Kõik me teame lugu edevast kuningast, kes soovis kõigist eristuda ning keda petsid osavad rätsepad omatehtud rõivastega. Just nimelt rõivastega, sest need olid tehtud nähtamatust kangast, nähtamatu niidiga ja ainult erilised inimesed olid suutelised seda ilu ja rõivaid päriselt nägema. Ja kuidas siis kuningas, rõivaste valmides, demostreeris neid avalikult rahvale, sammudes ise uhkelt mööda kuningriigi looklevaid tänavaid. Rahvas vaikides ja imestunult üksteisele otsa vaadates jälgis kogu tsirkust kuniks rahva seast karjus üks laps: “Vaadake, vaadake kuningas on alasti!” Muidugi sellel lapsel paluti kohe vaikida ja öeldi, et sa oled alles laps ning ei näe ega ei mõista tõelist ilu.
Aastad möödusid ning kuningas sai vanaks ning oli aeg troon anda edasi uuele kuningriigi valitsejale. Kuningal poega ei olnud ning ainult tütar nimega Kaja. Printsess oli alati imetlenud isa tegusid ning unistanud, et kui ta kunagi suureks kasvab, saab temast samuti sama tark ja osav riigivalitseja, kui kuningas on või isegi tublim.
Valitsejaks saades hakkas printsess mõtlema välja erinevaid seaduseid, millega silma paista, sest suur edevus oli tal isalt päritud. Seadused olid kohati nii absurdsed ja arusaamatud, et paljudel võtsid need kulmu kergitama. Nagu näiteks enam ei tohtinud koera kohta koer öelda, kui mõni pidas teda kassiks ja vastupidi. Selliseid jaburusi tuli printsessi sulest kõvasti kuningriigi seadusandlusesse.
Kuid nagu kuningas ei talunud printsess rahva kriitikat ning muutis kuningriigis veel seaduseid nii, et kellelgi ei olnud õigus suud pruukida, vastasel juhul heideti kriitik sügavasse vangikongi.
Printsess mõistis, et kuningale oli kunagi kuulsust toonud tema uued rõivad. Selle mõtte peale saatis printsess uuesti sõnumi läände soovides leida rätsepaid, kes samuti valdavad sellist imelist oskust. Õige pea kopsisid kuningriigi uksele kaks meest, kes esitlesid ennast just nende õigete rätsepatena. Ühe nimi oli George ja teise nimeks Klaus. Nad lubasid printsessile, et just nende rõivad teevad teda maailmas kuulsaks nagu kuningas oli, kuid see läheb palju maksma.
Printsess Kaja oli rõõmust hullumas: “Jah, mu kallid rätsepad, saate nii palju kuldmünte, kui soovite, sest meil maksumaksjad on usinad maksjad. Kuid ma soovin, et lisaks minule saab ka kogu kuningriik sama kuulsaks ja vägevaks, kui mina olen. Selle tõttu soovin, et õmbleksite kogu kuningriigile need imelised rõivad!”
“Suurima hea meelega!”, vastasid rõõmust rätsepad ja asusid usinal tööle.
Printsess kuulutas välja riigis korra, kus oma vanadest riietest tuli loobuda ning kõik pidid vastu võtma printsessi pakutud kaunid ja mugavad rõivad.
Enne muidugi printsess käis mööda ilma ringi ka teistele kuningriikidele oma lummavaid rõivaid näitamas. Kuna printsess oli kauni figuuriga ning kandis välja iga rõiva, oli kogu maailm lausa vaimustuses, kui mitte hullumas. Printsess Kaja võitis igal demonstratsioonil hulgaliselt auhindu, millega ta uhkelt oma kuningriiki tagasi pöördus ja rahvale kiitles.
Rahvas nähes maailma reaktsiooni, heitsid oma rõivad seljast ning võtsid rõõmuga vastu printsessi pakutu. Kohati oli rahva tunglemine ja järjekord rätsepate ukse taga nii pikk, et osutus mitme kilomeetrini ja nii seisti mitmed nädalad jutti kuni kõigil olid uued rõivad seljas.
