OSKUSTÖÖLISTE PUUDUS, MIS PANEB TÖÖANDJAID KUKALT KRATSIMA.***A SHORTAGE OF SKILLED WORKERS THAT IS MAKING EMPLOYERS SCRATCH THEIR HEADS.

Töötan Soomes juba 6 aastat mööblipaigaldajana. Alustasin kunagi selle tööga täiesti nullist ning
tänaseks päevaks lisaks paigaldusele õpetan ka uusi töölisi välja.

Kui ma kunagi õpetajana alustasin, siis piisas õpilasele köögijoonise selgekstegemisest. Õpilased on
nüüdseks muutunud kardinaalselt. Täna oleme jõudnud õpilastega sinna etappi, kus esimesel
tööpäeval laotame kõik tööriistad põrandale ja väljatõmmatud mõõdulindiga osutades peame
selgitama, mis on lööktrell või tikksaag ning kuidas see töötab. Noortel puudub täielikult tööalane
loogiline mõtlemine ja/või tööriista käsitlusoskus. Mul on olnud juhuseid, kus õpilased lasevad
kruvidega riidekapi söelapõhjaks, kuna ei tunneta trelli päästikut. Sisuliselt lastakse kruvid läbi
saepuru plaatide. Teisel korral ei kasutata kapi kokkupanekuks ühtegi kruvi, kuna õpetaja pole
eelnevalt öelnud, et kruve tuleb kasutada kapi kokkupanekuks. Kapp visuaalselt seisab seina ääres
püsti aga vastu minna ei tohi, kuna see kukuks lihtsalt kokku.

Põhjust, miks 20 aastased noored, kes Soome suurt raha ja õnne tulevad otsima, kuid millegiga väga
hakkama ei saa, ei pea kaugelt otsima.
See on pealekasvanud põlvkond, kes ei viitsinud koolis käia. Kui õpetaja kutsus neid korrale, siis
näidati keskmist sõrme.

See on nüüd see põlvkond, kellel puudusid maal lehma kasvatavad vanavanemad ning tööd mitte
tehes jõlguti mööda kaubanduskeskuseid.
Neil ei ole haridust, elementaarseid teadmisi töötegemisest ega ka tööriistadest. Autoriteedi
puudumine õpetajatesse on ära kaotanud arusaama suhtest ülema ja alluva vahel. Noortel on alati
sada vabandust varuks, miks ei saa midagi teha ning kõik teised on süüdi peale tema enda ja tema
saamatuse.

Täna rääkisin ühe mööblipaigalduse tööndjaga. Ta nentis, et mööblipaigaldajate keskmine vanus on
firmas 47 aastat ja juurdekasvu pole kusagilt tulemas. Sellel alal töölise väljaõpetamine on
riskantne, kuna nõuab tööliselt täpset silma ja annet ning on tööandjale üsnagi kulukas.
Sisuliselt ollakse lõhkise küna ees. Inflatsioon on muutumatuna jäänud palganumbrid ära söönud
ning töölised kvalifitseeruvad ümber teistele lihtsamatele, kuid tulusamatele erialadele. Samas ka
ametikoolid kvalifitseeritud tööjõudu väga peale tooda, kuna enamus noori tahab õppida lihtsamat
ja tulusamat ametit.

Pikemas perspektiivis ei jää mööbliettevõttel muud üle, kui tõsta palgad konkurentsivõimeliseks või
muuta mööbli paigaldamine tehnoloogiliselt nii lihtsaks, et sellega saaks iga loll hakkama.
Võimalus on küll see tegevusala ujutada üle odava tööjõuga, mis aga ei garanteeri töö kvaliteeti,
kuid vähemalt saaks midagi tehtud.

Antud lugu ma näen küll oma ala vaatevinklist, kuid arvan, et ka paljud teised tööandjad on sarnaste
probleemidega nüüdseks silmitsi.

***

I`ve been working in Finland for 6 years as a furniture fitter. I once started from scratch and today,
in addition to installation, I also train new workers.

