Põhjamaade massiimmigratsioon kui viitsütikuga pomm! *** Mass immigration from the Nordic countries as a time bomb!

Massiimmigratsioon tervikuna meenutab mulle veidi meie kõigi armastatud filmiklassikasse kuuluvat lastefilmi “Nukitsamees” Lapsed tõid nukitsamehe koju, pesid ta puhtaks, viilisid sarved maha, panid puhtad riided selga. Kuid juhtus see, mida me kõik teame. Poisil kasvasid sarved tagasi ning kohe jooksis ta pahategusid tegema. Küll rebis lilled peenrast, küll tahtis maja põlema panna. Kui pererahvas soovis teda karistada, hakkas ema laulma: “Hea laps, see kasvab vitsata, arm on parem kui….”. Nukitsamehe filmi moraal on selles, et headus võidab kurjuse ja filmi lõpus nukitsamehest sai tavaline laps. Nüüdisaja “nukitsamehed” ehk migrandid, kes kohale tuuakse või ise tulevad, ära minna enam ei taha ja meie suguseks ka ei muutu. Nende kultuurile ja elukommetele omaseid lollusi peame aga meie aksepteerima. Kui me ei tee, siis oleme rassistid või ei tea veel kes.
Massiimmigratsiooni toetavad põhjamaad lootsid oma sotsiaalprogmmide ja toetustega muuta migrandid oma kodanikega sarnasteks. Sotsid ja inimõiguslased väidavad, et inimene on inimene ja neid peab aitama. See on kunstlik illusioon jehoova tunnistajate paradiisist, kus lôvid elavad inimeste ja kitsedega ühtses harmoonias.
Peagi saadi aru, et enamus migrante ei assimileeru. Võõras kultuur keelab surmaähvardusel usust loobumise. Nüüd on põhjamaadesse migrante tulnud juba nii palju, et toimub getostumine. Selle vältimiseks üritatakse migrante riikide territooriumidel hajutada lootuses, et ehk nad harjuvad kohalike kommete ja tavadega. Kuna poolused tõmbuvad ja inimest jõuga kinni ei hoia, siis migrandid kolivad ikka omadele lähemale. Hetkel võime Soomes näha sellist pilti Helsingis Idakeskuse ümber ja Rootsis Malmö linnas.
Nüüdseks on uus kultuur sotsiaalabi ja rahaga nii ära harjunud, et selle ärakaotamine tooks kaasa mässud ja kohutava kuritegevuse kasvu. Võõras kultuur ei armasta ega oska ega taha tööd teha. Harimatuse tõttu on paljude migrantide arvutusoskus sellisel tasemel, et teavad vaid, kui palju on neil sõrmi ja varbaid. Aega mõõdavad ka päikese järgi. Riiki saabudes saadeti migrandid küll kooli, kuid selle kestvus on ainult aasta või kaks. Mõnele see jääbki ainsaks kooliteeks oma elus.
Minu arvates on põhjamaade massiimmigratsiooni hetkeseis selline, et istutakse pommi otsas ja üritatakse seda samal ajal demineerida. Igapäevane valik on kas punane või sinine juhe. Siiani on Soome õigeid juhtmeid läbi lõiganud aga Rootsi kohta sama öelda ei saa.
Rootsi migrantide mässud on väljunud igasuguse kontrolli alt. Võõrkultuur on relvastud ning vallutanud linnasid. Kui Rootsi ja teised lääneriigid selle probleemiga ei tegele ja nendega hakkama ei saa, eskaleerub see sõjaks. Kui võõrkultuur on Rootsi vallutanud, siis järgmised lähemad sihtmärgid on Norra ja Soome. Kui üks pomm plahvatab, siis tekib ahelreaktsioon ja plahvatavad ka teised pommid. Põhjus on väga lihtne. Migrandid kutsuvad teisi vendi ja õdesid üles: “Vaadake, millega meie hakkama saime, tehke teie samuti! Valitseme koos uskmatute üle! Jumal olgu meiega !”Arvan, et sellest piisaks. Soome küll üritaks migrante veenda, et neil tasutakse kõik kulud. Samas tegelikult ükski heategu ei jää karistuseta.
Eestis läheks neil kauem aega, kuna Eestis ei ole getosid ja migrandid on paigutatud hajutatult. Samas terrorirünnakud üksiküritajate poolt muutuksid tavaliseks.
Kõik see kestab seni kuni migrandid on suutnud valitsused kukutada ja riigid vallutada ning peame vastutahtmist nagu vabastajaid ootama.
Siis võib öelda, et Vanga ennustus läks täide ja sultan Suleiman keerab naeratades hauas külge.
***
Mass immigration as a whole reminds me a little of the children’s classic film “The Bumpy” (“Nukitsamees”), which we all love. The children brought the bumpy home, cleaned him up, removed his horns, put on clean clothes. But what happened is what we all know. The boy’s horns grew back and he immediately ran off to do mischief. He tore the flowers from the flowerbed, he tried to burn down the house.
