See oli alati kontrolli all

2020. aasta märtsi alguses oldi Covidi ümbritseva hüsteeria pärast vihal ja otsustati tegevussuunana oodata ja vaadata. Sel ajal jäi mulje, et ollakse vabasündinud kodanik, kellel on mitmed võõrandamatud õigused, sealhulgas suveräänsus oma kehaliste valikute üle.

Nii et kui hakati rääkima uutest vaktsiinidest, otsustasin jällegi, et ootan ja vaatan, kas vaktsiinid on kõik, milleks nad mõeldi. See oli siis ja on praegu täiesti mõistlik seisukoht, hoolimata meedia ja Twitteri hagijate karjumisest. Ma ei oodanud, et see osutub pigem “oota ja vaata, kuidas see täiesti käest ära läheb.”

  • Oota ja vaata, kuidas valitsus sunniviisiliselt ettevõtted sulgeb
  • Oodake ja vaadake, kuidas ravi maha surutakse
  • Oodake ja vaadake, kuidas hüsteeria meediat vallutas
  • Oodake ja vaadake, kuidas terved elanikud koduaresti alluvad
  • Oodake ja vaadake, kuidas politsei protestijaid tulistab
  • Oota ja vaata, kuidas rase ema Facebooki postituse pärast kinni võetakse
  • Oodake ja vaadake, kuidas üle riigipiiride meditsiiniteenused keelatakse
  • Oodake ja vaadake, kuidas “oota ja nägijaid” demoniseeritakse
  • Oodake ja vaadake, kuidas pere ja sõbrad oma lähedased reedavad

Noh, ma olen piisavalt kaua oodanud ja näinud rohkem kui piisavalt. Õnneks on halvimad ja vägivaldsemad liialdused praeguseks taandunud, kui jätta välja käimasolev lühi- ja pikaajaliste vaktsiinivigastuste tapatalgud. Lukustamise ja vaktsiinimandaatide välksõjast on tekkinud püsivaid jälkusi, kuid üldiselt on tunne, et meid on tabanud rahutu rahu või võib-olla võltssõda.

Muidugi on endiselt käimas tõsine kogus Covidi pantomiimi.

NÄIDE A: HILJUTISES TELEUUDISTE REPORTAAŽIS OLI NÄHA, KUIDAS LIIKLUSÕNNETUSE OHVER TEGI MASKIGA VÕÕRUTUSRAVI, SEEJÄREL VESTLES RÕÕMSALT ILMA MASKITA REPORTERIGA, SAMUTI ILMA MASKITA. KUI TA OLI COVIDI PÄRAST MURES, JÄTTIS TA SELLE INTERVJUU AJAKS PEALE VÕI KUI TA EI MURETSENUD, EI KANNAKS TA SEDA VÕÕRUTUSRAVI AJAL. NÄIB, ET TÄNAPÄEVAL SAAB SEDA MÕLEMAT PIDI TEHA, KUI TE SELLELE LIIGA PALJU EI MÕTLE.

NÄIDE B : EELMISEL AASTAL BBL-I KRIKETIMEESKONNAD HÄVITATI, KUI ÜHE MÄNGIJA TEST OLI POSITIIVNE, JA TEISED OLID “LÄHEDASED KONTAKTID”. VÜRTSIKA KÖHA KARTUSES KEELDUSID KOHTUNIKUD PALLURI MÜTSI EGA PÄIKESEPRILLE KÄES HOIDMAST. EILE ÕHTUL MÄNGISID ÜHE MEESKONNA KAKS MÄNGIJAT VAATAMATA POSITIIVSELE TESTILE, VAID KA HALVALE ENESETUNDELE. KUI MÄNGIJAL COVID PÕDEDES POLE PRAKTILISI MUUTUSI, SIIS MIKS ME PEAME SELLEST TEADMA?

VASTUS: ME EI TEE SEDA, KUID MÄNGIJATE PRIVAATSE TERVISLIKU SEISUNDI AVALIKUSTAMINE ON MUUTUNUD NORMALISEERUNUD, NII NAGU PRAEGU ON NORMALISEERITUD KELLELTKI ESITADA MIS TAHES ÜKSIKASJALIKKE ISIKLIKKE TERVISEKÜSIMUSI, MIS TÄIDAVAD KÜSIJA ÕUDSED FETIŠID. KUI SPORDISÕPRADELE, ERITI NEILE, KELLELE KIHLVEDU MEELDIB, ON MÄNGIJATE SOBIVUS ALATI HUVI PAKKUNUD, SIIS VAREM KÄSITLETI HAIGUSI VALEMITENA, NÄITEKS “MÄNGIJA X EI MÄNGI TÄNA ÕHTUL HAIGUSE TÕTTU.” ROHKEM ÜKSIKASJU POLE VAJA TEADA.

