JUHT VÕI LAMBAKARJUS?! ***LEADER OR SHEEP HERDER?!

Antud artikli tahan ma kirjutada juhtidest ja alluvatest ning seda puhtalt oma kogemuste baasil nii endise tööandjana kui ka töötajana. Samuti tahan ma lahti mõtestada situatsiooni, kus tööandja peab ennast seadustest kõrgemaks ja käitub töötajatega kuidas heaks arvab ning kus töötajad lubavad seda kõike endiga teha. Loodan, et selle looga annan väikese tõuke inimeste mõttelaadi muutuseks.
Et asja tuumale pihta saada, kes on juht, peame enda jaoks lahti mõtestama selle olemuse. Minu isiklik arvamus on, et juhiks ei saada vaid selleks sünnitakse. Juhiomadused on domineerivus, oskus näha õigeid inimesi enda ümber, julgus vastu võtta otsuseid ja vastutada, organiseerimisvõime, oskus näha asju väljaspool raame ning ambitsioonikus. Samuti vajadusel julgeda teha ka ebapopulaarseid otsuseid. Nendest, kes juhiomadustega ei sünni, saavad enamasti töötajad. Kahjuks on seis selline, et juhiomadustega inimesi on väga vähe ja seda eriti väikeettevõtluses, sest seal katsetatakse kõige rohkem. Inimene, kellel on kas või üks juhi omadustest, arvab enamasti, et tal on eeldusi saada heaks juhiks, kuid selleks ta ei saa ka kõige parema tahtmise juures. Ülikoolid küll annavad pileti võimaluseks kuuluda eliiti aga mitte juhiomadusi.
Toon näite. Majandusteadmisetega, kuid organiseerimisvõimeta inimene hakkab juhiks. Ta loob ettevõtte, kuid suudab seda juhtida seni, kuni organiseerimisvõime puudumise tõttu pole ettevõte enam jätkusuutlik.
Vahel võivad juhiomadused selguda inimeste endi teadmata. Ehe näide sellest on kaitseväe noorteaeg, kus osadest saavad reamehed ja teistest seersandid. Minu teenistuse alguses noored ei saanud toimuvast aru ja said ülemustelt järjepidevalt ”puid alla”. Kiusamise lõpetas meeskonna ühtekuuluvuse teke. Selgusid ka juhiomadustega meeskonna liidrid. Ütlus – kett (rühm) on täpselt nii tugev, kui on kõige nõrgem lüli (mees) – pidas paika. Kaitseväes olles sai meie rühmast nii tugev rühm, et ükski ülemus lõpuks ei saanud meist jagu. Õigustühiste käskude andmise korral laulis rühm Eesti hümni. Peale hümni laulmise aktsiooni lõppes ka terror.
Kahjuks erasektoris töötajad enamasti jäävadki ühtekuuluvustunnet otsima. Tööandjad käituvad töötajatega kui lambakarjaga, kellel puudub enese mina ning kes on personaalselt voolitavad vastavalt ülemuse tahtele. Sageli tööandjad rikuvad järjepidevalt tööseadusandlust ning petavad nii riiki kui ka töötajaid. Töötaja osas, kes ei lepi sellega, mis temaga tehakse, keeratakse asjad nii, et teised töötajad kehitavad vaid õlgu ja ei taha asjast midagi teada. Mässajale antakse mõista, et ta on ainuke, kes on rahulolematu. Karistuseks kas kõige viletsam tööots või muud repressioonid. Samuti tuuakse ta teistele töötajatele hoiatuseks, et kui keegi peaks midagi sarnast korraldama või kahtlema käskude õiguspärasuses, siis nad teavad, mis sellele järgneb.
