Eesti ühiskond ja eluolu aastal 2050 *** Estonian society and living conditions in 2050

Tänapäeva Eestis on absurdne poliitiline olukord riigikogus ja terves ühiskonnas. Mõtlesin loominguliselt läheneda ja anda oma nägemus Eesti lähituleviku kohta.
Aastal 2050 puudub Eestis suhteline vaesus, kuritegevust füüsilisel kujul ei eksisteeri, kuna see on kolinud internetti.
Tavainimene elab veel vabamalt, kui seda tänapäeval ette üldse suudetakse kujutada. Kuid kes ei suuda ühiskonnareeglidest ja normidest kinni pidada, leiab ennast kui ”vangla planeedilt”.
Ühiskond on lõpuks mõistnud, et sajandeid kestnud nõiajaht igasuguste tabude ja pahede üle ei kanna tõeliselt vilju. Mõistetakse, et riik peab tegelema probleemide lahendamisega süvitsi.
Inimkaubandus, mida võib näha hetkel internetiavarustes, kus mitte eesti keelt kõnelevad tütarlapsed müüvad ennast ning riik teeb näo, et see ei ole inimkaubandus. Selline arusaam puudub aastaks 2050 täielikult. Riik on mõistnud, et ainuke võitlus sellise kuritegevuse vormi jaoks on selle legaliseerimine.
Ametiühingud kontrollivad kõiki tööstusharusid ning sotsiaalabi grupid aitavad neid selles, et säilitada inimväärikus. Töötavad inimesed maksavad korrektselt riigile makse, samuti riik tagab neile sotsiaalkindlustuse ja haigekassa teenused.
Sama lugu on kõikvõimalike narkootikumidega. Need kõik on legaliseeritud. Inimene, kes ainet soovib, peab ennast perearsti juures registreerima ning kõik ained saab ta ID kaardi vahendusel apteegist. Kuid ostu sooritamisega peab inimene arvestama, et peale mõnda korda, oleneb ainest, saadetakse ta kindlalt teraapiasse ning algavad erinevad võõrutusprogrammid. Inimesi võib kiibistada, kui nad muutuvad normaalsele ühiskonnale ohtlikuks. Süstlanarkomaanidel puuduvad süstlavahetuspunktid, kuna nad on uue põlvkonnakanüüli peale üle läinud, mille vahetamist teostab nende isiklik perearst.
Tänapäeva kuuleme, kuidas mõni ettevõte laseb kiibistada oma töölisi (näiteks kontori ukse lukust avamiseks). Kuid tuleviku ühiskonnas on kiibistamine elu normaalsus. Tervetel ja seadusekuulekatel kodanikel pole kiibistamine kohustuslik. Inimese sattumisel kinnipidamisasutusse on muidugi teised lood, kuna kurjategijate kontrollimiseks nad sundkiibistatakse. Selles tegevusel on nende jaoks ka üks hea külg. Keegi ei pea esialgu kohe nii palju aastaid kinni istuma sooritatud kuriteo eest, kui hetkel seda tehakse, sest tänu kiibile nad enamjaolt enam uut kuritegu ei soorita. Riigi kontrollsüsteem on nii tõhus, et isegi praegusel kujul allilm lööb käega. Kurjategijad jäävad 100% tõenäosusega vahele, sest kiip kontrollib nende liikumist, asukohta, südametööd, alkoholi ja narkootikumide sisaldust kehas. Need inimesed on täielikult riikliku kontrolli all.
Kiipi kasutatakse ka füüsiliselt kui vaimselt haigete inimeste kontrollimiseks nii tervisliku seisundi jälgimise kui ka positsioneerimise eesmärgil.
Aastaks 2050 on enamus eestlasi tagasi saabunud võõrsilt koju, kuna neid rahuldab Eesti sotsiaalsüsteem ning nad tunnevad selles ennast kindlalt ja turvaliselt. Eesti sotsiaalsüsteemist on saanud ”Eesti NOKIA”, kuid selle vahega, et see suudab ka ajaga kaasas käia ja on vastuvõtlik kõigele uuendustele, mille tõttu ei jää aja hammasratas vahele.
Aastaks 2050 on eestlased lõpetanud osalemise Soome riigi ehitustegevuses sellises suurusjärgus nagu seda me hetkel näha saame. Kogu ehitusbuum on kandunud üle Eesti tänu sotsiaalsüsteemi õitsengule. Laevaühendused on marginaalse tähtsusega, kuna neid kasutatakse ainult lõbureiside tarbeks. Suurem liiklus käib sildade ja tunnelite kaudu.
Tänu konservatiivide võidukäigule Eestis 21. sajandi algul õpetatakse lastele õigeid asju, kus võitjad ei kirjuta enam ajalugu ja ja iga laps teab, mis on kapitalism ja mis on selle võidukäigu saladus.
Aastal 2050 puudub Eestis president ja riigikogu. Ühiskond mõistis juba 21. sajandi algul, et nende omavahelistele arveteklaarimistele läheb tuulde nii palju riigiraha, et see pole lihtsalt mõistlik. Riiki juhib valitsus eesotsas peaministriga. Riigikogu asendab riiklik arvutisüsteem, mis on otseses ühenduses sotsiaalmeediaga. Inimeste vaidlused ühiskonnas toimuvad otse internetis. Üheks suurimaks vaidluskohaks saab inimestele sajandi algul Facebookis tuntust kogunud EKRE sõprade klubi. Ministrid jälgivad sealset toimuvat. Suheldakse otse inimestega. Toimuvad rahvahääletused, mis on vajalikud ühiskonna muutusteks ning seejärel võib näha ja kuulda, et midagi on riigis paremuse poole läinud.
Seda futuristlikku maailmapilti tulevasest Eestist võikski kirjutama jääda, sest igaühel meist on oma nägemus, maailmavaade ning arusaam ühiskonnas toimuvast. Kindlasti see ei pruugi nii minna nagu seda antud kirjutises olen kirjeldanud. Lihtsalt praegused arengud tehnoloogias ja poliitilised suundumused ühiskonnas, minu silmade läbi, viitavad sellisele arengule.
***
Today’s Estonia has an absurd political situation in the parliament and in society as a whole. I thought I’d take a creative approach and give my vision of Estonia’s near future.