Saabus talv ning printsess oma nina soojast lossist välja ei pistnud. Teda teenindasid uutes rõivastes ustvad alamad. Aga rahval väljaspool lossi oli külm, sest uued rõivad ei pidanud üldse sooja. Rahvas hakkas selle peale mässama. Paljud heideti ka tänu sellele vangikongi, kuid rahvas ei andnud alla, sest külma vastu ei saadud.
Printsess Kaja palus rätsepatel õmmelda rahvale paksemad riided.
“Milline suurepärane idee, kuid see läheb taas palju maksma?!”, hõiskasid rätsepad.
“Pole hullu, meil raha riigil küll ning rahva heaolu ennekõike!”, vastas printsess Kaja õhinal.
Taaskord lookles kilomeetri pikkune järjekord rätsepate ukse taga.
Selles kuningriigis elasid ka mõned teisitimõtlejad, kes ei nõustunud oma riideid vahetama printsessi poolt antavate rõivaste vastu. Ühiskond sõimas ja neas neid, kui nad pakkumisega ei nõustunud… ja seda siis, kui väljas lõõskas kuum suvine päike.
Teisitimõtlejad kogusid salaja kokku paljud äravisatud rõivad, et õmmelda neist uued või need lõpuni ära tarvitada.
Talve saabudes hakkasid teisitimõtlejate uste taga kraapima kuningriigi uute rõivaste omanikud, kes palusid salaja rõivad vanade vastu vahetada. Kuna teisitimõtlejad olid südamelt head ning andestasid rahvale suvise sõimu ja süüdistused. Mõisteti, et rahvast tegelikult peteti ja oldi liiga heausklikud, kuid rahvas pidi ise seda kogema ja aru saama, mis oli õige ja vale.
Teisitimõtlejatel olid vaid niidid ja nõelad ning vanad kaltsud, millest tuli nüüd rahvale tagasi õmmelda uued riided. Teisitimõtlejad õmblesid nii ööd ja päevad, kuid peagi lõppes niit ja ka ainult nõelast oli vähe, sest inimesi aina tuli iga päev juurde. Oli vaja luua suur õmblusvabrik, et teenindada kiirelt suur hulk inimesi, vastasel juhul nad lihtsalt külmuks surnuks. Teisitimõtlejad palusid inimestelt näpuotsaga münte, et naaber kuningriikidest saaks osta õmblemiseks vajaminevat materjali ning masinaid.
Paljud inimesed sellise raha küsimise peale vihastasid ning viskasid teisitimõtlejatele rõivad näkku, ise käratades:”Mis te tahate siis rikkaks saada!? Printsess Kaja andis meile rõivad tasuta!!”
Aga oli ka neid inimesi, kes tänasid teisitimõtlejaid oma elu ja perede külmumise eest päästmisel.
Printsess Kaja oli tuli vihane teisitimõtlejate peale ning ähvardab neid siiani vangikongiga, kuid head inimesed hoiavad kokku kuhu kurjus ligi ei pääse ja töö saab jätkuda.
Ka Weebiraadio “Lihtsalt&Keerutamata” ning www.eestieest.com tulevad teisitimõtlejatele appi uute rõivaste õmblemisel, et rahvas saaks päästetud. Selleks palume annetada Konservatiivne Mõtiskleja OÜ kontole EE927700771006835650 või MTÜ Konservatiivne Eesti kontole EE527700771009327233
Ühtsena oleme me tugevad!
We all know the story of the vain king who wanted to stand out from everyone else and was deceived by clever tailors with their handmade clothes. Clothes, specifically, because they were made from invisible fabric, sewn with invisible thread, and only special people could truly see their beauty and the garments themselves. And how the king, once the clothes were ready, proudly demonstrated them to the public, striding confidently down the winding streets of his kingdom. The people, silently and astonished, looked at one another, observing the spectacle until a child in the crowd shouted: “Look, look, the king is naked!” Of course, the child was immediately silenced and told, “You’re just a child; you can’t see or understand true beauty.”
Years passed, and the king grew old, and it was time to pass the throne to a new ruler of the kingdom. The king had no son, only a daughter named Kaja. The princess had always admired her father’s deeds and dreamed that one day, when she grew up, she would become just as wise and capable a ruler as the king—or even better.