When the members of the household wanted to punish him, the mother started singing, “Good child, it grows up without a rod, grace is better than….”. The moral of The Bumpy is that goodness triumphs over evil, and at the end of the film, the bumpy became a normal child. Today’s bumpers, or migrants who are brought here or come here themselves, no longer want to leave and will never become like us. But we have to accept the follies of their culture and way of life. If we don’t, then we are racists or who knows what else.
The Nordic countries, which supported mass immigration, hoped to make migrants like their own citizens through their social programs and subsidies. Socialists and human rights activists argue that human beings are human beings and must be helped. It is an artificial illusion of a Jehovah’s Witness paradise where lions live in harmony with humans and goats.
It was soon realized that most migrants do not assimilate. The foreign culture forbids apostasy on pain of death. Now, so many migrants have come to the Nordic countries that a ghettoization is taking place.
In order to avoid this, attempts are being made to disperse migrants in the territories of countries in the hope that perhaps they will become accustomed to local customs and practices. As the poles tighten and people are not held back by force, migrants move closer to their own company At the moment, we can see such a picture in Finland around the Eastern Centre in Helsinki and in Sweden in Malmö.
By now, the new culture has become so used to social welfare and money that taking it away would lead to riots and a terrible rise in crime. The alien culture does not love, and can’t and will not work. Because of their illiteracy, many migrants are so illiterate that they only know how many fingers and toes they have. They also measure time by the sun. When they arrive in the country, migrants are sent to school, but it lasts only a year or two. For some, this is the only schooling they will ever attend.
In my opinion, the current state of mass immigration in the Nordic countries is that are being sat on a bomb and being tried to demine it at the same time. The daily choice is between a red or a blue wire. So far, Finland has cut the right wires, but the same cannot be said of Sweden.
Sweden’s migrant riots are out of control. The counterculture has armed itself and taken over the cities. If Sweden and other Western countries do not deal with this problem, it will escalate into war. Once Sweden has been invaded by the alien culture, the next closest targets are Norway and Finland. If one bomb explodes, there will be a chain reaction and other bombs will explode. The reason is very simple. Migrants call on other brothers and sisters: “Look what we did, do the same! Let’s rule the godless together! God be with us!” I think that would be enough. Finland would try to persuade the migrants that they will pay all the costs. But in reality, no good deed goes unpunished.
In Estonia, it would take them longer because there are no ghettos and the migrants are dispersed. At the same time, terrorist attacks by lone wolves would become common. All this will continue until the migrants have managed to overthrow governments and conquer countries and we will have to wait against our will as if for liberators.
Then it can be said that Vanga’s prophecy has come true, and Sultan Suleiman turns over in his grave, smiling.
03.12.2019
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
1 Kommentaar
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Anne Anderson
Anne Anderson
1 year ago

Nii see on! Kummaline, aga haritud inimestel pole enam mõistust? Kuhu see on kadunud ja miks on kadunud, “et ise meisterdavad pommi, samas istuvad selle otsas kukalt sügades, aga kiidavad pealegi kui hea see on”?

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!