KAPITALISM JA TÄNAPÄEVA ÜHISKOND *** CAPITALISM AND MODERN SOCIETY

Antud kirjutis on puhtalt minu mõtted ja kogemused, mida mõlgutan, kui teen tööd. Koju jõudes kiirustan neid kirja panema, et neid rahvaga jagada, et nad omakorda mõtleksid vähe teises võtmes. Minu eesmärk ei ole kindlasti kedagi solvata ega ka raevu õhutada. Samuti ei vihka ma kedagi, ei rahvuse ega poliitiliste tõekspidamiste pärast.
Olen mõelnud haridussüsteemile ja miks inimene üldse peab käima koolis. Inimene käib koolis ning saab hariduse selleks, et ühiskonnas hakkama saada. Mida kõrgem on inimesel haridustase, seda kõrgemal on ta ühiskonna LEVEL-il.
Hetkel on meie ühiskonna normiks kapitalism. Kapitalism, nagu ka nimi ütleb, KAPITAL, tugineb rahal. Seega kogu ühiskond on üles ehitatud raha tootmisele. Samuti õpetatakse inimesele juba põhikooli algusest kuni ülikooli lõpuni “raha tootmist”. Algklassides, kahjuks või õnneks, pole see võimalik, kuna suurem mahv läheb algteadmiste omandamisele ja liberaalsete algtõdede õppimisele.
Ühiskonnas propageeritakse, et peale jõukuse ja tarbimise enam muid väärtusi pole. Mis kõige hullem, kapitalistlik ühiskond õpetab omade tagant varastama ja nii peenelt, et ohver ise nõustub, sõlmides kirjaliku lepingu. Sellist teemat me näeme puhtal kujul panganduses laenude andmistel.
Lepingud on koostatud nii, et laenusaaja maksab lisaks laenule suured protsendid. Laenu tagasimaksmisel tuleb esmaselt tasuda intressid ja siis kogu summa. Teisisõnu: pangad saavad igal juhul oma kasumi kätte. Kui laen peaks hapuks minema, tasub võlgnik ka pankade saamata jäänud
tulu läbi kohtutäiturite igal juhul.
Näiteks: võlgnikult võetakse ära liisingus olnud auto, kuna ta ei ole suutnud liisingut tasuda. Pank annab võimaluse võlgnikul auto ise maha müüa. Kui võlgnik seda mingi aja jooksul ise teha ei saa, siis pank müüb auto ise maha odava hinnaga ja nõuab sisse võlgnikult saamata jäänud tulu ning kahju, mis on tal müügiga tekkis. Miks pank sedasi saab teha? Põhjus on taas kord lihtne. Inimene, kes ostab midagi järelmaksu või liisinguga, annab kirjaliku nõusoleku lepingute näol sedasi endaga käituda.
Kapitalistid on kogu süsteemi üles ehitanud kasumi saamisele. Kapitalistide suur pidupäev oli NSVL lagunemine. Koheselt hakati juurutama uutes vabanenud riikides liberalismi ja kapitalismi. Põhjus on väga lihtne, sest uued riigid oli vaja kohe allutada liberalistide ning kapitalistide tahtele ja võimule. Liberalismi on vaja selleks, et ärgitada inimesi vabalt kõike tarbima. See omakorda seob nad pankadega. Kuna korraga ei raatsita välja osta või tahetakse saada kõike kohe, siis soovitakse saada laenu, liisingut või järelmaksu. Tundub ju positiivne, kuid nagu me teame, siis inimesed on sedasi pankade poolt orjastatud.
50 aastat tootis Nõukogude Liit ülikoolides haritlasi, kes sõna otseses mõttes olid kapitalistlikust ja liberalistlikust ajupesust puutumata. See oli omakorda pinnuks silmas kapitalistidele, kuna nõukaaja inimene suutis mõelda selgemalt ja reaaalsemalt, kui kapitalislikus ühiskonnas hariduse saanud inimene. Tundub ju veider. Kuidas on selline mõttekäik üldse võimalik? Lahendus on lihtne.
NSVL-i aegsetes ülikoolides inimesed eristasid väljamõeldisi reaalsusest ja said aru, et õppeprogrammi istutatud propaganda on naeruväärne jama. Kapitalistlikus koolis käinutel on liberaalne ajupesu nii peenelt ära peidetud, et nad ei erista seda reaalsusest. Ja siin tekibki lõhe inimeste vahel ja tõestab ka seda, et miks just vanemad inimesed kui ka idablokki kuuluvad riigid kalduvad konservatiivsusele.
