Võimu ilu ja püha kolmainsus *** The beauty of power and the holy trinity

Liberaalset ajupesu saanud poeg on eneseotsinguilt koju jõudmas. Kuuldavasti on ta kaotanud selle käigus ülarõivad ja vabanenud arestikambrist kuna oli purjuspäi autoga sõitmas käinud.
Vanemad teavad ka poja suhtumist kuna ta tunneb selle üle vaid uhkust sest pidu oli ju äge.
Ema on perekonna hoidja. Ta annab pojale kõik andeks, ise samas lootes, et küll kõik muutub ja läheb paremaks. Ema on ka suhete pehmendaja ning samal ajal poja kaitsja konservatiivsete vaadetega isa ees. Isa ei kiida poja poolt tehtud heaks. Pigem tunneb häbi ja on vihane, et tal selline poeg on. Kui poleks ema, viskaks ta poja tehtud tegude pärast kodust välja. Isa, kui kaitsja ja täidesaatev võim perekonnas, usub siiralt, et suudab oma vaadetega lähedasi kaitsta. Olles karm, kuid vastavalt olukorrale samas ka leebe. Nii loob ta perekonnale turvatunde. Isa arvestab alati emaga ning sellest ka ütlus – naine on mehe kaelaks.
Pühavaimu kehastab munk, kes traditsiooniliste perekonnaväärtuste eest on valmis astuma lahingusse. Ta tõrjub kas või relvaga liberaalset ajupesu, mis tungib inimeste kodudesse.
Selle pildi ja lookese ma suunan traditsiooniliste perekondade, kes on suutnud säilitada normaalsuse praeguses üliliberaalses ühiskonnas, kaitseks. Hetkel propageeritakse homoseksuaalsust kui normaalsust ning ebanormaalsust kui uut normaalsust. Inimesed ütlevad lahti religioonist või ei omista sellele enam üldse mingit tähtsust. Sellega kaotatakse inimväärsus ning hirm midagi vääritut korda saata. Noored ei austa oma vanemaid ja kooliõpetajaid. Ühiskond on andnud suuremad õigused lastele, kui neid kasvatavatele vanematele. Laste kasvatamine ja korrale kutsumine on lükatud lastekaitse ja noorsoopolitsei turjale. Pangad on orjastanud inimesed, kellel pole enam aega ei pere ega laste jaoks ja kes peavad töötama vaid laenu tagasimaksmise nimel.
Vaatame ajas tagasi, kus ja millal sündis liberalism ning kuidas see ajalooliselt välja kujunes. Liberalismi sünd toimus ajapikku vanas Roomas. Roomlased nautisid tegude ja naudingute vabadust. Külluslik ja vaba elu sai toimuda vaid tänu sõjaretkedele ning kaasatoodud orjadele. Roomlased ise väga tööd ei pidanud tegema, kuna selleks olid orjad, kes nende eest kõik ära tegid. Liberaalne elukorraldus toimis kuni aastani 479 pKr, mil Lääne-Rooma riik langes. Oma nime sai liberalism sajandeid hiljem Prantsuse revolutsiooni käigus.
Ka tänapäeval vajab liberaalne elukorraldus orjade abi. Kuid kust nad võtta? Eestimaa talurahva pärisorjus kaotati juba aastal 1816! Selleks tuleb peeglisse vaadata, sest sealt peegeldub vastu ühiskonna ori! Kapitalism on vaid vahend inimeste orjastamiseks liberalismi huvides. Erinevus vana Rooma ja meie vahel on see, et roomlased said nautida vabadust igapäevaselt, kuid meie – liberaalse ühiskonna orjad – saame seda nautida vaid siis, kui on nädalavahetused või tööst puhkus. Siis võetakse liberalismist viimast – kakeldakse Tallinna vanalinnas ja sõidetakse purjuspäi inimesi surnuks. Liberalism jätab meelega illusiooni, et kui sa soovid endale jalga tulistada ja isegi päästikule vajutad, ei saa sa viga, sest võibolla tulistad mööda – mis on ju tegelikult täielik jaburus! Hetkel on liberaalsusega tehtud perekondadele korvamatut kahju.
Meie ülesandeks on pöörduda tagasi vanade lastekasvatusviiside juurde, kus ei tolereerita homoseksuaalsust ega anta ôigustust väärtegudele. Ainult nii me kasvatame eluterve põlvkonna, kes muudab ühiskonna taas normaalseks!
***
The son of a liberal brainwashing is on his way home from self-discovery. It is reported that he has lost his upper garments in the process and has been released from the holding cell after a drunken driving. Parents also know their son’s attitude, because he feels nothing but pride because it was a great party.
Mum is the keeper of the family. She forgives her son for everything, hoping that things will change and get better. The mother is also the softener of the relationship and at the same time the son’s defender against the conservative father. The father does not approve of what the son has done. Rather, he feels ashamed and angry that he has such a son. If it were not for the mother, he would throw the son out of the house because of what he has done. The father, as the protector and executive power in the family, sincerely believes that he can protect his loved ones with his views. He is tough, but at the same time gentle, depending on the situation. In this way, he gives the family a sense of security.
A father always takes his mother into account, hence the saying – a woman is a man’s collar. The holy spirit is embodied by the monk who is ready to go to battle for traditional family values. He rejects the liberal brainwashing that invades people’s homes, if only with a weapon.
I am channeling this image into the defense of traditional families who have managed to maintain normality in the current ultraliberal society. At the moment, homosexuality is being promoted as the norm and abnormality as the new normal. People are renouncing religion or no longer attach any importance to it. In this way, human dignity and the fear of doing wrong are lost. Young people have no respect for their parents and their school teachers. Society has given children more rights than the parents who raise them. Raising and disciplining children has been relegated to the realm of child protection and youth police. Banks have enslaved people who no longer have time for family or children and who have to work just to pay back their loans. Let’s take a look back in time at where and when liberalism was born, and how it developed historically. The birth of liberalism took place over time in ancient Rome. The Romans enjoyed freedom of action and pleasure. A prosperous and free life was only possible thanks to the military expeditions and the slaves they brought with them. The Romans did not have to work very hard themselves, as they had slaves to do everything for them. The liberal way of life continued until 479 AD, when the Western Roman Empire fell. Liberalism got its name centuries later during the French Revolution. Even today, the liberal way of life needs the help of slaves. But where do we get them? The serfdom of the Estonian peasantry was abolished in 1816! To do this, you have to look in the mirror, because it reflects society’s slaves!
Capitalism is just a means to enslave people for the sake of liberalism. The difference between ancient Rome and us is that the Romans could enjoy freedom on a daily basis, but we – the slaves of a liberal society – can only enjoy it when there are weekends or working holidays. Then the last of liberalism is taken – fighting in Tallinn’s Old Town and drunk driving people to death. Liberalism deliberately gives the illusion that if you want to shoot yourself in the foot and even pull the trigger, you won’t get hurt because you might miss – which is utter nonsense! At the moment, families have been irreparably damaged by liberalism.
Our task is to return to the old ways of bringing up children, where homosexuality is not tolerated and misconduct is not excused. Only in this way will we raise a vibrant generation that will make society
normal again!
26.04.2020
Foto: Tõnu Loone
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
2 years ago

Miks lagunes Rooma impeerium, vaevalt tänapäeva koolilõpetajad sellele vastata oskavad ja veel vähem oskavad nad paralleeli tõmmata praeguse liberaalsusega, aga ometi on see nagu cope paste.

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!