Nord Streami sabotaaž oli CIA, USA mereväe varjatud Operatsioon: Seymour Hersh Bombshell nõuab Valge Maja vastust

Kuulus ajakirjanik ja Pulitzeri auhinna võitja Seymour Hersh, kes oli aastakümneid staarreporter, kes kirjutas ajalehtedele The New York Times ja New Yorker, avaldas kolmapäeval oma esimese Substacki postitusena uue pommuudise, mis kutsus Valge Maja kiiresti reageerima.

Pärast oma uurimist selle kohta, kes saboteeris Nord Streami torujuhtmeid 26. septembril veealuste plahvatustega, jõudis Hersh järeldusele, et USA õhkis Venemaa-Saksamaa vahelise maagaasijuhtme osana varjatud operatsioonist, mille varjus oli NATO õppus BALTOPS 22.

Hersh, tuginedes nimetamata riikliku julgeoleku allikatele, kirjeldab kuudepikkuseid arutelusid ja edasi-tagasi Bideni Valge Maja, CIA ja Pentagoni osalusel. Aruandes öeldakse, et planeerimine oli töös kuni 2021. aasta detsembrini ning USA riikliku julgeoleku nõuniku Jake Sullivani egiidi all moodustati eriüksus.

“Merevägi tegi ettepaneku kasutada äsja kasutusse võetud allveelaeva, et torujuhtmele otse rünnata. Õhujõud arutasid hilinenud kaitsmetega pommide viskamist, mida saab kaugjuhtimisega käivitada. CIA väitis, et mida iganes tehakse, peab see olema varjatud. Kõik asjaosalised mõistsid, et panused on kõrged,” seisab aruandes pealkirjaga How America Took Out The Nord Streami torujuhtmest.

“Bideni administratsioon tegi kõik endast oleneva, et vältida lekkeid, kuna planeerimine toimus 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta esimestel kuudel,” jätkab ta.

Kui varjatud sabotaažirünnak sai hoogu, hakkasid CIA töörühma liikmed järgmiste nädalate jooksul välja töötama plaani salaoperatsiooniks, mis kasutaks süvamere sukeldujaid, et käivitada plahvatus torujuhtmel,“ ütles Hersh kirjutises.

Kuigi luurekogukonnas toimus märkimisväärne tagasilöök, kuid 2022. aasta veebruaris toimunud Venemaa sissetungi Ukrainasse eel ja järel saadi kõik kahtlused üle. Uurimisaruande kohaselt:

ALLIKAS ÜTLES, ET KOGU SELLE KAVALUSE AJAL ÜTLESID MÕNED CIA JA VÄLISMINISTEERIUMI TÖÖTAJAD: “ÄRA TEE SEDA. SEE ON RUMAL JA ON POLIITILINE ÕUDUSUNENÄGU, KUI SEE VÄLJA TULEB. 

SELLEGIPOOLEST TEATAS CIA TÖÖRÜHM 2022. AASTA ALGUSES SULLIVANI AGENTUURIDEVAHELISELE RÜHMALE: “MEIL ON VÕIMALUS TORUJUHTMED ÕHKIDA.”

SEE, MIS JÄRGNES, OLI VAPUSTAV. 7.VEEBRUARIL, VÄHEM KUI KOLM NÄDALAT ENNE VENEMAA VÄLTIMATUNA NÄIVAT SISSETUNGI UKRAINASSE, KOHTUS BIDEN OMA VALGE MAJA KONTORIS SAKSAMAA LIIDUKANTSLERI OLAF SCHOLZIGA, KES PÄRAST MÕNINGAST KÕIGUTAMIST KUULUS NÜÜD KINDLALT AMEERIKA KOONDISESSE. JÄRGNENUD PRESSIBRIIFINGUL ÜTLES BIDEN TROTSLIKULT: ” KUI VENEMAA TUNGIB SISSE. . . NORD STREAM 2 ENAM EI OLE. TEEME SELLELE LÕPU.