Aga kuidas saada riigid kaptalistide kontrolli alla? Selle üle murti pead pikalt kuni jõuti lahenduseni – meelitame idabloki riigid Euroopa Liitu. Seal saab neid allutada oma tahtele, sundides liidus olemiseks igasuguseid nõudmisi. Jah, see on mingil ajal õnnestunud. Kuidas käituda riikidega, kus on võimule saanud konservatiivid? Kuna need riigid ei allu liberaalide süsteemile, siis on vaja leida uus lahendus. Selleks on vaja tekitada suur majanduskriis, et riigid oleksid sunnitud maailmapangalt raha laenama. Selle tulemusel riigid seovad ennast kapitalistide poolt koostatud laenulepingutega. Samasugune olukord nagu pankade poolne tavainimese orjastamine.
Kokkuvõtteks, kallid kaasmaalased, mõelge, kes on loonud kapitalismi. Uskuge mind, nad ei ole jätnud ühtegi detaili kahe silma vahele, et just SINA teisiti ei mõtleks!
***
This article is purely my thoughts and experiences that I reflect on when I work. When I get home, I rush to write them down to share with people, so that they in turn think in a slightly different way. It is certainly not my intention to offend anyone, nor to incite anger. Nor do I hate anyone, either because of their nationality or their political beliefs.
I’ve been thinking about the education system and why people need to go to school at all. You go to school and you get an education in order to be able to cope in society. The higher the level of education, the higher the LEVEL in society.
At the moment, capitalism is the norm in our society. Capitalism, as the name suggests, CAPITAL, is based on money. So, the whole society is built on the production of money. Also, from the beginning of elementary school to the end of university, people are taught “money production”. In the elementary classes, unfortunately or fortunately, this is not possible, as most of the effort goes into acquiring basic knowledge and learning liberal basics.
Society promotes the idea that there are no values other than wealth and consumption.
Worst of all, the capitalist society teaches to steal from one’s own, and so subtly that the victim himself agrees by signing a written contract. This is the kind of theme we see in its purest form in the banking sector in the granting of loans.
Contracts are drafted in such a way that the borrower pays a high percentage on top of the loan. When repaying the loan, the interest has to be paid first and then the full amount. In other words: the banks get their profits in any case. If the loan should go bad, the debtor also pays the banks for the losses they have not received. income through the bailiffs in any case.
For example: a debtor is deprived of his leased car because he has failed to pay the lease.
The bank gives the debtor the option to sell the car himself. If the debtor is unable to do so within a certain period of time, the bank sells the car itself at a cheap price and recovers the loss of income and the loss incurred by the debtor. Why can the bank do this? Once again, the reason is simple. A person who buys something on instalment or lease gives written consent in the form of a contract to be treated in this way.
Capitalists have built the whole system on profit. The great celebration of the capitalists was the collapse of the USSR. Liberalism and capitalism were immediately introduced in the newly liberated countries. The reason is very simple, because the new countries had to be subjugated immediately to the will and power of the liberals and capitalists. Liberalism is needed in order to encourage people to freely consume everything.
This, in turn, links them to banks. Since they can’t afford to buy out all at once or want to get everything at once, they want to get a loan, lease or hire purchase. It sounds positive, but as we know, people are enslaved by the banks in this way.
For 50 years, the Soviet Union produced intellectuals in universities who were literally untouched by capitalist and liberal brainwashing. This, in turn, was a thorn in the side of the capitalists, because a person of the Soviet era could think more clearly and realistically than someone educated in a capitalist society. It seems odd. How is such a line of thought even possible?
The solution is simple.
In the universities of the USSR, people distinguished fiction from reality and realized that the propaganda planted in the curriculum was ridiculous nonsense. Those who went to capitalist schools have liberal brainwashing so subtly hidden that they cannot distinguish it from reality. And this is where the divide between people arises and also proves why it is older people than countries of the Eastern bloc tend to be conservative.
But how do you get countries under the control of capitalists? This was the subject of much deliberation until a solution was reached – let’s lure the countries of the Eastern Bloc into the European Union. There, they can be subjected to their will by imposing all sorts of demands in order to stay in the Union. Yes, it has succeeded for a time. How do you deal with countries where conservatives have come to power?
As these countries are not subject to the liberal system, a new solution is needed. To do this, a major economic crisis must be created so that countries are forced to borrow money from the World Bank. As a result, the countries will bind themselves to the loan agreements drawn up by the capitalists. It is the same situation as the enslavement of ordinary people by the banks.
In conclusion, dear compatriots, think about who has created capitalism. Believe me, they have left no detail unturned, lest YOU of all people think otherwise!
18.04.2020
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Paganama õige kõik!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!