Selle loo soovin kirjutada meeste kaitseks. Samuti ma ei propageeri vägivalda ega õhuta sugude vahelist vaenu vaid avan vaatevinkleid, millest tuleks rääkida, aga enamus vaikivad.
Feminismi pealesurumisega on tekkinud olukord, kus mehi alavääristatakse ja diskrimineeritakse. See jutt tundub küll jabur ja kohati meestele vastuvõetamatu ning alandav, kuid nii see on.
Mehed on looduse poolt füüsiliselt naistest tugevamad. Samas naised on omakorda vaimselt meestest tugevamad. Juba sajandeid naised teavad, et tegelikult mees küll võib valitseda riiki. Meest valitseb aga ju tema – oma kavaluse ning nutikusega. Tegelikult on mees ja naine aegade algusest saati olnud võrdsed. Mees oma jõuga ja naine oma nõuga.
Praeguses ühiskonnas aga feministid tahavad allutada oma tahtele meeste jõu ning saavutada naiste ülemvõim. Feministid on seda juba suuresti saavutanud tänu seadusandlusele. Kallutatakse seadused naiste kasuks, tuues alati põhjenduseks, et mees on ju tugevam pool ja naised vajavad kaitset. Naine teeb ennast mehe kõrval väga väetiks ja hapraks olevuseks. Kuid tegelik reaalsus on midagi muud.
Antud olukord on ka toonud kokkupõrke uueaja ja vanaaja arusaamades. Praeguses olukorras on mees surutud nurka vastassugupoole poolt.
Kui vaadates ajaloos tagasi, siis 100 aastat tagasi oli täielikult välistatud, et naine terroriseerib meest, sest naised teadsid oma kohta ja ülesannet ühiskonnas. Nad mitte kunagi ei roninud meeste “pükstesse” ja samuti ei roninud mehed naiste “seelikutesse”. Seadused ei andnud kunagi naistele selliseid õiguseid, millised tänapäeval neil on. Seega ei saa me olukorda hinnata nagu seda vanasti tehti.
Kaitseväe läbinuna tean, et sõjaolukorras tuleb vaenlane tappa. Kas perekond on igapäevane sõjatanner, kus mees ja naine on vastaspoolel ning tõestavad üksteisele, kumb neist on peres kõvem tegelane? Just feministid on sellise olukorra meie peremudelis loonud.
Toon näite. Kodus on toimunud koduvägivalla juhtum. Politsei kutsutakse kohale. Politsei kohale jõudes on vaatemäng järgmine – naine istub trepil, silm sinine, nutab ning karjub:” Ma ei suuda enam! Mees joob ja peksab mind alalõpmata!” ja osutab käega toa suunas. Mees istub nukralt köögilaua taga, kaks pitsi ja poolik pudel viina laual, endal üks põsk tulipunane. Mees vastab pomisedes, endal silmad häbi täis: “Ma poleks ju seda teinud aga ta ise küsis ja mul läks pilt mustaks!”
Politsei lahendab olukorra nii, et palub naisel teha mehe vastu avalduse füüsilise väärkohtlemise pärast. Naisel on kaks võimalust – ta kas teeb avalduse või mitte. Suure tõenäosusega ta seda ei tee, kuna sellisel juhul ta otseselt lammutaks ülesehitatud peresüsteemi, mida nimetatakse hellitavalt perekonnaks. Avalduse esitamise korral naine näitab korraks mehele koha kätte, kuid see kestab vaid järgmise ühise viinavõtmiseni.
Iga kord, kui kuulen sellistest juhtumistest, tekib mul küsimus: “Miks ei suunata antud perekond sundkorras pereteraapiasse, kus harutatakse lahti kogu nende pereelu ja tänu millele oleks võimalik lahendada nende pereprobleemid ning ennetada järgmised analoogsed väljakutsed!?”
Sellised situatsioonid ei ole alati mustvalged. Keegi ju ei tea, kui palju on naine või mees kasutanud vaimset vägivalda. See ei jäta endast ühtegi füüsilist märki, kuid tõukab inimest sooritama füüsilist vägivalda teise suhtes. Laste korral tuleb viivitamatult kaasata lastekaitse, sest vanemate arveteklaarimine mõjutab lapsi oluliselt.
Seadusandluse rakendamisel üritatakse hoida seda joont, et naisel on suuresti iga kord mehe ees eelis, kuna ta on ju nõrgem. Kohtuvaidlused lapse hooldusõiguse üle enamjaolt võidavad alati naised. Samuti elatisraha suuruse määravad naised, sest igal juhul mees maksab ju liiga vähe. Kohus arvestab küll, et mehel peaks jääma kätte elatusmiinimum, kuid ülejäänud järelmaksud ja pangalaenud on ju mehe eralõbu ja kui ei saa hakkama, siis tuleb neist loobuda.
Need mehed, kellel on mitu last eelmisest kooselust, on kohustatud samuti lapse pealt maksma 292 eurot kuus. Arvestades sellega, et 3 lapsepuhul ei saa mõni mees Eesti nii palju palkagi.