KAKSKÜMMEND PÄEVA VAREM OLI ASEKANTSLER NULAND EDASTANUD SISULISELT SAMA SÕNUMI VÄLISMINISTEERIUMI BRIIFINGUL, KUID AJAKIRJANDUSES VÄHE KAJASTATUD. “MA TAHAN TEILE TÄNA VÄGA SELGELT ÖELDA,” ÜTLES TA VASTUSEKS KÜSIMUSELE. “KUI VENEMAA TUNGIB UKRAINASSE, SIIS ÜHEL VÕI TEISEL VIISIL  NORD STREAM 2 EDASI EI LIIGU.”

Mis puudutab Washingtoni motiive sellisel riskantsel varjatud sabotaažimissioonil, siis Hersh kirjutab: “Seni, kuni Euroopa jäi odava maagaasi torujuhtmetest sõltuvaks, kartis Washington, et sellised riigid nagu Saksamaa ei soovi Ukrainale vajalikku raha ja relvi tarnida ning Venemaad alistada.”

Biden eelmise aasta veebruaris: Nord Stream 2 enam ei tule, me teeme sellele lõpu.”

YouTube'i videopleier

Norra mängis olulist rolli logistikas ja luures, aidates USA mereväe eliitsukeldumismeeskonda Panama Cityst, et operatsioon läbi viia:

MILLALGI MÄRTSIS LENDASID MÕNED MEESKONNALIIKMED NORRASSE, ET KOHTUDA NORRA SALATEENISTUSE JA MEREVÄEGA. ÜKS VÕTMEKÜSIMUSI OLI SEE, KUHU TÄPSELT LÄÄNEMERES ON PARIM KOHT LÕHKEKEHADE PAIGUTAMISEKS. NORD STREAM 1 JA 2, MILLEST KUMBKI ON KAKS TORUJUHTMEKOMPLEKTI, JÄID SAKSAMAA KIRDEOSAS ASUVASSE GREIFSWALDI SADAMASSE SUUREMA OSA TEEKONNAST ERALDAMA VEIDI ROHKEM KUI MIILI KAUGUSEL.

NORRA MEREVÄGI LEIDIS KIIRESTI ÕIGE KOHA, LÄÄNEMERE MADALAS VEES MÕNE MIILI KAUGUSEL TAANI BORNHOLMI SAAREST. TORUJUHTMED KULGESID ÜKSTEISEST ENAM KUI MIILI KAUGUSEL MÖÖDA MEREPÕHJA, MIS OLI VAID 260 JALGA SÜGAV. SEE SOBIKS HÄSTI SUKELDUJATELE, KES NORRA ALTA KLASSI MIINIJAHTIJA JUURES TEGUTSEDES SUKELDUKSID NENDE TANKIDEST VOOLAVA HAPNIKU, LÄMMASTIKU JA HEELIUMI SEGUGA NING NELJAL BETOONIST KAITSVA TORUJUHTMEL TAIMEKUJULISED C4 LAENGU KAANED. SEE OLEKS TÜÜTU, AEGANÕUDEV JA OHTLIK TÖÖ, KUID BORNHOLMI VETEL OLI VEEL ÜKS EELIS: PUUDUSID SUURED LOODETE HOOVUSED, MIS OLEKS SUKELDUMIST OLULISELT RASKENDANUD.