Upon becoming ruler, the princess began creating various laws to stand out, as her father’s vanity had been passed down to her. The laws were sometimes so absurd and incomprehensible that they raised many eyebrows. For instance, it was no longer allowed to call a dog a dog if someone thought it was a cat, and vice versa. Such absurdities were heavily introduced into the kingdom’s legislation by the princess.
But just like the king, the princess could not tolerate criticism from the people and introduced more laws to the kingdom, making it so that no one had the right to speak out. Otherwise, critics were thrown into deep dungeons.
The princess realized that the king had once gained fame thanks to his new clothes. With this thought, the princess sent a message westward, hoping to find tailors who also possessed such marvelous skills. Soon, two men knocked on the kingdom’s door, introducing themselves as the right tailors. One was named George, and the other was Klaus. They promised the princess that their clothes would make her famous worldwide, just like the king, but it would cost a lot.
Princess Kaja was thrilled: “Yes, my dear tailors, you will get as many gold coins as you wish, for our taxpayers are diligent payers. But I want not only myself but the entire kingdom to become as famous and powerful as I am. Therefore, I wish for you to sew these wonderful clothes for the entire kingdom!”
“With great pleasure!” replied the delighted tailors and set to work diligently.
The princess declared an order in the kingdom that everyone must abandon their old clothes and accept the beautiful and comfortable garments offered by the princess.
Before this, the princess toured the world to highlight her mesmerizing garments to other kingdoms. As the princess had a lovely figure and could pull off any outfit, the entire world was enchanted, if not obsessed. Princess Kaja won numerous awards at every demonstration, which she proudly brought back to her kingdom to boast to her people.
Seeing the world’s reaction, the people abandoned their clothes and gladly accepted the princess’s offerings. At times, the crowd’s rush and the line outside the tailors’ door were so long that they stretched several kilometers, and people waited for weeks until everyone had their new garments.
Winter arrived, and the princess did not step outside her warm palace. She was served by loyal subjects in the new clothes. But the people outside the palace were freezing because the new clothes did not keep them warm at all. The people began to revolt. Many were thrown into dungeons as a result, but the people did not give up because they could not bear the cold.
The princess asked the tailors to sew thicker clothes for the people.
“What a wonderful idea, but this will cost a lot again!” exclaimed the tailors.
“No problem, our kingdom has plenty of money, and the people’s well-being comes first!” replied Princess Kaja enthusiastically.
Once again, a kilometer-long queue formed outside the tailors’ door.
In this kingdom, there also lived a few dissenters who refused to exchange their clothes for the garments offered by the princess. Society scorned and cursed them for not accepting the offer… and this happened even when the blazing summer sun shone outside.
The dissenters secretly collected many discarded clothes to sew new ones from them or use them until the end.
When winter came, the owners of the kingdom’s new clothes began scratching at the dissenters’ doors, secretly asking to exchange their clothes for the old ones. Since the dissenters were kind-hearted, they forgave the people for the summer insults and accusations. It was understood that the people had been deceived and were too gullible, but they had to experience it themselves to understand what was right and wrong.
The dissenters had only threads and needles and old rags, from which they now had to sew new clothes for the people. The dissenters worked day and night, but soon the thread ran out, and a needle alone was not enough, as more and more people came every day. A large sewing factory had to be established to serve a large number of people quickly; otherwise, they would simply freeze to death. The dissenters asked the people for small contributions so they could buy the necessary materials and machines from neighboring kingdoms.
Many people became angry at such requests for money and threw clothes at the dissenters, shouting: “What, do you want to get rich!? Princess Kaja gave us clothes for free!!”
But there were also those who thanked the dissenters for saving their lives and families from freezing.
Princess Kaja was furious with the dissenters and still threatens them with the dungeon, but good people stick together where evil cannot reach, and the work continues.
Even the Weebiraadio program “Lihtsalt&Keerutamata” and www.eestieest.com join the dissenters in sewing new clothes to save the people. For this, we ask for donations to Konservatiivne Mõtiskleja OÜ account EE927700771006835650 or MTÜ Konservatiivne Eesti account EE527700771009327233 with the explanation “DONATION.”
Together, we are strong!
**FOR ESTONIA! **
/The Conservative Thinker/