NÄIDE C: ABORIGEENIDE LAULJA ARCHIE ROACHI MÄLESTUSKONTSERT HÕLMAS KONTSERDIEELSET “SUITSETAMISTSEREMOONIAT”, KUS UUDISTE REPORTAAŽI JAOKS EDASTATUD KAADRID NÄITASID, KUIDAS NAINE TANTSIS LÄBI TSEREMONIAALSE SUITSU – KANDES MASKI. SEE NÄIDE ON ILMSELT VÄHEM SIHILIK PANTOMIIM JA EHEDAM IRRATSIONAALSUS. IGAÜKS, KES KANNAB MASKI JA LOODAB HOIDA VIIRUST EEMAL, KUID LASEB SUITSU SISSE, ON OMA RATSIONAALSUSEST LOOBUNUD. IROONILINE ON SEE, ET SEL JUHUL VÕIB MASK TEGELIKULT AIDATA ÄRA HOIDA SUUREMATE SUITSUOSAKESTE KOPSUDESSE SATTUMIST – TULETÕRJUJAD NIMETAVAD SEDA “SUITSU SISSEHINGAMISEKS”.

Nende hullumeelsuste üle irvitada on kahjulik – need, kes pole veel õigel ajal ebakõlasid nägema jõudnud, ei hakka ühtäkki teravmeelse märkuse tõttu valgust nägema. Kõige tõenäolisem reaktsioon on inimese või reegli sama irratsionaalne ja võib-olla tuline kaitse. Hinnatud suhetes on ainsaks mõistlikuks kursuseks vaikuse uurimine. Isegi kergitatud kulmud teleri ees võivad pinget ruumis pügala või kahe võrra kõrgemaks tõsta.

Kuid need tüütused maskide ja “Covidi protokollide” pärast, mis liialdasid voodoo ebausku eufemismiga, on eilsed kokkupõrked sõjas, mis on liikunud edasi teistesse teatritesse. Keskne lahing käib vabaduse ja autonoomia üle. Sel määral, mil määral saab “maski ja protokolli” sissetungi saaki meie vastu uuesti relvastada, on vabaduse ja autonoomia lahingu võitmine palju raskem.

Kuidas saame vastu seista liikumispiirangutele, kui oleme kunagi täitnud poes käimise QR-skannimise? Kas arvate, et see ei saanud juhtuda?

Oxfordi linnavolikogu Ühendkuningriigis jätkab skeemi, mille kohaselt piiratakse elanikud ühte kuuest tsoonist, kasutades teedel elektroonilisi väravaid ja piiratud arvu tsoonidevahelisi reise.

Kuidas saaksime vastu seista sunniviisilisele ravile, mis kunagi läks üle eksperimentaalsele geeniteraapiale?

Kuidas saame võidelda programmeeritava digitaalvaluuta vastu, kui oleme aktsepteerinud “ainult kaardiga” kassapidajaid ja võtnud arvesse ideed osta ainult “olulisi asju” ja lubada politseinikel meie ostukärus ringi tuhiseda?

Seadusandlike telliste paigaldamine seinas jätkatakse vähese kontrolliga, kui üldse. Arstid ei saa nüüd anda arvamusi, mis erinevad valitsuse tervishoiualastest nõuannetest, ilma et riskiks registreerimisest kustutada. Pandeemiaseadused, mis on sündinud erakorralise seisukorra volituste alusel peatatud parlamentide pättidena, on nüüd seadustatud alaliste põhikirjadena, mis nõuavad vaid deklaratsiooni, et need kõik uuesti jõustuksid. Digi-ID on nüüd kohustuslik kõikidele ettevõtete juhtidele, sealhulgas emadele ja isadele, kes on juhtumisi oma pensionifondide direktorid. Tavakodanikud on kindlasti järgmised.

Kuidas meie seadusandjad peavad selliseid muudatusi sobivaks? Keegi ei küsinud neid. Kuidas nad saavad kirju ja petitsioone ignoreerida? Miks nad teevad koostööd valimata globalistidega ja sõlmivad lepinguid, mille üle meil hääletada ei lubata? Kuidas on võimalik, et meie kodanikuõiguste institutsioonid olid nii hambutud? Nad ei lausunud isegi virisemist, rääkimata urisemisest. Kuidas on juhtunud, et meie kutseorganisatsioonid ja ettevõtjate ühendused vaikisid?

Vaid üksikud vaprad hinged protestisid. Kuidas on juhtunud, et meie politseijõud alandasid end niikaugele, et teipisid laste mänguväljakuid kinni ja trahvisid eakaid naisi pargipingil istumise eest? Loobusime ammu mõttest, et peavoolumeedia võtab võimud vastutusele.

Lõppkokkuvõttes on selgitused, olenemata sellest, kas me saame neist aru või mitte, kas neil on mõtet või mitte, asja kõrval. Miski ei saa toimunut muuta. Mingi ime läbi võime selle, mida nad plaanisid, ära hoida, kuid see saab olema põrgulik võitlus.

Kunagi higistasime igapäevaste juhtumite numbrite peale, kui uusi juhtumeid päevas oli alla 10; nüüd me vaevu mõtleme neile ja neid on tuhandetes, kui mitte kümnetes tuhandetes. Tuleb teha ainult üks järeldus – see ei puudutanud kunagi rahvatervist ega ole seda siiani. See oli alati kontrolli all.

//Mihkel//

Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!