Hershi allikad rõhutavad, et korraldus tuli otse president Bideni büroost:

TORUJUHTMETE KÜLGE KINNITATUD C4 KÄIVITAKS SONARI POI, MILLE LENNUK LÜHIKESE ETTETEATAMISEGA MAHA KUKUTAS, KUID PROTSEDUUR HÕLMAS KÕIGE ARENENUMAT SIGNAALITÖÖTLUSTEHNOLOOGIAT. KUI NEED ON PAIGAS, VÕIVAD NELJA TORUJUHTME KÜLGE KINNITATUD VIIVITUSEGA AJASTUSSEADMED KOGEMATA KÄIVITADA OOKEANI TAUSTAMÜRA KEERULISE SEGU TÕTTU KOGU TIHEDA LIIKLUSEGA LÄÄNEMEREL – NII LÄHEDALT KUI KAUGEMALT PÄRIT LAEVADEST, VEEALUSTEST PUURIMISTEST, SEISMILISTEST SÜNDMUSTEST, LAINETEST JA ISEGI MEREST. OLENDID. SELLE VÄLTIMISEKS TEKITAKS SONARIPOI, KUI SEE ON PAIGAS, UNIKAALSEID MADALA SAGEDUSEGA TONAALSEID HELISID – SARNASELT FLÖÖDI VÕI KLAVERIGA –, MILLE AJASEADE TUVASTAB JA PÄRAST EELSEADISTATUD TUNDIDE MÖÖDUMIST VIIVITUSE TÕTTU VALLANDAVAD LÕHKEAINED.

… 26. SEPTEMBRIL 2022 TEGI NORRA MEREVÄE SEIRELENNUK P8 PEALTNÄHA RUTIINSE LENNU JA KUKKUS ALLA SONARIPOI. SIGNAAL LEVIS VEE ALL, ALGUL NORD STREAM 2-LE JA SEEJÄREL EDASI NORD STREAM 1-LE. MÕNI TUND HILJEM VALLANDUSID VÕIMSAD C4 LÕHKEKEHAD JA KOLM TORUJUHTMEST NELJAST LÜLITATI VÄLJA. MÕNE MINUTI PÄRAST VÕIS VEEPINNAL NÄHA SIIBRIGA TORUSTIKESSE JÄÄNUD METAANGAASI BASSEINE LEVIMAS JA MAAILM SAI TEADA, ET ASET ON LEIDNUD MIDAGI PÖÖRDUMATUT.

Arvestades, et uue pommuudise “whodunnit” raporti taga oli Hersh, kes murdis sellised tuntud lood nagu My Lai veresaun ja Abu Ghraibi skandaal ning on pikka aega olnud tuntud laitmatute siseringi allikate poolest, ei saanud peavoolumeedia seda seekord tähelepanuta jätta. (Nii, kuidas MSM ignoreeris Jeffrey Sachsi ja teisi).

Süüdistused võtsid kiiresti üles The Times (Ühendkuningriik), Reuters ja teised, sealhulgas Venemaa riigimeedia, ajendades Valget Maja kiiresti ümberlükkama:

VALGE MAJA TEATAS KOLMAPÄEVAL, ET USA UURIVA AJAKIRJANIKU BLOGIPOSTITUS, MILLES VÄIDETAKSE, ET USA ON NORD STREAMI TORUJUHTMETE PLAHVATUSTE TAGA, “ON TÄIESTI VALE JA TÄIELIK VÄLJAMÕELDIS”.

Venemaa välisministeeriumi teatel paljastab Hershi raport uusi fakte, millele tuleb siiski vastata, pressiesindaja Maria Zahharova rõhutas: “Oleme korduvalt väljendanud Venemaa seisukohta USA ja NATO seotuse kohta, märkides, et nad ei varjanud seda, kiideldes kogu maailmale nende kavatsusest hävitada tsiviilinfrastruktuur, mille kaudu Euroopa sai Venemaa energiaressursse.

Ta lisas: “Oleme ka regulaarselt rõhutanud Taani, Saksamaa ja Rootsi vastumeelsust avatud uurimise läbiviimise suhtes ning vastuseisu Venemaa osalemisele selles. Ja seda hoolimata asjaolust, et meie riik on kandnud suuri kulusid. Nüüd Valge Maja peaks kõiki neid fakte kommenteerima.”

/Mihkel/

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!