When I first started as a teacher, it was enough to explain the kitchen drawing to the student. The
students have now changed dramatically. Today, we have reached the stage where on the first day
of work, we lay all the tools on the floor and, pointing to a tape measure, we have to explain what a
punch drill or a jigsaw is and how it works. Young people have a complete lack of logical thinking
and/or tool handling skills. I have had cases where students have used screws to blow the bottom of
a coal bin because they cannot feel the trigger of the drill. Essentially letting the screws through the
sawdust plates. On another occasion, no screws are used to assemble the cabinet because the teacher
has not said in advance that screws are to be used to assemble the cabinet. The cabinet visually
stands upright against the wall but cannot be pushed against it as it would simply collapse.

You don`t have to look far to find the reason why young people in their 20s come to Finland in
search of big money and happiness, but can`t do much of anything.
It`s the generation that grew up and didn`t bother to go to school. When the teacher called them to
order, the middle finger was pointed.
This is now the generation that had no grandparents in the countryside raising cows, and wandered
around shopping malls doing nothing.
They have no education, no basic knowledge of how to work, no tools. The lack of authority in the
teachers has removed the understanding of the relationship between superior and subordinate.
Young people always have a hundred excuses for why they can`t do something and everyone else is
to blame but themselves and their own inability to do it.

Today I spoke to one of my furniture installation employers. He pointed out that the average age of
furniture fitters in the company is 47 and there is no growth coming from anywhere. Training a
worker in this field is risky, as it requires a keen eye and talent and is quite costly for the employer.
In essence, you`re looking at a sinkhole. Inflation has eaten away at the unchanged wage figures and
workers are re-qualifying for other simpler but more lucrative professions. At the same time,
vocational schools are also producing a very skilled workforce, as most young people want to learn
a simpler and more lucrative trade.

In the long run, the furniture company has no choice but to raise wages to competitive levels or to
make the installation of furniture so technologically simple that any fool could do it. There is the
possibility of flooding the industry with cheap labor, which does not guarantee quality, but at least
something can be done.

I see this story from my own point of view, but I think that many other employers are now facing
similar problems.

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
3 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Nii on! Ja Eestis on veel nii ka, et kui õpilasel on praktikaaeg ettenähtud, peab ta leidma ise selle praktika- koha, olles praktikal selleks et õppida, suunatakse õpilast prügi korjama kogenud tööliste järgi…Ja ongi kogu praktika. Kui õpilane ennast ei kehtesta, siis praktikat ja töökogemust ta ei saagi. Tööandjad ei soovi õpilasi praktikale ja nendega tegeleda. See on see koht: mul on õpitud haridus, aga tööle ei võeta, sest puudub töökogemus, aga töökogemust ei saa, sest ettevõtjad e tööandjad pole huvitatud praktikandist ja tema väljaõpetamisest. Nokk kinni saba lahti ja vastupidi.
Tööandjad e firmajuhid on ise loonud olukorra kus väljaõppinud spetsialistide puudus koputab uksele. Ja nüüd nn ” tööjõu vaba liikumine EL’s võimaldab firmajuhtidel teenida topelt kasumit Eesti ref.meelse ja liberaalse valitsuse ja käpikute abiga, sest nn riik e siis valitsus maksab lisa kui võtad võõrtöölise, aga palka maksad vähem kui oma väljaõppinud inimesele, kasumlik. See, et iseendale pikemas perspektiivis jalga lased, pole ju oluline. Kuldne lause mille järgi Eestis nn ühepäevaliblikad elavad ” peale meid tulgu või veeuputus” , kas pole nii? Erandeid on, aga kauaks!?

Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Üks suur murekoht on veel, nimelt tööandjad ei suvatse korralikult töötajale palka maksta, käibel endiselt ümbrikud rahaga /tänu valitsuse poolt kehtestatud kõrgetele maksudele/, ei peeta kinni palgapäevadest, s.t. hilinetakse palga väljamaksega, aetakse segi firma ja isiklik rahakott ja põhiline – töötajale makstakse miinimumi ja sedagi peab tööandjale meelde tuletama ja nõudma, et kätte saada. Kõikjal vohab korruptsioon!

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!