Ainuke ühiskondlik seisukoht on: “Miks tegid siis nii palju lapsi? Kes käskis lahku minna! Nüüd maksa!” Arvestamata jäetakse asjaolu, et mees ei tee lapsi üksinda.
Teine väga suur probleem on see, et mees kellelt on mõistetud välja elatisraha, ei pruugi teada, kui sihtotstarbeliselt naine seda kasutab. Ja naine ei pea ka seda kuidagi mehele tõendama, kui just kohus teistmoodi ette ei näe.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et tänapäeva ühiskonnas hirmsasti soovitakse võrdsust. Antud juhul on need kaalukausid küll väga kallutatud ühes suunas või ainult mulle tundub nii?
Liituge Meeste Võrdõigusliku Klubiga Facebookis!
Teid väsimatult teenides, EESTI EEST!
***
I want to write this story in defense of men. I am also not advocating violence or inciting hatred between the sexes, but opening up perspectives that should be talked about, but most remain silent.
The imposition of feminism has created a situation in which men are degraded and discriminated against. This talk may seem absurd and at times unacceptable and degrading to men, but it is true.
Men are physically stronger than women by nature. Women, in turn, are mentally stronger than men. For centuries, women have known that a man can actually rule a country. But it is she who rules – with her cunning and cleverness. In fact, since time immemorial, man and woman have been equal. The man with his strength and the woman with her wit.
In today’s society, however, feminists want to subordinate the power of men to their will and achieve the supremacy of women. Feminists have already largely achieved this through legislation.
Laws are tilted in favor of women, always on the grounds that men are the stronger party and women need protection. A woman makes herself look very weak and fragile next to a man. But the reality is different. This situation has also brought about a clash between new and old age perceptions. In the present situation, man is pushed into a corner by the other side.
If you look back in history, 100 years ago it was completely out of the question for a woman to terrorize a man because women knew their place and function in society. They never put on men’s “trousers” and men never put on women’s “skirts”. Laws never gave women the rights they have today. So, we cannot judge the situation as we did in the old days.
As a veteran of the Defense Forces, I know that in a war situation you have to kill the enemy. Is the family an everyday war zone, where husband and wife are on opposite sides, proving to each other who is the tougher character in the family? It is the feminists who have created this situation in our family model.
To give an example. There has been an incident of domestic violence at home. The police are called. When the police arrive, the scene is as follows – a woman is sitting on the stairs, her eyes blue, crying and screaming: “I can’t take it anymore! The man keeps drinking and beating me! He’s screaming and beating me and beating me!”
The man sits down sadly at the kitchen table, two pints and a half-bottle of vodka on the table, one cheek scarlet. The man replies, muttering, his eyes full of shame: “I wouldn’t have done it, but she asked me herself and everything went black all around my eyes!”
The police resolve the situation by asking the woman to file a complaint against the man for physical abuse. The woman has two options – either to make a complaint or not.
Most likely she will not, as this would directly dismantle the family system that has been built up, affectionately known as the family. If she does, she will briefly show her husband his place, but this will only last until the next time they drink wine together.
Every time I hear about such cases, I wonder: “Why not refer this family forcibly into family therapy, where their whole family life can be unraveled and their family problems can be resolved and the next similar challenges can be prevented!?”
Such situations are not always black and white. After all, no one knows how much mental violence a woman or a man has used. It leaves no physical sign, but it pushes a person to commit physical violence against another. In the case of children, child protection must be involved immediately, as the parent’s account-broking has a major impact on the children.
In the implementation of the legislation, there is an attempt to maintain the line that the woman has an advantage over the man in every case, largely because she is weaker. In most cases, women always win in child custody disputes.
The amount of maintenance is also set by the women, because in any case the man pays too little. The court takes into account the fact that the man should receive the minimum, but the rest of the instalments and the bank loans are the man’s private income, and if he can’t manage, he has to give them up. Men who have more than one child from a previous relationship are also liable to pay €292 per child. per month. Considering that with 3 children, some men in Estonia do not even get paid that much. The only societal position is: “Why did you have so many children? Who told you to get divorced! Now pay!” What is ignored is the fact that a man does not have children alone. Another very big problem is that the man who has been ordered to pay maintenance may not know how the woman is using
it. And the wife does not have to prove this to the husband in any way, unless the court orders otherwise.
To sum up, there is a strong desire for equality in today’s society. In this case, the scales are very much tilted in one direction, or is it just me?
Join the Men’ Equality Club in Facebook!
Serving you tirelessly,
FOR ESTONIAN !
17.07.2020
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Leian naisena,et sul on õigus. Olukorrad, kus naine mehel naha üle kõrvade tõmbab ei ole mitte olematud ja neid on päris palju, kahjuks ei jõua need avalikkuse ette, sest sellisel juhul jääks nn nõrgem pool süüdlaseks ja seda feminism ei luba ju. Feminismi esindajad nõuavad võrdsust igal alal, aga millegipärast pole neid näha füüsiliselt rasketel /meeste/ töödel kaasalöömas, laubalt higi pühkimas, hoopis istuvad kontorites ja teevad maniküüri, /pikad ja kallid küüned ei luba ju midagi rasket teha/!