Minu soovitus inimestele, kes töötavad suurtes kollektiivides – hoidke kokku ning ärge olge enesekesksed. Väga suure panuse annate oma tööheaoluks, kui astute ametiliitu, mis kaitseb teid ning vajadusel annab tasuta õigusabi. Tean, et paljud tööandjad, kes käituvad töötajatega ebaseaduslikult, kardavad ametiliite nagu tuld. Tööandjatele soovitan mitte keskenduda ainult kasumi saamisele, vaid märgata ka töötajaid. Pole mõtet tõsta ennast jumala staatusesse, sest selline käitumine teeb pimedaks ning vead on kerged tulema.
Kindlasti mõtlete, et millises ettevõttes kirjutaja ise töötab. Võin julgelt tunnistada, et ühes paremini korraldatud juhtimisega firmas, kus tööandja tunnustab töötajaid ning soovitab neil astuda ametiliitu. Olukord võib muutuda ja selleks tuleb alati valmis olla!
***
In this article, I want to write about managers and subordinates, purely based on my own experience as a former employer and employee. I also want to deconstruct a situation where the employer considers himself above the law and treats his employees as he sees fit, and where the employees allow this to happen to themselves. With this story, I hope to give a small push to change people’s mindsets. To get to the heart of the matter, who is the leader, we need to understand what it is. My personal opinion is that you do not become a leader, you are born a leader. Leadership qualities are dominance, the ability to see the right people around you, the courage to take decisions and take responsibility, the ability to organize, the ability to see things outside the box and ambition. Also, the courage to take unpopular decisions when necessary. Those who are not born with leadership qualities tend to become employees. Unfortunately, there are very few people with leadership skills, especially in small business, where the most experimentation takes place. A person who has one or more of the qualities of a leader usually thinks that he or she has what it takes to be a good leader, but he or she will not become one, even with the best will in the world.
Universities do give a ticket to the elite but not the leadership qualities. To give an example.
A person with economic knowledge but no organizational skills will become a manager. He creates a company but manages it until it is no longer sustainable because of a lack of organizational capacity. Sometimes leadership qualities can become apparent without people knowing it. A good example of this is the youthful days of the Defense Forces, where some become officers and others sergeants. At the beginning of my service, young people didn’t understand what was going on and were consistently “told off” by their superiors. The bullying was stopped by team cohesion. Team leaders with leadership skills were also identified. The saying – the chain (the group) is only as strong as the weakest link (the man) – held true. While in the Defense Forces, our group became such a strong group that no commander could defeat us in the end. The group sang the Estonian national anthem when unlawful orders were given. After the action of singing the anthem, the terror ended.
Unfortunately, in the private sector, it is mostly workers who remain in search of a sense of belonging. Employers treat employees as sheep without a self and who are personally fluid at the will of the boss. Often employers consistently violate labor laws and deceive both the state and the workers. As for the employee who doesn’t accept what’s being done to them, things are twisted so that other employees just shrug their shoulders and don’t want to know. The bully is made to feel that he is the only one who is unhappy. The punishment is either the most miserable job or other repression. It also serves as a warning to other workers that should anyone organize something similar or question the legitimacy of the orders, they know what will follow.
My advice to people who work in large collectives – keep it together and don’t be complacent. You can make a huge contribution to your own well- being by joining a trade union that will protect you and provide free legal advice if necessary. I know that many employers who treat workers illegally are scared of unions. My advice to employers is not just to focus on making a profit, but to notice the workers. There is no point in elevating oneself to the status of a god, because this kind of behavior makes you blind and mistakes are easy to make. I know that many employers who treat workers illegally are scared of unions. My advice to employers is not just to focus on making a profit,but to notice the workers. There is no point in elevating oneself to the status of a god, because this kind of behavior makes you blind and mistakes are easy to make.
You’re probably wondering which company the writer works for. I can safely say that in one of the better-managed companies, where the employer recognizes employees and encourages them to join a trade union. Things can change, and you should always be prepared for that!
31.01.2020
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
2 years ago

Õiget juttu ajad! Paraku on vähe neid, kes julgevad enda eest seista! Miks on enamus allaheitlikud,vabandusi tuleb varnast. Kollektiivis peitub jõud, aga ainult kollektiivis!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!