuni noritaval sai siiber ja ta lauast püsti tõusis, et pisikesele koht kätte näidata. Tülinorijal vaid päkad välkusid ning probleemi võtsid üle kambajõmmid, kes kohe ka peksa pakkusid. Sama kehtis ka kampade vahelisel arveteklaarimisel. Pisike poiss tegi kõike, mida oma kambas öeldi ja teda kiideti alatasa, kui lojaalset liiget. Vahel oli ka viletsaimad aegu, kus kiired jalad ei päästnud ja tuli oma keretäis vastu võtta. Hiljem vaid kambajõmmid lohutasid, et küll me neile veel näitama ja ehk suudad järgmine kord kiiremi joosta.
Kui antud lugu tõsta Eestis konteksti siis võiks öelda, et situatsioon oleks nagu üks ühele. Käib pidev provokatsioon Vene riigi vastu: “Kui Ukrainat rahule ei jäta, siis hävitame Putini ja Venemaa!” “Kui ründab NATO-t ja Balti riike, siis hävitame samuti Putini ja Venemaa”… Mul tekib alati küsimus, miks Soome nii ei käitu ega ka Ungari ning paljud teised riigid, nagu Eesti seda teeb? Soome võiks ju veel kõvemini ülbitseda Venemaa kallal, kuna riik kordades suurem. Eesti kaitsevõimet pole üldse mõtet võrrelda, aga siiski jäetakse see tegemata. Samuti Soomes siseriiklikult ei saa arugi, et mingi sõda üldse käimas on. Uudised küll kajastavad seda, aga mitte sellisel kujul nagu seda Eestis tehakse. Sisuliselt sellise propagandaga ja vaenu õhutamisega mängib Eesti vene ruletti. Sellise poliitikaga hävitatakse igasugused diplomaatilised suhted Venemaaga. Need aga võiksid väga kasuks tulla ning säilitada Eesti iseseisvuse. Eesti oleks nagu loo algul mainitud pisike poiss, kes on saadetud Venemaa kallale tüli norima lootes, et see soovitud tulemuse saavutamisel minema jookseks ning siis ülejäänud kamp peksa pakuks. Kuid paraku peame tunnistama, et Eestil pole üldse jalgu ning ka kõige suurema laamade liikumise korral ei jõuaks me Ameerika külje alla niipea. Sisuliselt Venemaa rünnaku korral saame me löögi eesrindlikult täies mahus kätte, jäädes samas ootama, millal meie kambajõmmid meile appi tulevad… Eesti jaoks tähendaks see kohest okupeerimist ning taaskord “valge laeva” ootamist, rääkimata kannatustest, mida sõda endaga kaasa toob.
Kas tõesti Eesti valitsus on nii rumal, et tüürib riigi ise sõtta, või ongi see osa plaanist, et alustada Venemaaga laiaulatuslikku sõda?
***
I’d like to share a story with you that I remember from the early 90s, but which is being passed on to today’s Estonia.
Once upon a time, there was a boy of short stature who thought of himself as a brutally tough man. Not a single social gathering went by without him telling stories that made many people laugh. It was known that he really belonged to one of the local gangs of thug, who was always getting into trouble with the others, and fights were quick to break out. He always boasted about his fighting skills and told how his gang used to beat up boys from the neighboring village.
Basecly, the strategy of the gangs of thug was one. A little boy was sent to pick a fight. The scolding went on until the jerk had had enough and got up from the table to show the little boy his place. The troublemaker’s head flashed and the problem was taken over by the other boys in the gang, who promptly offered to beat him up. The same was true of the scuffle between the gangs. The little boy did whatever was said in his gang and was constantly praised as a loyal member. Sometimes there were the most miserable of times, when quick feet could not save the day and he had to accept his share of the body. Afterwards, only his teammates would console him that we would show them and maybe next time you could run faster.
If this story were to be put in context in Estonia, one could say that the situation would be like one to one. There is a constant provocation against the Russian state: “If Ukraine is not left alone, we will destroy Putin and Russia!”. “If we do not leave Ukraine alone, we will destroy Putin and Russia”… “If NATO and the Baltic states are attacked, we will also destroy Putin and Russia”… I always wonder why Finland doesn’t do this, and why Hungary and many other countries don’t do it like Estonia does? After all, Finland could be even more arrogant against Russia, as the country is many times bigger. There is no point in comparing Estonia’s defence capabilities at all, and yet they fail to do so. Similarly, domestically, Finland has no idea that there is any war going on at all. The news does report it, but not in the way that it does in Estonia. Basicly Estonia is playing Russian roulette with this kind of propaganda and incitement to hatred. Such a policy destroys any diplomatic relations with Russia. However, these could be of great benefit and preserve Estonia’s independence.
Estonia would be like the little boy mentioned at the beginning of the story, sent to pick a fight with Russia in the hope that it will run away when the desired result is achieved and then beat up the rest of the bunch. Unfortunately, we have to admit that Estonia has no legs at all, and even with the biggest movement of llamas, we would not be on America’s side any time soon. In essence, in the event of a Russian attack, we will be able to strike at full speed from the front, while waiting for our cronies to come to our rescue…. For Estonia, this would mean immediate occupation and once again waiting for the “white ship”, not to mention the suffering that war brings.
Is the Estonian government really so stupid as to push the country into war itself, or is this part of the plan to start a full-scale war with Russia?!
25.07.2022
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!