In the year 2050, there will be no relative poverty in Estonia, crime will not exist in its physical form as it has moved to the internet.
Ordinary people live even more freely than is imaginable today. But those who fail to abide by the rules and norms of society will find themselves as if from a “prison planet”.
Society has finally realized that centuries of witch-hunts over all manner of taboos and vices are not really bearing fruit. There is a realization that the state needs to tackle the problems in depth.
Trafficking in human beings, which can be seen at the moment on the Internet, where girls who do not speak Estonian sell themselves and the state pretends that this is not trafficking in human beings. Such a perception will be completely absent by 2050. The state has realized that the only fight against this form of crime is to legalize it. Trade unions control all industries and social assistance groups help them to maintain human dignity. Working people pay pay their taxes correctly to the state, and the state provides them with social security and health insurance.
It’s the same with drugs of all kinds. They are all legalized. A person who wants a substance has to register with a family doctor, and all the substances can be obtained from a pharmacy via an ID card. However, by making a purchase, people should be aware that after a few times, depending on the substance, they will definitely be sent to therapy and start various withdrawal programs. People can be chipped if they become a danger to normal society. There are no needle-exchange points for drug addicts, who have switched to a new generation of cannula, which are changed by their personal GP. Nowadays, we hear how some companies have their workers chipped (for example to unlock the office door). But in the society of the future, chipping will be a way of life. For healthy and law- abiding citizens, vaccination is not compulsory. Of course, it is a different story when a person ends up in a detention center, where they are forcibly chipped to control criminals.
For them, there is a silver lining to this activity. No one has to spend as many years in prison for the crime they have committed as they are currently doing, because the chip means that most of them will not re-offend.
The state control system is so effective that even in its current form the underworld is kicking in. Criminals are 100% likely to be caught because the chip controls their movement, location, heartbeat, alcohol and alcohol consumption.
alcohol and drugs in their system. These people are fully under state control.
The chip is also used to check people who are physically as well as mentally ill, both for health monitoring and positioning purposes.
By 2050, the majority of Estonians will have returned home from abroad because they are satisfied with the Estonian social system and feel safe and secure in it. Estonia’s social system has become “Estonia’s NOKIA”, but with the difference that it is also able to keep up with the times and is receptive to all innovations, so that it does not get caught in the ravages of time.
By 2050, Estonians will have ceased to participate in the construction activities of the Finnish state on the scale we are currently seeing. The whole construction boom has been
transferred to Estonia thanks to the prosperity of the social system. Shipping connections are of marginal importance as they are only used for pleasure trips.
More traffic goes through bridges and tunnels.
Thanks to the triumph of the conservatives in Estonia at the beginning of the 21st century, children are being taught the right things, where winners no longer write history and every child knows what capitalism is and the secret of its triumph.
In 2050, there will be no president and no parliament in Estonia. Society realized already at the beginning of the 21st century that so much public money was being wasted on their bickering that it simply did not make sense. The country is run is run by a government headed by a prime minister. The Parliament is replaced by a national computer system, which is directly linked to the government. with social media. People’s disputes in society take place directly on the internet. One of the biggest points of contention for people at the beginning of the century will be Facebook. the club of EKRE friends. Ministers will be watching the action. Direct contact with people. Referendums, which are necessary for society and then you can see and hear that something has changed for the better in the country.
This futuristic vision of the future Estonia is what could be written about, because each of us has our own vision, our own world view and our own understanding of what is happening in society. Certainly, it may not go as I have described in this paper. It’s just that current developments in technology and political trends in society, through my eyes, point to such a development.
11.11.2020
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
2 years ago

Aastaks 2050 on planeet MAA puhkamas inimestest! 🙂

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!